Lew R. Berg (1968-2005)

© Rein

27. aprillil lahkus siitilmast jäädavalt eesti ulmekirjanik Lew R. Berg, militaar- ja madinaulme üks järjekindlamaid praktikuid siinmail.

Lew R. Berg debüteeris 1995. aastal, mil ajakirja «Mardus» esimeses numbris ilmus tema lühijutt «Põõsad». Kümne aastaga avaldas Lew R. Berg ligi nelikümmend teksti ja kolm raamatut: romaani «Tants tulle» (2000) ning jutukogud «Tempel selvas» (2001) ja «Reekviem «Galateiale»» (2004). Käesoleval aastal peaks ilmuma veel üks mahukas romaan. Enim populaarsust saavutas Lew R. Berg sarjaga, mille keskseks kangelaseks on palgasõdur Williard. Sellesse sarja kuuluva lühiromaani «Vaimudejõe viirastused» (1998) eest sai Lew R. Berg 1999. aastal eesti kaalukaima ulmeauhinna Stalker.

Wõro õllesnäkk

Reklaamiminutid!!!

Avastasin sel nädalal poest mõnusa lihatoote. Nimeks Wõro õllesnäkk ja see nimi peaks juba miski suuna kätte andma. Tegu siis vürtsika tootega, mis sobib kenasti õlle kõrvale ragistamiseks... õlle võib ka ära jätta, kuid siis tuleb arvestada tükk aega õhkava suuga. Päris tühja kõhuga seda kraami tarbida pole mõtet, sest liha on seal kondiga pooleks ning hambad saavad ohtralt koormust. Samas on see ikka selline mõnus ragistamine. Meile Krafinnaga meeldib!

Taustaks: Trio «Anna – Lassmichrein lassmichraus»

Karvakera tegemised

© Krafinna

Kiska Kaspar, ehk siis meie pere kõuts on pärast neid kõiki jooksuaegasid ikka väga koduseks muutunud... ja nii juba ligi kuu aega. Loomulikult käib ta õues, teinekord oma neli-viis korda päevas, aga need on sellised lühikesed sutsud... teinekord ainult selleks, et asjal käia. Enamuse aja ta siiski magab, teinekord tuustib ka mööda maja ringi ja kiusab koera. Viimasel ajal on tal hakanud meeldima koos koeraga jalutamas käimine. Ja nii võibki külarahvas kaeda, kuidas Karfinna ja/või mina koos koera ja kassiga jalutame. Hiljuti vajus sellise pildi peale ühel möödasõitval autojuhil alalõug suisa roolile!

Eile öösel oli koerapreili aga eriline «kütt» ja tormas miskil hetkel piki pimedat karjamaad lõrinal minema. Püüdsin küll näha, et mida ta jahib, et kas see ikka jõukohane saak on, sest meie vapper Lilli on ka väga suuri loomi küttima läinud... kuid paljukest sa kottpimedas taskulambiga näed. Kiskale aga mõjus Lillekese jaht ka inspireerivalt ning ta varjus teeäärsesse kuluheina, et siis koera naastes talle külge hüpata. Tegigi seda ning tegi nõnda veendunult, et koeradaam, kohe kodu poole sörkima hakkas.

Ahjaa, Karvakera on Krafinna ema pandud nimi. Siin saarel paistab paksukarvaline kass üldse suur haruldus olevat, sest hiljuti pidas üks külainimene meie Kiskat kaugelt kährikuks.

Taustaks: Secret Discovery «Follow Me»

Alien Quadrilogy

Krafinna jõudis lõpuks mandrilt larbi- ja arhiiviturneelt koju. Rõõmu kui palju... aga see polnud veel kogu rõõm... naisuke tõi mulle hilinenud sünnipäevakingi. «Alien Quadrilogy» asjal nimeks, ehk siis DVD karp, kus üheksal kettal siis kõik neli Alieni-filmi (igaühest kino- ja lavastajaversioon), igale filmile veel kettatäis lisasid ning siis veel üks kettatäis erikraami. Üldiselt on mul tunne, et seda karbi sisu saab me pere jõuludeni vaadata.

