Kui parafraseerida ühte ilmkuulsat süfiliitikut, siis keskaeg on palgasõdurite jõugud pluss kõikehõlmav katk. Ja ega väga ei eksiks, sest teatud üldistusena võib nõnda arvata küll! Eriti kui lisada veel ka seks, mis koos sõja ja katkuga on antud kolmainsuse täieõiguslik osaline. Film «
Flesh+Blood» (1985) enamvähem sedasorti maailmapilti esindabki.
Filmi sisu on lihtne. Arnolfini on miski väikeaadlik, kes palgasõdurite abiga omi valdusi tagasi vallutab. Kui härrale tundub, et plagasõdurid on oma töö teinud, siis ajab ta nad saagita minema. Väike rühm palgasõdureid (keskmisest arukama) Martini juhtimisel otsustab edaspidi endal röövliametiga hinge sees hoida. Jõugu teed ristuvad taas ka Arnolfiniga... st. nad ründavad voori, mis toob kohale Arnolfini poja pruuti. Palgasõdurid varjuvad koos saagiga (sh. pruut Agnes) ühte lossi, mille nad kiirelt vallutavad.
Aruka naisena taipab Agnes kiirelt, et ainuke võimalus pääsemiseni elada, oleks saada Martini kallimaks. Agnes asubki ihu ja hingega asja kallale. Eks Agnese ja Martini suhe tekitab suhteliselt ühtses jõugus ka teatavaid pingeid, aga esialgu näib kõik laabuvat...
Olen sageli oma blogis öelnud, et filmist pole mõtet pikemalt rääkida... et hoopis vaadata tuleb. «
Flesh+Blood» (1985) on film, mille kohta selline ütlus kehtib sajaprotsendiliselt, sest film on visuaalselt ääretult lummav. Piisab kui viidata Agnese ja Arnolfini poja Steveni romantilisele kohtumisele roiskuvate poodute vahel. See on juba tase, milleni paljud lavastajad kogu oma karjääri jooksul ei jõua. Kuid selliseid kaadreid on selles filmis hulgi.
Lavastajaks hollandlane
Paul Verhoeven, kelle jaoks oli film tema viimaseks tööks Euroopas. Ja kindlasti on filmi õnnestumises suur roll Martini ja Agnese osatäitjatel: vastavalt siis
Rutger Hauer ja
Jennifer Jason Leigh. Samas ei saaks öelda, et teised näitlejad halvemad oleks olnud... aga peamiselt on see film ikkagi kahe näitleja duett.
Tegelikult on mul selle filmiga üsna pikk «suhe», sest nägin seda filmi esmakordselt
circa viisteist aastat tagasi miskilt saksakeelselt taevakanalilt. Tõsi, nägin ilma alguseta ning filmi pealkirja teadvustasin enda jaoks mitu aastat hiljem. Aga isegi saksa keeles (mida ma siis veel vähem oskasin) oli see film mõjuv.
Nüüdseks olen seda filmi ikka üsna mitu korda vaadanud... ja ühest vaatamiskorrast
muljetas Krafinna ka enda blogis. Loomulikult on sedavõrd olulise filmi kohta
Wikipedia kirje ning ei saa sellest üle ja ümber
Rotten Tomatoes. Kes vene keelt valdavad, neil soovitan lugeda
väga asjalikku arvustust. Käesolevat posti illustreerivad kaadrid ma just selle arvustuse juurest näppasin, kuid sinna jäi neid veel...
Taustaks: Sol Invictus «Looking For Europe (Exclusive New Recorded Version)»
Ma saan aru küll, et sandi üle pole ilus naerda, aga blog.tr.ee on ikka päris katki. Viiteid uutele postidele pole praktiliselt hommikust lisandunud ning ajuti ei saa isegi juba olemasolevaid kätte.+1.jpg)
Filmi «Syriana» (2005) polnudki mul plaanis vaadata, aga kamraad kopeeris mulle plaadi ning siis tekkiski võimalus vaadata. Et miks siis kamraad plaadi kopeeris, kui mind film ei huvita? Tahtsin teada, et kas meie DVD-mängija mängib plaate, mis nõuavad konkreetset regiooni. Mulle on väidetud, et regioonivabad mängijad siiski kõiki plaate ei mängi... et osade plaatide puhul nõuab just konkreetse regiooni mängijat. Vaat see «Syriana» (2005) siis kopeeritigi, et saaksin meie mängijat testida. Mängis küll!+2.jpg)
Film «Syriana» (2005) ise tekitas sellise suht jabura elamuse. Näitlejatööd olid head, muusika oli hea, meeleolu oli hea, jne. Lugu ise oli nõme! Jah, ma saan aru, et Ameerika suurkorporatsioone ja neid mahitavat valitsust tuleb kritiseerida, aga kogu sellest mõttepojast oleks saanud ehk miski veerandtunnise lühifilmi. Kõik venis ja nämmutati ikka eriliseks pudiks, et ka see kõikse juhmim Kesk-Lääne töll aru saaks. Ainus mure, et see töll niikuinii sellist filmi ei vaata!+3.jpg)
Tegelikult on vähe põhjuseid, et miks seda filmi kunagi veel vaadata. George Clooney ja Matt Damon ning nende rollisooritused võiksid kordusvaatamise põhjustena kõne alla tulla küll. Seda märgiks küll, et George Clooney sai oma auhinnad selle rolli eest küll teenitult!
