Ivi Eenmaa... mis toimub

Oli «Nonii, Maire Aunaste», «Ja siis Reet Linna»... täna aga...

Üks kanal oli Lauri telekal veel. Ta vajutas puldil nuppu. Saade mingist lõunapiirkonna linnakesest. Jah, elu väikelinnas võib omamoodi vabastav olla. Vähe autosid, mõni üksik inimene tänavanurgal, kaks lõbusat krantsi teineteist nuuskimas, posti otsas harakas, kusagil eemal laisk jalgrattur. Täitsa mõeldav tegelikult. Kuid mis see siis nüüd oli. Mida teeb selline naine seal. Mida kurat, mis linnapea... Ivi Eenmaa... mis toimub. Oh Võru, Võru, vaene linnake. Kus siis normaalsed inimesed elama peavad. Mehed, mis toimub?

Antud tsitaat pärineb lühijutust «Katastroof», autoriks Armin Kõomägi. Konkreetne kirjakoht ilmus ajakirja «Vikerkaar» 2008. aasta juuninumbri kümnendal leheküljel.

Taustaks: Ashbury Heights «World Coming Down»

Sügisball (2007)

Tegelikult polnudki mul kunagi plaanis seda filmi vaadata. Noh, et piisas juba tegemise käigus ajakirjandusse «lekkinud» kaadritest, et sai selgeks, et selliste lõustadega filmi ma ei vaata. Küsimus polegi näitlejates, sõnaga «lõust» tähistan ma pigem nende kehastatud tüüpe.

Eile õhtul sattusin teleka pulti klõpsides eneselegi ootamatult aga filmile «Sügisball».

Vaatasime kalli kaasaga seda pisut ning kaasa põgenes toast, öeldes: «Ma olen sellest juba küllalt kirjutanud, see veel puuduks, et ma seda vaatama peaks!» Või midagi samas vaimus.

Mina püüdsin pisut veel vaadata, aga kaua ei suutnud. Klõpsisin puldiga edasi ning miski veerand tunni pärast olin riigikanalil tagasi. Vaatasin veel pisut ning lülitasin teleka välja.

Filmi ma seega otsast lõpuni vaadanud ei ole. Filmist aga arvan küll! Ei pea kogu portsu ära sööma, et taibata, et tegu on söömiskõlbmatu kraamiga.

«Sügisball» on tüüpiline n-ö uue Euroopa kino, kus Hollywoodi-eitus on loonud omanäolise ja mõttetu stiili. Neis filmides pole algust, pole lõppu, midagi ei toimu kah... kõik on sumbuurne, kõik on detailides urgitsev, enamus neidsamu detaile on sealjuures veel kuidagi nihkes. Et sellist filmi vaadata, selleks peab palju aega ja kõvasti tahtmist olema. Aega ma leiaks, aga tahtmist pole... kohe üldse pole...

Võibolla segab mind see, et erinevalt paljudest, olen ma lugenud romaani «Sügisball» (1979) ning Mati Unt pole minu jaoks vaid nimi filmi tiitrites..?

Ei, tegelikult saan ma väga hästi aru, et miks selline film tehti jne. Ma lihtsalt ei kuulu sihtgruppi ning antud postitus on tingitud pisikesest protestivaimust selle lõputu hosianna vastu, mis selle filmiga kaasneb. Loomulikult ma mõistan, et kusen tõenäoliselt vastutuult, sest film, mis väljamaal auhindu saab ei saa ju halb olla...

Lisapunktid saab aga ETV, kes filmi sellisel ajal ekraanile pani. On mis on, aga süldi ja verivorsti kõrvale see tõesti ei sobi. Sellist filmi tuleks näidata suvel, kui väljas valge ja päike lõõskab tuppa... niigi see eesti inimene kogu aeg kaebleb, et pime sügis, talvemasendus ja üldse üks suur kaamos.

Kõik seda postitust illustreerivad kaadrid pärinevad filmi ametlikult kodukalt, mis on üks väheseid toredaid asju, mis selle filmiga seondub. Kuigi jah... seal üleval, sinisel ribal võinuks ka lehe nimi olla...

Taustaks: KieTheVez «M»

Õnnitluskaardi asemel

Tunnistan, et jõulud pole minu tugevaim külg. Ei, ma mõistan teiste inimeste tundeid ja püüan jõulude ajal oma arvamuse neist pühadest enda teada hoida... noh, et pole just viisakas pühade ajal kellegile hinge siristada...



Ülalolev maal ongi siis minu hilinenud jõulukaart ja ka minu etteruttav aastavahetuskaart.

See Rowena Morrilli pilt (klõpsa!) peaks sobima mõlemaks pühaks: on imet, on headust, on ilu, on lund, on päikest, on isegi pisut seksi...