Taustaks: The Northern Territories «New Colours»

Il buono, il brutto, il cattivo (1966) [järg]

Vaatasin nüüd ka filmi «Il buono, il brutto, il cattivo» lisad ära. Lisad nagu lisad ikka. Miskid väljajäänud jupid, mis rahvusvaheliseks leviks välja lõigati. Need seninägematud jupid olid itaaliakeelsed, sest need olid kasutusel ainult itaalia filmilevis. Mõni neist ei andnud midagi juurde, aga mõni oli täitsa meeleolukas. Siis oli veel paar tekstilist lisa ning treiler. Vaat see treiler oli äge! Nägin oma silmaga ära, kuidas treileris kaks tegelast omavahel segi aeti. See on nimelt hästi kuulus fakt, et filmi reklaamis oli Tuco see Paha ja Sentenza siis vastavalt Inetu... filmis oli aga kõik hoopis vastupidi.

Tegelikult tahaks hoopis sellest rääkida, et Tucot mänginud Eli Wallach meenutas mulle pidavalt Jean Reno'd... eriti kui ta irvitas. Kes ei usu, vaadaku pilti!

Taustaks: Fields Of The Nephilim «Dust»

Thunderbirds (2004)

Sattusin telekast kogemata vaatama filmi «Thunderbirds» (2004), mis on telesarja «Thunderbirds» (1964-66) remake. Tegelikult ma ei teagi, et kas on remake, või on lihtsalt film kunagise kultussarja ainetel. Pole sellest omaaegsest ulmelisest nukusarjast kaadritki näinud, vaid fotod ulmeteemalises sekundaarkirjanduses ja wõrgus. Tänu eelnimetatud «lüngale» hariduses vaatasin filmi suisa puhta lehena.

Algus oli üsna paljutõotav ja seda eelkõige hästiteostatud stiliseeringule. Kui aga film reaalselt peale hakkas, siis algas ka igavus... mingi jupp kahe reklaamipausi vahel jäi isegi vaatamata, sest see laste džunglimatk läks ikka väga tüütuks kätte ära. Eks ma saan muidugi aru, et sedasorti filmi ei tehta minusuguse, maailma servaalal elava küüniku jaoks. Kujutan ette, et miski inglise pere võis seda filmi mõnuga vaadata: isa kloppis nolgiea mälestused tolmust puhtaks ning poeg oli õhinas ja nõudis ilmselt järgmine päev papalt mõne temaatilise lelu ostmist. Isegi oleks kümneaastasena seda asja ilmselt hoopis teise emotsiooniga vaadanud...

Taustaks: And One «Movie Star»

Il buono, il brutto, il cattivo (1966)

Rahvusvaheliselt tuntakse seda filmi pealkirjaga «The Good, the Bad and the Ugly», aga et tegu itaalia/hispaania koostööga, siis räägiks asjast ikka originaalpealkirja «Il buono, il brutto, il cattivo» all.

Tegu siis kultusliku dollari-triloogia kolmanda filmiga, mille esimene film on «Per un pugno di dollari» ja teine on «Per qualche dollaro in più». Olen neid kõike kolme kunagi miskilt saksa taevakanalilt näinud, ka olen üsna palju kuulanud Ennio Morricone muusikat neile filmidele ning sestap oligi filmi vaatamine otsekui taaskohtumine toreda vana tuttavaga. Hea film annab igal vaatamisel reeglina pisut teistsuguse elamuse... mäletan, et kunagi ammu seda filmi vaadates nautisin ma eelkõige süžee põimumist ja üsnagi morbiidset atmosfääri. Seekord lummas pigem filmi realism ja küüniline huumor. Elamus on sedavõrd võimas, et ma jätsin kõikvõimalikud lisad esialgu teadlikult vaatamata.

Filmi muusikast ei pea vist rääkima: dollari-triloogia heliriba kuulub ilmselgelt filmikunsti ajaloo TOP 10-sse. Küll aga tahaks ära mainida näitlejatööd! Praktiliselt iga kõrvalosatäitja tegi oma «sutsu» väärikalt ära, kuid see polnud nende film. Clint Eastwood (Joe ehk Blondie), Lee Van Cleef (Sentenza ehk Inglisilmad) ja Eli Wallach (Tuco) on need Hea, Paha ja Inetu ehk siis need, kelle najal see film seisab. Loomulikult ei saa unustada Sergio Leone lavastajatööd.

Taustaks: Fields Of The Nephilim «Volcane (Mr. Jealousy Has Returned)»

Nädalavahetus

Krafinna (küljeluu, noh) sõitis mandrile larpima ja lõputöö jaoks veel viimast arhiiviturneed tegema... mina veedan siis nädalavahetuse arvutite ja loomadega. Hommikust saadik mängib mul köögisangas miski mp3-de kogumik... hetkel siis kollektiiv nimega Deine Lakaien. Aga nädalavahetus tõotab tihe tulla: tõlketöö lõplik vormistus, Bulgakovi lugemine ja sellest arvustuse kirjutamine, loomkatsed s-video kaabliga, noorautor Tim Horneti tekstidega tutvumine ja nendest arvamine, Sashi käest saadud musavideotes selguse saamine ja neist miski omale meelepärase kompoti koostamine, jne. jne. jne.

