ManT küsis: «Kui sa viitsid äkki ütled mõne sõnaga, mil kombel ta selle ümber mõtestas. Ulme ja õuduse suhted?»
Püüan siis vastata...
Alustama peaks vast sellest, et poola ulmes pole õudus kunagi eriti juurdunud žanr olnud. Andrzej Sapkowski on proovinud paari jutu ulatuses... ja üldiselt on teda selle eest üsna kritiseeritud. Jacek Dukaj romaan «Zanim noc» (1997) on kindlasti ka õudusromaan. Feliks W. Kres eksib oma kangelasfantaasiates samuti pidevalt õuduskirjanduse alale... sedasama teeb ka Konrad T. Lewandowski. Kuid kõik need autorid ja nende tekstid on pigem selline «kogemata» horror. Teadlikult tegi seda vast tõesti Jarosław Grzędowicz esimesena. Jah, Poolas on ilmunud küll igasgust kehvasti kirjutatud õudussaasta, mida paari nime muutmisel võiks pidada f-kategooria anglo-ameerika rämpsu tõlgeteks, aga kus riigis säherdust kraami ilmunud pole?
Jarosław Grzędowiczi kogumik «Księga jesiennych demonów» (2003) mõjus eriliselt ilmselt mitmel põhjusel: suhteliselt Poola-keskne, kaasaegne, hea keelekasutus, leidlikud süžeekäigud, tugevad ja veenvad emotsioonid jne. Kuigi (näiteks) ühe teksti kangelaseks on mälu kaotanud Jumal, kes tegeleb lemmikloomade müümisega zoo-poes... ei mõju see sugugi naeruväärsena. Üks arvustaja ütles kenasti, et kui autor kirjeldab õudust, siis on see õudne... kui aga ilu, siis on see tõesti ilus.
Eraldi tasuks välja tuua ka selle, et Jarosław Grzędowicz ei halasta lugejale... ta läheb ikka lõpuni välja, kui seda vähegi vaja on. Ja kindlasti tuleb kasuks kogumiku struktuur, kus raamatut raamistavad Proloog ja Epiloog, mis on tegelilkult kaheks jagatud kuues jutt, mis omakorda asetab kõik ülejäänud lood märksa tihkemasse konteksti...
Oeh, sai vist üsna segane, aga ehk oli abiks..?
Taustaks: Andromeda Complex «The Black Mother (Bengala)»
.jpg)
No comments:
Post a Comment