Taustaks: Audra «Let The Reindeer Live On My Roof»

Jätsin eile rahakoti bussi

Kirjutasin eelmise nädala kolmapäeval «Jobust bussijuhist ja ühest pühapäevast»

Täna kirjutan oma eilsest hommikust, mil ma unise ja voodisoojana ning pika ja lolli tööpäeva paines linna sõitsin. Hommikune buss on see väike ja kitsas «ime», kus istmete vahel on veel miskid turvavöö junnid. Vaat üks selline jublakas märgistas mu tuhara miski vorbiga ja nügis ka rahakoti pükste tagataskust pingile.

Õnneks väljusime viimastena ning üsna pea avastasin ka rahakoti puudumise... tormasin bussijaama tagasi... buss oli läinud... sain dispetšeri numbri... dispetšerilt bussijuhi numbri... ning mingil hetkel helistaski dispetšer tagasi, et tulgu ma rahakotile järgi...

Tegu oli samuti GoBusi juhi ja dispetšeriga... noh, et aus oli ka sellest kirjutada... et kõik ei ole ainult halb, mis selle firma ja töötajatega seondub...

Taustaks: KieTheVez «Always A Boy»

Ja siis Reet Linna

Reedel oli «Nonii, Maire Aunaste», täna aga...

Lauri tõi teise õlle ja vahetas kanalit. Kamp vanainimesi karjus vabas õhus laulda. Kaamera kihutas mööda kummalisi nägusid, kõigil lõuad pärani. Ja siis Reet Linna. Türa, mis päev täna on! Tuju võtab täitsa ära selline asi. See naine ei jäägi kunagi vait. Sügav kaastunne Iffile. Sellisele moorile iga päev kaasa laulda, no tänan, ei. Parem on juba sündimata jääda. Lauri imes pikalt õlut sisse. Üks silm kinni, teine ekraanil. Linna tõmmati suurde plaani. Estraadiproua aukus silmad vilasid hüsteeriliselt prilliklaaside taga. Mikrofonist vaba käsi vehkis õhus, justkui kütaks rahvale särtsu juurde. Ja rahvas, tule taevas appi, võttiski vedu. Üks mammi kukkus puusi hööritama, nii et kaks väikest patsidega tüdrukut lendasid ta kõrval pikali. See hull kari võis nad oma kapjade all vabalt sodiks tallata. Teine daame tõmbas äkitselt ühe ilmsüüta vanamehe tantsima, nii et tollel jäi ehmatusest hing kinni ja soni lendas peast kus see ja teine. Massiekstaas võttis aina kõrgemaid pöördeid. Mida aga Reet Linna ette näitas, seda ka keemiliste lokkide armee järele ahvis. Puhas terror. 9/11 kahvatab selle kõrval.

Antud tsitaat pärineb lühijutust «Katastroof», autoriks Armin Kõomägi. Konkreetne kirjakoht ilmus ajakirja «Vikerkaar» 2008. aasta juuninumbri kümnendal leheküljel.

Taustaks: The Last Days Of Jesus «Revolution Of Sick Brains»

Nonii, Maire Aunaste

Minuarust on üks jäledaim sort raamatuid kõiksugu tsitaadi- või aforismikogud. Noh, et inimesel omi mõtteid pole ja siis sordib teiste omi ning avaldab neid oma nimega kaanel. Samas leiab ka kõikse andekam ja mõtteteravam looja sageli, et keegi teine on asjast sedavõrd ammendavalt ja kompaktselt öelnud, et polegi enam midagi lisada.

Näiteks selline:

Telekas läks siiski käima. Nonii, Maire Aunaste, hakkab pihta. Naiste maailmast pole ka kusagile pääsu. See ebameeldiv paabulinnuhääl, need pikad «vaadake mind»-jalad, kahtlane soeng ja kõik muu värk. Lauril jooksis külmavärin üle selja. Miks see nii oli, kurat seda teab, aga teatud tüüpi naised lihtsalt tekitasid temas mingit seletamatut õõva. Nagu hetk enne oksendamist.

Antud tsitaat pärineb lühijutust «Katastroof», autoriks Armin Kõomägi. Konkreetne kirjakoht ilmus ajakirja «Vikerkaar» 2008. aasta juuninumbri üheksandal leheküljel.

Taustaks: Emilie Autumn «Girls Just Wanna Have Fun»

Raamatud ja lugemine

Tegin juba üsna ammu blogikanali Raamatud ja lugemine. Alguses sai see pigem tehtud vahepeal ärakadunud kanali Kirjandus asemele.