Ilmselt võtan aja maha ning vaatan vahepeal mõne filmi kah. Võimalikud kandidaadid on teleka kõrval juba ootel: «Suspiria», «Avalon», «Hellraiser», ««Hukkunud Alpinisti» hotell», «Azumi» ja «Il buono, il brutto, il cattivo».

Taustaks: Deine Lakaien «Love Me To The End»

Igale koostajale oma antoloogia

Ostsin täna ajakirja «Looming» sellekuise numbri ning seal oli ka minu arvustus antoloogiale «Fantastika». Pealkirjaks siis «Igale koostajale oma antoloogia». Kena sünnipäevakink: lugeda omaenda sünnipäeval oma värskeltilmunud teksti!

Taustaks: Engelsstaub «Lost Purity (New Version, Remix)»

Constantine (2005)

Käisin nädal aega tagasi Tartus ning vaatasin seal ka filmi «Constantine». Suht nõutukstegeva mulje jättis. Juba nädal aega mõtlen, et kas see film mulle meeldis... või mitte. Loomulikult ei mõtle ma kogu aeg selle peale, mul on ka targemat teha, aga mõnikord tuleb asi taas kellegiga jutuks ning...

Koomiksi ekraniseeringu kohta polnudki ju tegu halva filmiga. Samas puudus selles filmis praktiliselt igasugune mõte ning põhjuse ja tagajärje seos oli ka enamjaolt sellisel tasemel, et «stsenarist või lavastaja lihtsalt tahtsid nõnda». Keanu Reeves sai oma tööga kenasti hakkama, aga parima rolli tegi siiski Gabrieli mänginud Tilda Swinton ning kiita tuleb ka Saatanat (= Peter Stormare). Filmis oli mõnusaid detalile, oli head fantaasiat ning loomulikult ka eriefekte. Kõikse rohkem häiris miski laadi või meeleolu muutus: alguses oli film ühes võtmes, kuid kusagil keskel pööras film uutele rööbastele. Mingit arusaadavat põhjust aga selliseks paradigma muutuseks polnud. Võimalik, et tegu on lihtsalt minu isikliku puudujäägiga, aga arvan, et isegi samast stsenaariumist oleks parema filmi saanud, kahjuks oli filmis põhiaur läinud visuaaliale. Odavama DVD-na ilmselt koju siiski ostaks, sest film on kergesti tarbitav ning sobib hästi väsinud peaga vaatamiseks.

Taustaks: Boomtown Rats «I Don't Like Mondays»

Filmipeded

Teadupoolest pole ma mingi filmipede, kes ahnelt stuudio kodukalt miskeid infokilde ahmib, treilereid näpib ja siis paaniliselt arutleb, et mis ja kuidas olema hakkab ning sageli ka juba filmi nägemata asjale hävitava hinnangu annab. Mina olen hoopis sedasorti kodanik, kes võtab laisalt teadmiseks, et mingi film on tegemisel... et kui huvi on ja võimalused tekivad, siis vaatan. Filme on maailmas ju nii kuradima palju... ning ega filmid kogu elu pole..?

Eraldi tahaks aga ära märkida ühe moodsa maailma lolluse, mis DVD tehnoloogia võidukäiguga eriti vohama on hakanud. Igast filmist on nüüd vähemasti kaks varinati, siis on veel ports väljajäänud stseene ning kõikvõimalikke alternatiivseid lõppe ja alguseid. Mõnikord on tõesti suur vahe, et kas kinoversioon ... või siis hoopis lavastaja versioon ... kuid enamjaolt on nende kahe vahe suhteliselt mõtteline. Erilise värdjuhtumina räägiks värskest «Alien Vs. Predator» DVD-st, kus on samuti kaks versiooni filmist, mida siis miski roheline plärakas karbi kaanel teatab. «All new beginning! Never before seen in theaters!» Tegelikkuses tähendab see, et filmile on ilmunud miski proloog, mis circa viis minutit pikk ning mille puudumine või mittepuudumine filmi kvaliteeti kuidagi ei muuda.

