Wõrgupood autori ja kirjastuse vastu

Kivisildnik kirjutas oma blogis, et uus raamat on vähemasti wõrgupoodides saadaval. Kammisin ka siis huvi pärast kõik kolm kohalikku wõrgupoodi läbi ning leidsin, et on küll! Samas märkasin hulga kummalisemat tõsiasja. Mitte üheski wõrgupoes polnud autori nimi õigesti kirjutatud ja kaks andsid ka veel vale kirjastuse. Apollo ja Rahva Raamat eksisid mõlemas punktis ning Raamatukoi kirjutas vaid autori nime valesti. Tõesti tahaks näha, et kuskohas on raamatus autori eesnimeks Sven ja kuskohas on kirjastuseks «Elmatar»?

Taustaks: Winny Puhh «Head ööd»

Kuidas riigitelevisioon lastele valetab

ETVs on lastesaade «Saame kokku Tomi juures». Ma ei tea, et kas on ka hea saade, või lihtsalt tüübiline kohaliku telemaastiku hale vesivõsu... kuid antud juhul pole see ka oluline. Sattusin täna telekanaleid klõpsides saatelõigule, kus osalised olid kostümeeritud nõukogude pioneerideks ning siis tänapäeva lastele püüti seda asja lahti seletada...

Sisusse süüvima ei vaevunud, sest juba visuaalia ajas marru. Mõlemad saatejuhid kandsid pilotkat, et justkui oleks see miski ülikohustuslik asi pioneeri juures. Mina olin pioneer, mu naine oli ja kõik meievanused üldiselt olid, sest muud varianti polnud. Pilotkat nägin ma oma pioneeriea jooksul paar korda: miskil funktsionäril oli see peas, miski lippur kandis jne. Tavapioneeridel neid polnud... vähemasti meie koolis. Ka kandsid saatejuhid kaelarätte valesti, sest tagantpoolt seda küll vesti peal ei kantud. Kaelarätt käis särgikrae alla ning siis käis peale vest ja/või pintsak... tüdrukutel polnud tihti küll kumbagi.

Eks tegelikult võiks ju olla ükskõik, et milline pilt tänapäeva lastele nõukogude pioneeridest silme ette manatakse. Õnnetus lihtsalt selles, et säherdune pinnapealsus ja lausvale on laialt levinud iga teema kajastamisel ning kujundab kahjuks vildakat ja veelgi vildakamat maailmapilti.

Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»

Fading Colours «Sister Of The Night»

Karen Joy Fowler «What I Didn't See»

On selline kirjanik, Karen Joy Fowler nimeks. Tegu on ulmekirjanikuga, aga sellise omapärasega... tema jutud (romaane pole lugenud) kulgevad selles hämaras alas, kuhu jääb pehmetel teadustel põhineva SF-i ning õudus- ja fantaasiakirjanduse ristumine. Jutt «What I Didn't See» on samuti selline. Antoloogia «The Year's Best Fantasy and Horror: Sixteenth Annual Collection» (2003) põhikoostaja Ellen Datlow nimetas seda suisa provokatiivseks žanrite seguks. Segu küll, aga kas just provokatiivne. Aga ju siis on tänapäeva USAs provokatiivne, kui asjadest nõnda kirjutatakse?

Lugesin alguses juttu lihtsalt unejutuks antoloogiast «Лучшее за год: Мистика. Магический реализм. Фэнтези» (2005), mis on selle eelpoolmainitud inglisekeelse vene versioon. Erinevus seisneb Haruki Murakami jutu ja artiklite puudumises vene variandis. Kuna jutt oli hea ja täielik tekst wõrgus olemas, siis lugesin ka originaali üle. Väga hea jutt, millel on sisu ja on vormi. Eks viimatinimetatu oli ka põhjuseks, et miks jutt võitis ameerika ulmekirjanike aastaauhinna Nebula.

Kuna jutul on teatav kultuuriline taust, siis paneks siia lingi ühele Wikipedia kirjele.

Taustaks: Fading Colours «Sister Of The Night»

Which Famous Novel Are You?

Which Famous Novel Are You? (Pictures)
Pet Semetary (By: Stephen King) you are a dark but interesting person that loves to be scared as much as you love to scare others.
Take The Quiz Now!	Quizzes by myYearbook.com

Test on muidugi primitiivne ja madalalaubaline... kuid positiivse momendina tekkis tahtmine taas seda Stephen Kingi romaani lugeda. Panin korduslugemiste tabelisse kirja!

Taustaks: The Ramones «Pet Sematary»

Kui kuulad metalli ja loed ulmet, siis saab sinust terrorist

Vanasti öeldi Nõukogude Liidus, et täna mängid saksofoni ja homme reedad kodumaa. Ajad muutuvad, vorm samuti... kuid sisu on jääv. Olen mitmel ulmelehel sattunud järjekordsele ajakirjanduslikule lollusele. «The New Yorker» avaldas Raffi Khatchadouriani kirjutise «Azzam the American: The making of an Al Qaeda homegrown». Lugu on ameeriklasest Al Qaeda liikmest Adam Gadahnist ning muuhulgas nähakse tema kuritegeliku oleviku juuri hämaras minevikus.

Lovecraft's gothic horror stories were a source of inspiration for many death-metal bands, and Gadahn seemed to have read all of them more than once.

Brown suggested that Gadahn read "Firefly," a horror novel by Piers Anthony about an alien predator that puts people into a sexual trance, sucks out their protoplasm, and kills them with bile. In his next letter to Brown, Gadahn said, "Man, that's twisted."

Loomulikult ei arva ma, et inimesest kirjutades peaks varjama tema muusikalisi ja kirjanduslikke eelistusi... kuid miskipärast on ikka nõnda, et pahalase puhul räägitakse huvist radikaalse muusika ja ulmekirjanduse vastu. Kui pahalane loeks Dickensit või Austinit ning kuulaks kantrit või diskot, siis ei peetaks seda oluliseks infoks, mida lugejale edastada.

Leidsin selle uudise siit ja siit. Tegelasest on otse loomulikult ka Wikipedia kirje ja tagaotsimisteade.

Taustaks: Akrabu «Desert Song»

Blog.tr.ee ... tants ja trall jätkub

Taustaks: Human Drama «Wish You Were Here»