Täna möödus 65 aastat Angela Carteri (1940-1992) sünnist. Üldiselt pole kombeks Angela Carterit ulmekirjanikuks pidada, pigem räägitakse sürrealismist ja maagilisest realismist... samas ilmusid mitmed ta jutud esmalt ulmeajakirjades ja -antoloogiates ning kõik Angela Carteri nn. peateosed on vähemal või rohkemal määral siiski ka ulmeraamatud.
Kui peateostest rääkida, siis tuleks eelkõige esile tõsta kolme romaani: «The Infernal Desire Machines of Doctor Hoffman» (1972), «The Passion of New Eve» (1977) ja «Nights at the Circus» (1984). Viimatinimetatu on Triin Taela hurmavas tõlkes ja pealkirjaga «Õhtud tsirkuses» ka eesti keeles ilmunud ning vabastab mind seega miski täpsema ülevaate kirjutamise vajadusest. Niipalju ehk ütleks, et kaks varasemat siinnimetatud romaani on lugeja suhtes märksa nõudlikumad ning morbiidsemad on samuti... kohe hästi sünged on!
Angela Carteri oluliste raamatute hulka tuleb arvata ka jutukogu «The Bloody Chamber and Other Stories» (1979), mis on ühtlasi autori kõige kuulsam raamat. Tegu kümnest muinasjutust koosneva koguga ... aga need muinasjutud pole muinasjutud selles mõttes, nagu need meile lapsepõlves tuntuks on saanud. Angela Carter on muinasjutte kõvasti töödelnud ning muutnud need süngeteks fantaasia- ja õudusjuttudeks ning ühtlasi teinud antud muinaslugudest täisverelise ilukirjanduse.
Taustaks: Ataraxia «La Nouva Marguerita»
1 comment:
vohh, "nights at the circus" oli vägav. stars-and-stripes-shaman :P
Post a Comment