Kirjandus tuli küll tagasi, aga leidsin, et ka Raamatud ja lugemine omab teatavat mõtet. Pean silmas just seda, et raamat on kui fetiš... vähemasti mingi osa inimkonna jaoks... ning sellesse nimekirja olengi kogunud blogid, kus raamatutest ja lugemisest sagedamini juttu tehakse... kus on tunda, et blogi tegija tõesti raamatuid ja kirjandust (kasvõi pisut) fetišeerib.

Kui aga keegi leiab, et on veel mõni blogi, mis peaks kindlasti Raamatud ja lugemine kanalis olema, siis võiks sellest kommentaarina teada anda...

Taustaks: Clan Of Xymox «Weak In My Knees»

Jobust bussijuhist ja ühest pühapäevast

Tundub, et igal pool Eestis, kus GoBus vedajana tegutseb, on bussiliikluses omajagu probleeme.

Mandril on mingid altkäemaksuskandaalid, siin saarel aga kärbib firma koos maavalitsusega usinalt bussiliine. Einoh, ma saan aru, et kõigil on raske, aga meil tundub küll, et maavalitsus on vaid selleks, et omi kohustusi valdade kaela sokutada.

Olen üldiselt üsna salliv ja mõistapüüdev inimene ning ei vihastu eriti kui buss ka veerand tundi hilineb (naine sai üks hommik suisa pool tundi oodata), sest teed on ajuti käest ära ja bussid on miskid vanad risud...

Pühapäeval ma aga tõesti vihastusin, sest jobust bussijuhi tõmbluste tõttu õnnestus mul kahekümne minuti jooksul ühest ja samast bussist KAKS korda maha jääda.

Abikaasa kirjutas sellest oma lehte ka loo «Bussijuhi vigurite pärast jäi sõit tegemata». Loomulikult bussifirma ja -juht oma süüd ei tunnistanud... bussijuht võttis veel vaevaks ajakirjanikule eraldi helistada ja lihtsalt sõimata.

Taustaks: Rezurex «Not From Heaven»

Arhiive hävitama!

Tahtsin vaid seda öelda, et inimene, kes nõuab mingi kirjatüki kõrvaldamist juba ilmunud ajalehest, ajakirjast, raamatust või siis wõrguarhiivist... et selline inimene on kas mingi raske esemega pihta saanud ja viibib ajutises hämarolekus... või pole see inimene kunagi arukat mõttetegevust evinudki...

Isikuandmete-teemaline verbaalne onamine ajab aga mind suisa vägivaldseks. Kuidas saavad olla delikaatsed isikuandmed sünniaeg, sugu, vanemad, haridustee, töökohad, parteiline kuuluvus, laste arv jne. Seadus, mis selliseid asju delikaatsete isikuandmetena sätestab... selline seadus on loll ja selline seadus tuleb kiiremas korras ära muuta.

Delikaatseteks isikuandmeteks võib pidada meditsiinilist teavet isiku kohta, kodust aadressi, telefoninumbreid, meiliaadresse, mingitpidi ka isiku kuriteoregistrit.

Antud postitus pole tehtud vasakSirje mõnitamiseks või naeruvääristamiseks, kuigi selle aluseks sai üks antud isikuga seotud blogipostitus. Et miks ma alles nüüd sellest kirjutan? Oli palju tööd ja ka mind valdasid samad emotsioonid.

Olen sama temaatikat oma blogis siin ja siin kajastanud. Ja olen ka ise n-ö ohvrina situatsiooniga kokku puutunud, kus üks idioot on kasutanud minutehtud raamatute arvustusi põhiliselt selleks, et mind sõimata ja muidu teotada... ühe sellise kirjatüki puhul helistas mulle ka ajakirja toimetaja, saatis käsikirja ja küsis kas ma luban seda avaldada... leidsin, et las ilmub, et kokkuvõttes jääb lolliks see, kes lollisti ütleb.

Taustaks: The Beauty Of Gemina «Hunters»

Ennast rahuldades mõtle Lainele

Pidasin vajalikuks levitada!
Kõigepealt tekst ise (originaal: rada7)...
Allpool ka midagi minult...

Ma loen Laine Jänese tekitatud teksti ja kujutan vaimusilmas ette kibestunud, kättemaksuhimulist krõhvat, umbes sellist aparatšikut, keda Mihkel Raud oma memuaarides kirjeldab, kes kiusas keni noori muusikuid puhtast elupõlisest rahuldamatusest. Ja siis ma näen mõne artikli kõrval naeratava Laine pilti ja mõtlen: milline sümpaatne ja sarmikas küps daam! Mis tal küll hakkas? Misjaoks ta peab tegema, seda, mida on otsustanud teha? Millised tumedad, ebamaised jõud on MILF-ministri enda võimusse haaranud? Ja kas poleks võimalik asjade praegust käiku siiski kuidagi muuta?

