Raymond Chandler «The Simple Art of Murder»

© David Levine

Lugesin täna taas Raymond Chandleri esseed «The Simple Art of Murder», mis ilmus esmakordselt ajakirja «The Atlantic Monthly» 1944. aasta detsembrinumbris. Väidetavalt on see kuulsaim ja enimtsiteeritud krimikirjanduse teemaline käsitlus. Võimalik, sest tegu on tõesti muheda ja asjaliku tekstiga. «The Simple Art of Murder» on üheaegselt nii eluvõõraste salongidetektiivide kriitika, kui nn. karmi koolkonna manifest ning lisaks sellele ka autori austusavaldus koolkonna loojale Dashiell Hammettile.

Tegelikult polegi vist põhjust sellest esseest pikemalt kirjutada, sest siit leiab pisukese (ja faktivigadega) artikli selle teemal ning artikli sabast leiab lingid essee täielikule tekstile... suisa kahes variandis.


Taustaks: Dave Gahan «Bitter Apple»

Which 1990's Subculture Do You Belong To?

Peregrini blogist leidsin sellise vahva testi. Ja sain korduval katsetamisel tulemuseks...



Taustaks: Dead Kennedys «California Über Alles»

Kojujõudnu mõtteid

© Tiina Sulg

Krafinna ja varemed, ehk milline nägi Berliin välja pärast väikese ja tegusa eesti delegatsiooni lahkumist...

Oleme nüüd juba nädalajagu päevi kodus olnud, pisut on tervist lapitud, üle on elatud kaablipanijate ja elektrikute rünnak, pisut on tuulatud kaasatoodud nänni ning ka muljed on selgida saanud. Pildidki valmis... nagu juuresolevalt näha.

Kuna Saksamaal ei õnnestunud operatiivseid ülevaateid teele saata, siis tuleb siin asju pisut takkajärgi kirja panna. Kavatsengi seda teha: alguses siis üldisemad ülevaated päevade kaupa, seejärel olulisemate bändide kontsertidest ka veel eraldi. Ilmselt tuleb siia vahele jooksvaid kirjeid ning seetõttu võib WGT muljete joru nii paari nädala peale laiali venida. Pole hullu, sündmus, mis aastaks nö. kummi täis lööb, on seda väärt.

Taustaks: David Bowie «Little Bombardier»

Berliin

© Krafinna

Olen juba teist õhtut Berliinis! Fuck, siin arvutis tuleb õ-tähte koodiga toksida. Üldiselt on mul kolm tumedat õlut sees (Jever on selle margi nimi) ja olen selline suht kumaaris tegelane. Tänase päeva me jaurasime mööda Berliini ringi... käisime mööda gooti ja fetishi poode... siiani kummi ja lateksi lõhn ninas... Hiljem külastasime veel ka miskit megasuurt plaadi- ja raamatupoodi, kust ostsime «Firefly» boxi ja Peter Jacksoni varaste filmide boxi («Bad Taste» ja «Meet the Feebles»). Oleme rahul!

Üldiselt on siin suht rõve koerailm ning Riigipäevahoone juures käis ka miski poliitikute kamm...

Ah, kunagi kainemana kirjutan edasi ning kui Eestisse jõuame, siis lisan ka pilte... fakt on see, et homme hommikul kell üksteist tuleb meil hostelist lahkuda ning kella kolme paiku läheb rong Leipzigi suunal... ehk olen Leipzigis kainem ja ehk on sela miski normaalsem op-süsteem... siinne näeb välja kui xp vanaema....

Taustaks: Second Decay «I Hate Berlin»

14. Wave-Gotik-Treffen

Kõigil, kes te seda blogi lugemas käite... kõigil teil tuleb nüüd nädalajagu päevi ilma hakkama saada. Kalender näitab, et on kätte jõudnud aasta olulisem kultuuri- ja muusikasündmus Wave-Gotik-Treffen. Võib juhtuda, et ma Saksamaal satun arvutisse ja kirjutan ka mõne operatiivse ülevaate... kui seda aga ei juhtu, siis kohtume alles kusagil järgmise nädala keskel...

Taustaks: 18 Summers «Girl Of 18 Summers»

Tibla kuju sai värvi!

© DELFI

Juhtus see, mis juhtuma pidigi!