Taustaks: Rein Rannap «Frozen Rain»

AVP: Alien Vs. Predator (2004)

Ilmselt on filmi «AVP: Alien Vs. Predator» näol taas tegemist linateosega, mis hulga tänulikke rappijaid leiab. Ei saa just öelda, et ma isegi kõigega rahul oleks... samas pole tegu ka miski läbikukkumisega. Ma lihtsalt ootasin hoopis midagi muud. Kujutasin ette, et tehakse miski võõrplaneetse tegevuskohaga tõsine tapafilm... aga ei tehtud... hoopis selline maine ja New Agelik. Las ta siis olla selline: kõigist neljast Alieni-filmist kehvem ning mõlemast Predatori-filmist parem. Olen seda filmi kaks korda vaadanud ning pole ka kordagi selle DVD ostmist kahetsenud. Samas jääb see film kindlasti oma aja nähtuseks ning Alieni-filmide kultuslikku staatust ei saavuta.

Eraldi tahaks rääkida juuresolevast kaanepildist, mis pärineb leedukate DVD-lt. Ma ei suutnud nimelt wõrgust eesti oma leida, sest kõik nö. eesti DVD kaanepildid olid tegelikult videokasseti omad. Eesti DVD kaanepilt on täpselt samasugune kui leedukate oma, ainult neid kahte sinist plärakat seal pole. Teisisõnu puudub eesti DVD kaanelt see loll maakeelne (ala)pealkiri «Viimane kokkupõrge». Huvitav, kui filmile nüüd järg tehakse, et millise pealkirjavärdja kohalikud tõlkegeeniused siis välja imevad..?

Taustaks: Ataraxia «Rocking Chair Of Dreams»

Antoloogia «Lilled Algernonile» [jätk]

Loen sageli raamatuid mitmeid kordi, aga kultusantoloogia «Lilled Algernonile» tuleb vist küll paariks aastaks riiulisse panna. Avastasin, et ei suuda seda enam lugeda... enamus tekste on lihtsalt peas... st. et kui ma loen, siis praktiliselt kogu aeg tean, mis järgmises lõigus tuleb. Peab selle raamatuga pikema pausi sisse tegema...

Taustaks: Diary Of Dreams «End Of Flowers»

Antoloogia «Lilled Algernonile»

Töid ja tegemisi suhteliselt palju ning seega pole viimasel ajal eriti aega olnud millegi uue lugemiseks. Õhtul voodis ikka veel loen. Unise peaga teostan ma peaasjalikult aga vaid korduslugemist. Aprillis läks siis kultusantoloogia «Lilled Algernonile» järjekordsele lugemisele. Väsimus on teinekord ikka nii suur, et näiteks Murray Leinsteri jutustust lugesin ma neli õhtut.

Taustaks: Engelsstaub «The Return (Victim Of Love, Pt. 2)»

Sulbil katus sõidab

© Ingmar Muusikus

Et mida külvad, seda lõikad. Raul Sulbi kirjutas mõnda aega tagasi Fagira de Mortiga kahasse miski jabura ulme-eri kokku. Asi ilmus nädalalehe «Eesti Ekspress» kultuurilisas ja kandis pretensioonikat pealkirja «Eesti ulme hiilgus ja viletsus». Normaalses ühiskonas oleks see lihtsalt üks loll ajakirjanduslik sopapildumine. Kahjuks aga kipub EW-s ikka nii olema, et kui kohalik ajakirjandus ulme ette võtab, siis on tegu kas kirjastuse «Varrak» varjatud promoga, või demonstreerib mõni ajakirjanik seda, et kui vähe ta ulmest üldse mõikab.

Asja teeb eriti lõbusaks see, et keegi «hea inimene» saatis Sulbile lingi Somnium Mirabile foorumist, kus seda artiklit hea ja emotsionaalse sõnaga mainiti. Raul Sulbil läks selle peale katus sõitma ning ta laskis solvatuna rahmaka ulmelisti. Mida külvad, seda lõikad!