Täna hommikul käis mul peas klõps! Pole eriline saladus, et seksuaalmaagia on üks lihtsamini praktiseeritavaid ja samas suhteliselt tõhusaid meetodeid reaalsuse painutamiseks oma suva järele, eriti kui seda teha koordineeritult ja massiliselt. Autori algatatud wankathon lugejate seas päästis kultuskoomiksi "The Invisibles", ansambel Kiss tagas albumite müügiedu maagiliste nestete -- vere ja sperma -- tilgutamisega trükivärvi sekka; Kuratino viitas siinsamas foorumis hiljuti mingile bändile, mis palub fännidelt abi plaadi kujundamisel, et nad onaneeriksid ja ennast seejuures pildistaksid ja pildid bändile saadaksid... Ja lõppeks, proovimine ei maksa ju midagi ning võib olla uudne ning üllatavalt meeldiv kogemus!

Järgmine kord ennast rahuldades mõelgem Laine Jänesele! "Energiate koondumise hetkel" suunakem oma heasoovlikkuse ja armastuse vaimne vektor Laine poole ning kinnitagem sihtmärk, manades silme ette jänese tootemimärgi... (Kui ma oskaks joonistada, siis ma näitaks, milline see on. Samas võib kinnistava sümbolina kasutada ka Merkuuri märki, sellel ka jänesekõrvad küljes.)

Kvantmaagilise protsessi käivitamiseks on vajalik veel üks suunatud tahtepingutus, millega peaks kanaldatud loovenergia vagu süvendama, et taig ikka kindlamini korda läheks. Parim viis seda teha on anda oma soovide sihtmärgile teada, mida tal oodata on, ning seda võimalikult loomingulisel moel. Literaadid-sõnasepad: saatke Lainele kirglik armastuskiri ja/või pühendage talle sensuaalne poeem; ansamblid: looge Lainest lembelaule, mis jõuavad raadiote edetabeleisse ja ringiga ka ministritari kõrvade vahele; kunstnikud: maalige Lainest erootilise laenguga maale, vormige iharaid kujusid, koostage videokollaaže, milles mängite läbi tantristlikke rituaale, milles üks partner on Jänese maskiga, jne, jne. Laske vaimul vabalt lennata, tehke ettepanekuid siiasamma foorumisse.

Ja nii iga päev, kuni asjad paremaks lähevad. Lihtsalt kirja kirjutamine, paistab, ei aita, isegi kui koguda sinna alla sügavalt kaosemaagilised 23 allkirja. Ning tordiga loopimine madaldab ka loopijat ning viib diskussiooni lasteaia tasemele.

Kui Jänese barjäärid nõnda murrame ning kauni printsessi poliitneeduse lohe kammitsaist vabastame, võime ette võtta järgmise, juba karastunumat-kogenumat panust nõudva mutrikese Riigiaparaadis, näiteks Jürgen Ligi!

* * *

Pidasin ka omalt poolt vajalikuks seda teksti levitada, sest:

1. selle on tinginud valitsejate väärakus
2. see on tõesti vaimukas
3. mul on mõningatest asjadest tõesti villand saanud
   

Põhjuse(d) leiab siit:

1. Tulumaksuseaduse, käibemaksuseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seadus
2. Hääletustulemused: 19. XI 2008, kell 15.44

Olukorra hinnang – (:)kivisildnik: Ajupehmenemine ja väärtused

Taustaks: Gothic Sex «Laments»

Mehe-naise bullshit

Blogide edetabelis hakkavad üsna sageli silma kõikvõimalikud arutlused mehe ja naise rollist ning nende omavahelistest suhetest. Üldiselt on eestlane selline madalakarvaline ja lontkõrvaline, aga kui suhtest ja seksist vaja vahutada, siis ilmneb sellist kirge ja raevu, et anna aga minna.

Täna wõrgus sobrades ülalolevat pilti kohates tuli kõik see kohe meelde...

Igasugu seoseid konkreetsete blogijate ja postitustega ma eitan... minu eesmärk on lihtsalt kena pilti teistega jagada. Kunstnik on Gil Elvgren ning pildi nimeks «Easy to Handle».

Taustaks: Gothic Sex «I'd Like To Feel»

Teadaanne surijatele

Selline reklaam (klõpsa suuremaks!) ootas mind tööle tulles laual... asus teine viimase külje allservas. Noh, et küljendaja oli nalja teinud... loodan, et see läheb ka trükki... küll siis oleks undamist...

Tegelikult on mul muidugi poogen, sest mind homme tööl pole...

Taustaks: Rezurex «Dead World»