Selliseid sündmusi võis ette aimata juba kohe pärast valitsuse möödunudsuvist jõudemonstratsiooni Lihulas. Enne seda võis ju veel kuidagi leppida selle okupandi kujuga seal Tõnismäel, kui aga valitsus nõndamoodi sülitab omaenda rahva peale, siis ei jäägi muud üle, kui käepäraste vahenditega oma suhtumist välja näidata. Valitsus ja tiblad võivad õnne tänada, et keegi sellele tiblakujule veel pommi alla pole pannud!

Loomulikult on igasugune ausammaste sodimine totter, kuid siiski täitus mu rind seda uudist lugedes rahuloluga, sest üldiselt on tüütu lugeda miskit lõputut punaste tiblade praalimist. Jobustunud eestlased arvavad vist, et see lõpeb, kui viimane punaveteran sureb. Lootku aga! Piisab, kui vaadata kuhugi vene wõrku, et millised kired seal 9. mai ümber kokku löövad ning kirglikult võtavad seal sõna just tegelased, kes on sündinud vähemalt kakskümmend aastat pärast sõda. Venelane võib ju olla kuitahes intelligentne, aga kui jutt läheb teatud teemadele, siis on vastused ühesed: teine ilmasõda oli õiglane vabastussõda natslike okupantide vastu, Eest, Läti ja Leedu on põlised Vene alad, võidukad nõukogude väed vabastasid Baltikumi natsliku Saksamaa okupatsioonist, jne.

Inimesed, kes on otsustama seatud, magasid maha ühe võimaluse selle Tõnismäe tiblakuju kõrvaldamiseks, sest pärast Lihula aktsiooni oleks olnud soodne võimalus pariteetsetel alustel ka tibla likvideerimiseks. Aga ei tehtud, vaid hoopis tegeleti omaenda rahva süüdistamisega. Nüüd oleks järgmine soodne võimalus: viia kuju restaureerimisele ja siis see sinna ka «unustada». Peaks olema suhteliselt sobilik käitumine meie lontkõrvalisele valitsusele. Aga ilmselt võin ma sellest ainult und näha, sest ei suudeta isegi mingeid otseselt korda rikkuvaid tiblasidki paika panna. Tegid ju tiblad Tõnismäel lõket keelust hoolimata!

Lõpetuseks aga tsiteeriks tziminchac-i kommentaari «Eesti Päevalehest»: «Ürituse võiks ju traditsiooniks muuta, nagu seda on Baeri pea pesemine shampusega enne volbriööd Tartus! Kas kuju värvisid Vene, Läti või Lesoto salateenistused on mulle ükskõik. Punaarmeelase kuju Tallinnas on sama, kui Moskvas avataks ausammas Venemaa vabastajale Batu-khaanile...»

Taustaks: J.M.K.E. «Sõduri naine»

Keelatud sõna: fänn

© Bill Rotsler

Mõnikord avastan tänu keeletoimetajatele mõne keelatud sõna... noh, mõne sellise, mis trükimusta saab näha vaid üle keeletoimetaja laiba. «Fänn» on üks nendest!

Esimest korda roogiti see sõna välja minu järelsõnast Isaac Asimovi romaani «Second Foundation» eesti tõlkele... avastasin juba trükitud raamatus, et sõna «fänn» oli asendatud sõnaga «poolehoidja». Kuni eelmise suveni arvasin, et see oli konkreetse keeletoimetaja kiiks, aga siis juhtusin saatma ajakirjale «Looming» ülevaadet eesti ulmefännide aastakokkutulekust ning avastasin, et ka ajakiri «Looming» peab sõna «fänn» sobimatuks. Igatahes sai toimuma hulk veerandtunniseid telefonikõnesid, kus siis sai vaetud poolt ja vastu argumente. Tõttöelda ei mäletagi ma, et mis siis sinna lõpuks läks...

Ma võin ju olla tähenärija, aga ma ei saa aru, et mille poolest sõna «fänn» vale on... hulk rahvast nimetab end ju maailmas ulmefännideks, et kas nad on seepärast valed inimesed, et end sedamoodi nimetavad... või peaks nad end kohalike keeletoimetajate hingerahu huvides ulmepoolehoidjateks ümber nimetama..?

Taustaks: Syria «Jazz & Kafka»

Angela Carter – 65

Täna möödus 65 aastat Angela Carteri (1940-1992) sünnist. Üldiselt pole kombeks Angela Carterit ulmekirjanikuks pidada, pigem räägitakse sürrealismist ja maagilisest realismist... samas ilmusid mitmed ta jutud esmalt ulmeajakirjades ja -antoloogiates ning kõik Angela Carteri nn. peateosed on vähemal või rohkemal määral siiski ka ulmeraamatud.