5.2
4.1
5.6
3.7
Kui parafraseerida ühte ilmkuulsat süfiliitikut, siis keskaeg on palgasõdurite jõugud pluss kõikehõlmav katk. Ja ega väga ei eksiks, sest teatud üldistusena võib nõnda arvata küll! Eriti kui lisada veel ka seks, mis koos sõja ja katkuga on antud kolmainsuse täieõiguslik osaline. Film «Flesh+Blood» (1985) enamvähem sedasorti maailmapilti esindabki.
Filmi sisu on lihtne. Arnolfini on miski väikeaadlik, kes palgasõdurite abiga omi valdusi tagasi vallutab. Kui härrale tundub, et plagasõdurid on oma töö teinud, siis ajab ta nad saagita minema. Väike rühm palgasõdureid (keskmisest arukama) Martini juhtimisel otsustab edaspidi endal röövliametiga hinge sees hoida. Jõugu teed ristuvad taas ka Arnolfiniga... st. nad ründavad voori, mis toob kohale Arnolfini poja pruuti. Palgasõdurid varjuvad koos saagiga (sh. pruut Agnes) ühte lossi, mille nad kiirelt vallutavad.
Aruka naisena taipab Agnes kiirelt, et ainuke võimalus pääsemiseni elada, oleks saada Martini kallimaks. Agnes asubki ihu ja hingega asja kallale. Eks Agnese ja Martini suhe tekitab suhteliselt ühtses jõugus ka teatavaid pingeid, aga esialgu näib kõik laabuvat...
Olen sageli oma blogis öelnud, et filmist pole mõtet pikemalt rääkida... et hoopis vaadata tuleb. «Flesh+Blood» (1985) on film, mille kohta selline ütlus kehtib sajaprotsendiliselt, sest film on visuaalselt ääretult lummav. Piisab kui viidata Agnese ja Arnolfini poja Steveni romantilisele kohtumisele roiskuvate poodute vahel. See on juba tase, milleni paljud lavastajad kogu oma karjääri jooksul ei jõua. Kuid selliseid kaadreid on selles filmis hulgi.
Lavastajaks hollandlane Paul Verhoeven, kelle jaoks oli film tema viimaseks tööks Euroopas. Ja kindlasti on filmi õnnestumises suur roll Martini ja Agnese osatäitjatel: vastavalt siis Rutger Hauer ja Jennifer Jason Leigh. Samas ei saaks öelda, et teised näitlejad halvemad oleks olnud... aga peamiselt on see film ikkagi kahe näitleja duett.
Tegelikult on mul selle filmiga üsna pikk «suhe», sest nägin seda filmi esmakordselt circa viisteist aastat tagasi miskilt saksakeelselt taevakanalilt. Tõsi, nägin ilma alguseta ning filmi pealkirja teadvustasin enda jaoks mitu aastat hiljem. Aga isegi saksa keeles (mida ma siis veel vähem oskasin) oli see film mõjuv.
Sattusin täna midagi otsima ning üks tabamus oli sait, mis kuidagi ei haakunud otsingu eesmärkidega. Otsisin ühe ulmejutu teksti, aga sattusin miskisse suhteliselt nilbesse pildisaiti, kus põhiliselt oli kõikvõimalik slaavi kallakuga amatöörporno ja kiimaliste kontorirottide kommentaarid neile piltidele. Avalehel oli siiski üks äge pilt, mille ma oma postile siinkohal ka lisan. Autoriõigus mind antud juhul ei morjenda, sest selles vene saidis olid niikuinii kõik pildid kusagilt wõrgust kokku krabatud.
.jpg)