Taustaks: Koer «Hingede rändamine (feat. Kivisildnik)»

Resident Evil: Apocalypse (2004)

Kui see film oli paar nädalat maailma kinodes jooksnud ja mõõdukat kassat teeninud, siis hakkas ka üks suuremat sorti hädaldamine, et kuipalju see film ikka esimesest viletsam on. Samas tundus see nutt ja hala sedavõrd alusetu, et kui seda DVD-d müügil nägime, siis kohe kahtlusteta selle ka ostsime. Nüüdseks oleme naisega seda DVD-d paari nädala jooksul vähemasti kolm korda vaadanud ning leidnud, et pole see «Resident Evil: Apocalypse» millegi poolest halvem esimesest filmist. Ikka seesama nonstop vägivald. Minuarust näitab taset juba seegi, et filmi vaatab ka Krafinna, kes üldiselt splatteritest ja zombiefilmidest eriti ei arva. Eriliselt muhe oli see larakroftilik Jill Valentine, kes tundus alguses vägagi raju tegelasena... kuid siis lendas tsiklil kohale Alice (= Milla Jovovich) ning kohe sai selgeks, et kuskohas see jõu õlg siis on. Tundub, et selle filmi «kriitika» on põhjustanud taas miski produtsentide rumalus, kes arvasid, et kui menuka esimese filmi järjele n korda rohkem raha sisse kühveldada, siis peab ta ka n korda rohkem raha tagasi tooma. Enamjaolt nii ei juhtu ning siis ongi aeg hädakisa tõsta, et film on läbikukkunud.

Taustaks: Diary Of Dreams «Oblivion»

Elu Rootsi riigis

Kevade ja ilusate ilmade tulekuga on meie kena saar EW territoriaalvetest taas Rootsi riigi omadesse triivinud. Vähemasti jääb selline mulje televiisorit vaadates. Kanal 2 on kadunud, ETV suht udune... vaid TV3 on alles jäänud! Seevastu on aga kaks rootsi kanalit ilmunud: ühel 4 ja teisel 2 ekraaninurgas. Ka miski läti peksab läbi udu ning aimata võib veel ka mingit vene kanalit. Eelmise suve lõpuks nägi isegi miskit poola oma. Jah, ämm kinkis meile pulmadeks ikka võimsa telemasti!

Taustaks: Kriegsbereit «A Forest»

Mike Resnick «Stalking the Unicorn: A Fable of Tonight»

Juuresolevad on siis ühe minu lemmikraamatu kaanepildid. Loomulikult on sellest romaanist rohkem väljaandeid, aga mul on kodus just need riiulis. Kaanepildi autoriks on Boris Vallejo. Müstilisel kombel said isegi venelased raamatu kaanele õige pildi pandud, kuigi kellegi haige aju kirjastusest «АСТ» lisas samade kaante vahele veel ka triloogia «Widowmakers» kolmanda romaani. Okay, ma saan aru, et miks nõnda tehti... loll tegu ikkagi!

Olen seda 1987. aastal ilmunud romaani vene ja inglise keeles lugenud circa 5-10 korda. Eks see näitab juba midagi... kasvõi seda, et tegu on muheda ja kergeltloetava tükiga. Ma olen juba selline tegelane, kes tahab aeg-ajalt midagi hästi lobedat lugeda. Mike Resnicki karmi kriminulli sugemetega linnafantaasia «Stalking the Unicorn: A Fable of Tonight» on just seda tüüpi lahe lugemine, kus on mõõdukalt muhedat kildu, pisut satiiri, natuke nukrust ning suhteliselt palju pöörast ja küllaltki haiget fantaasiat. Romaan on samas ka itk möödunud aegade Ameerikale ning autor (õigemini peategelane John Justin Mallory) leiabki, et midagi olulist on siit maailmast jäädavalt lahkunud. Miks muidu Mallory arutleb, et hoolimata deemon Grundyst (ja vähematest lurjustest), on see alternatiivne Manhattan siiski hoopis parem paik elamiseks.

Taustaks: Iggy Pop «This Is A Film»

Kuu lõppes, teine algas ...

Käesolev nädal möödus Maksuameti tähe all! FIE-na täitsin ma tuludeklaratsiooni esmakordselt ning paras valu see oli... kuid tundub, et tänu toredale raamatupidajale sai see korda aetud. Igatahes oli mul nädala keskel paras bürokraatiapohmakas ... olen nimelt sellise asotsiaalse literaadina ikka üsna allergiline igasugu paberimajanduse ja arusaamatute seadusandluste suhtes. Siis rünnati veel ka maamaksuga ning pean tunnistama, et maamaksu paberid on ühed segasemad... püüa sealt aru saada, et kui palju nüüd maksta tuleb ja millise viitenumbriga... õnneks oli klienditeenindaja (kellele ma helistasin) enam kui arenenud närvikava ja huumorisoonega ning kokkuvõttes sain kõik vajaliku info teada... isegi tuju jäi heaks. Austan selliseid inimesi, kes suudavad aru saada, et kõikide inimeste kireks pole miskeid formulare lapata.

Taustaks: Howard Shore «A Journey In The Dark»