Kui peateostest rääkida, siis tuleks eelkõige esile tõsta kolme romaani: «The Infernal Desire Machines of Doctor Hoffman» (1972), «The Passion of New Eve» (1977) ja «Nights at the Circus» (1984). Viimatinimetatu on Triin Taela hurmavas tõlkes ja pealkirjaga «Õhtud tsirkuses» ka eesti keeles ilmunud ning vabastab mind seega miski täpsema ülevaate kirjutamise vajadusest. Niipalju ehk ütleks, et kaks varasemat siinnimetatud romaani on lugeja suhtes märksa nõudlikumad ning morbiidsemad on samuti... kohe hästi sünged on!

Angela Carteri oluliste raamatute hulka tuleb arvata ka jutukogu «The Bloody Chamber and Other Stories» (1979), mis on ühtlasi autori kõige kuulsam raamat. Tegu kümnest muinasjutust koosneva koguga ... aga need muinasjutud pole muinasjutud selles mõttes, nagu need meile lapsepõlves tuntuks on saanud. Angela Carter on muinasjutte kõvasti töödelnud ning muutnud need süngeteks fantaasia- ja õudusjuttudeks ning ühtlasi teinud antud muinaslugudest täisverelise ilukirjanduse.

Taustaks: Ataraxia «La Nouva Marguerita»

Orson Welles – 90

© Time-Life Books

Täna möödus 90 aastat Orson Wellesi (1915-1985) sünnist. Usun, et vähegi filmiajalooga kursis olevale inimesele ei pea seletama, et kes on Orson Welles. Kuid mehe filmitöö pole põhjuseks, miks ma temast oma blogis kirjutan... ikka ulme ja ainult ulme!

Orson Welles lavastas 1938. aastal kuuldemängu H. G. Wellsi romaani «The War of the Worlds» põhjal ning see kuuldemäng, õigemini sellele järgnenud massihüsteeria ja paanika, ongi see millega Orson Welles end igaveseks ulmeannaalidesse paigutas. Teadupärast toimub kuuldemängu tegevus (erinevalt romaanist) ühendriikides (täpsemalt New Jerseys) ning vormistatud oli see otsekui reaalne reportaaž sündmuskohalt. Kuigi kuuldemängu jooksul öeldi korduvalt, et tegu on lavastusega, tekkis siiski tohutu paanika... sedavõrd tohutu, et rahvuskaart veel mitu nädalat hiljem inimesi mägedest otsis ja koju tulema keelitas. Pärastpoole kaevati Orson Welles ja CBS korduvalt kohtusse, kuid nad ei kaotanud ühtegi protsessi.

Ajaloolise tõe huvides tuleb märkida, et selle dramatiseeringu autoriks on siiski Howard Koch ning et Orson Welles oli «kõigest» lavastaja. Ma pole küll selle kuuldemängu teksti lugenud, kuid oletan, et paanika tekitas siiski kuuldemängu vorm... ehk siis see mida tegi eelkõige Orson Welles ise.

Taustaks: Delerium «Fragments Of Fear»

Rate kõnedefekti generaator

Vanevald pani selle lingi foorumisse «Peidetud kuningriik», aga nii head asja ei tohi peidus pidada. Katkematu aplaus tegijatele ning siin see on: Rate kõnedefekti generaator!

Taustaks: J.M.K.E. «Ma ei saa sust aru»

Jarosław Grzędowicz ja tema «Księga jesiennych demonów»

ManT küsis: «Kui sa viitsid äkki ütled mõne sõnaga, mil kombel ta selle ümber mõtestas. Ulme ja õuduse suhted?»
Püüan siis vastata...

Alustama peaks vast sellest, et poola ulmes pole õudus kunagi eriti juurdunud žanr olnud. Andrzej Sapkowski on proovinud paari jutu ulatuses... ja üldiselt on teda selle eest üsna kritiseeritud. Jacek Dukaj romaan «Zanim noc» (1997) on kindlasti ka õudusromaan. Feliks W. Kres eksib oma kangelasfantaasiates samuti pidevalt õuduskirjanduse alale... sedasama teeb ka Konrad T. Lewandowski. Kuid kõik need autorid ja nende tekstid on pigem selline «kogemata» horror. Teadlikult tegi seda vast tõesti Jarosław Grzędowicz esimesena. Jah, Poolas on ilmunud küll igasgust kehvasti kirjutatud õudussaasta, mida paari nime muutmisel võiks pidada f-kategooria anglo-ameerika rämpsu tõlgeteks, aga kus riigis säherdust kraami ilmunud pole?

