3.2.07

Flesh+Blood (1985)


Kui parafraseerida ühte ilmkuulsat süfiliitikut, siis keskaeg on palgasõdurite jõugud pluss kõikehõlmav katk. Ja ega väga ei eksiks, sest teatud üldistusena võib nõnda arvata küll! Eriti kui lisada veel ka seks, mis koos sõja ja katkuga on antud kolmainsuse täieõiguslik osaline. Film «Flesh+Blood» (1985) enamvähem sedasorti maailmapilti esindabki.

Filmi sisu on lihtne. Arnolfini on miski väikeaadlik, kes palgasõdurite abiga omi valdusi tagasi vallutab. Kui härrale tundub, et plagasõdurid on oma töö teinud, siis ajab ta nad saagita minema. Väike rühm palgasõdureid (keskmisest arukama) Martini juhtimisel otsustab edaspidi endal röövliametiga hinge sees hoida. Jõugu teed ristuvad taas ka Arnolfiniga... st. nad ründavad voori, mis toob kohale Arnolfini poja pruuti. Palgasõdurid varjuvad koos saagiga (sh. pruut Agnes) ühte lossi, mille nad kiirelt vallutavad.

Aruka naisena taipab Agnes kiirelt, et ainuke võimalus pääsemiseni elada, oleks saada Martini kallimaks. Agnes asubki ihu ja hingega asja kallale. Eks Agnese ja Martini suhe tekitab suhteliselt ühtses jõugus ka teatavaid pingeid, aga esialgu näib kõik laabuvat...

Olen sageli oma blogis öelnud, et filmist pole mõtet pikemalt rääkida... et hoopis vaadata tuleb. «Flesh+Blood» (1985) on film, mille kohta selline ütlus kehtib sajaprotsendiliselt, sest film on visuaalselt ääretult lummav. Piisab kui viidata Agnese ja Arnolfini poja Steveni romantilisele kohtumisele roiskuvate poodute vahel. See on juba tase, milleni paljud lavastajad kogu oma karjääri jooksul ei jõua. Kuid selliseid kaadreid on selles filmis hulgi.

Lavastajaks hollandlane Paul Verhoeven, kelle jaoks oli film tema viimaseks tööks Euroopas. Ja kindlasti on filmi õnnestumises suur roll Martini ja Agnese osatäitjatel: vastavalt siis Rutger Hauer ja Jennifer Jason Leigh. Samas ei saaks öelda, et teised näitlejad halvemad oleks olnud... aga peamiselt on see film ikkagi kahe näitleja duett.

Tegelikult on mul selle filmiga üsna pikk «suhe», sest nägin seda filmi esmakordselt circa viisteist aastat tagasi miskilt saksakeelselt taevakanalilt. Tõsi, nägin ilma alguseta ning filmi pealkirja teadvustasin enda jaoks mitu aastat hiljem. Aga isegi saksa keeles (mida ma siis veel vähem oskasin) oli see film mõjuv.

Nüüdseks olen seda filmi ikka üsna mitu korda vaadanud... ja ühest vaatamiskorrast muljetas Krafinna ka enda blogis. Loomulikult on sedavõrd olulise filmi kohta Wikipedia kirje ning ei saa sellest üle ja ümber Rotten Tomatoes. Kes vene keelt valdavad, neil soovitan lugeda väga asjalikku arvustust. Käesolevat posti illustreerivad kaadrid ma just selle arvustuse juurest näppasin, kuid sinna jäi neid veel...

Taustaks: Sol Invictus «Looking For Europe (Exclusive New Recorded Version)»

3 comments:

Indrek said...

olen nõus, et selle filmi edu üks põhjus ongi visuaalses küljes, hiliskeskaegse euroopa maailmapildi ja olustiku suurepärases filmilahenduses. teine suur pluss on tolle perioodi ideede rõhutatud kujutamine, see nagu polekski 20. saj. inimeste tehtud film. väikeste feodaalsõdade ajastu (kusagil 15. saj. algus) on esitatud väga tõetruult. stsenaarium on läbi immutatud tolle ajastu ideoloogiaga... lisaks veel väga hea kõrvalosa brion james'ilt.

Ulmeguru said...

Jah, kõigega nõus ning tegelikult häiris mind juba tükk aega see, et ma sellest filmist kirjutanud polnud.

Loomulikult ka tänud filmi eest!

Trash said...

Olen isegi mitmeid kordi vaadanud. : )