Jarosław Grzędowiczi kogumik «Księga jesiennych demonów» (2003) mõjus eriliselt ilmselt mitmel põhjusel: suhteliselt Poola-keskne, kaasaegne, hea keelekasutus, leidlikud süžeekäigud, tugevad ja veenvad emotsioonid jne. Kuigi (näiteks) ühe teksti kangelaseks on mälu kaotanud Jumal, kes tegeleb lemmikloomade müümisega zoo-poes... ei mõju see sugugi naeruväärsena. Üks arvustaja ütles kenasti, et kui autor kirjeldab õudust, siis on see õudne... kui aga ilu, siis on see tõesti ilus.

Eraldi tasuks välja tuua ka selle, et Jarosław Grzędowicz ei halasta lugejale... ta läheb ikka lõpuni välja, kui seda vähegi vaja on. Ja kindlasti tuleb kasuks kogumiku struktuur, kus raamatut raamistavad Proloog ja Epiloog, mis on tegelilkult kaheks jagatud kuues jutt, mis omakorda asetab kõik ülejäänud lood märksa tihkemasse konteksti...

Oeh, sai vist üsna segane, aga ehk oli abiks..?

Taustaks: Andromeda Complex «The Black Mother (Bengala)»

Which Fantasy/SciFi Character Are You?

Selline test siis: Which Fantasy/SciFi Character Are You?



A zestful and passionate charmer, you gain acclaim by maneuvering yourself to achieve your own agendas.
I want a rebirth of glory, a renaissance of power!
Londo is a character in the Babylon 5 universe.
You can read his biography at Worlds of JMS.

Taustaks: Trio «Da da da ich lieb dich nicht du liebst mich nicht aha aha aha»

Jarosław Grzędowicz – 40

Täna sai neli aastakümmet täis poola ulmekirjanikul Jarosław Grzędowiczil, kes oma esimese ulmejutu avaldas 1982. aastal nädalalehes «Odgłosy». Debüütjutt «Azyl dla starych pilotów» ehk suurt tähelepanu ei saavutanud, kuid selsamal aastal ja sellessamas väljaandes ilmunud jutustus «Twierdza Trzech Studni» oli aastaid autori esinduslooks. Üldiselt loetakse seda poola ulmes esimeseks žanrifantasy tekstiks ning just seetõttu ja ilmselt ka tänu jutustuse effektsusele on seda teksti korduvalt taasatrükitud. Poola keeles on see tekst ilmunud vähemalt kahes antoloogias ning tõlgetena ka mitmes võõrkeeles.

1990. aastal oli Jarosław Grzędowicz üks ajakirja «Fenix» asutajaid, 1993. aastast aga ka selle ulmeväljaande peatoimetaja. Kirjanik on olnud tegev ka ajakirjanduses ja koomiksite tõlkijana.

Jarosław Grzędowicz pole eriti viljakas autor, kuid viimase 5-10 aasta jooksul on hakanud ta omaloomingut pisut tõsisemalt võtma. Läbimurdetekstiks sai lühiromaan «Klub Absolutnej Karty Kredytowej», mis 1998. aasta algul ilmus wõrguajakirja «Fahrenheit» kolmandas numbris. Antud tekst kandideeris paarile auhinnale, leidis taastrükkimist kahes antoloogias ning koos nelja uue lühiromaaniga moodustas kogumiku «Księga jesiennych demonów» (2003). Antud kogumik, mis on seni kirjaniku ainus raamat, oli poola ulmes tõeliseks suursündmuseks, sest mõtestas põhjalikult ümber õuduskirjanduse ja ulme suhted poola žanrikirjanduses.

Käesoleva aasta suvel peaks ilmuma Jarosław Grzędowiczi esikromaan «Pan Lodowego Ogrodu».

Taustaks: Wojciech Kilar «Gloria»

Esimene aastapäev

© Irene Kallas

Täna siis möödub aasta Krafinna ja minu laulatusest ning sellele järgnenud pidulikust õhtusöögist.

Taustaks: The Cascades «Hurricane»