Kirjaniku nimi on Krista Kaer

Vaatasin eelmine nädal miljonimängu ning seal oli küsimus 2006. aasta Kultuurkapitali preemia laureaatide kohta. Saates osalev kodanik ütles ausalt, et pole viimasel ajal eriti lugenud ja kasutas publiku abi. Vastusevariandid olid: Krista Kaer, Ülar Ploom, Mati Sirkel ja Kersti Unt. Umbes 75% publikust vastas, et Krista Kaer. Mina vastasin ebalevalt omaette, et Mati Sirkel ning õigus mul oli. Saate publiku vastus näitab kenasti ära kirjanduse kandepinna eesti inimese teadvuses. Krista Kaer... ja ongi kõik!

Et miks ma sellest praegu kirjutan? Lugesin just äsja Kivisildniku blogist, et kuidas eesti kirjanikud jälle tegid miski ürituse, kus tehti midagi ning tehti seda endale ja oma sõpradele. Laiem kandepind puudus ning eesti rahvas elab õndsas teadmatuses edasi...

Taustaks: Dead Kennedys «I'll in the Head»

Saul Talve lugejakiri, ehk Mats minevikust

1998. aasta novembrist ilmub wõrguajakiri «Algernon», mille vanemate numbrite arhiiv on siin ja praeguse versiooni leiab siit.

Läbi aegade on esinenud ka rohkelt verbaalsete piikide murdmist, küll kirjanurgas, küll juttude arvustustes. Aga see on loomulik, sest kohalikud ulmikud on üldse üks karune kamp. Olles teinekord täheldanud, et kui süütute avalduste pärast tõuseb kisa miskis foorumis... siis olen mõelnud, et sealsed «kaunishinged» oleks ulmelistis või ajakirja «Algernon» vaidluste tagajärjel ilmselt kiirelt vabasurma läinud. Ma ei arva, et ulmikute suhtluskultuur oleks etalon, aga selline on reaalsus. Suure ego ja sageli ka terava ütlemisega isiksused.

Teinekord eksib ulmikute mängumaale ka muud rahvast ning vaadates toimuvat, otsustavad ise ka sõna sekka öelda. Tihti ka ütlevad ning demonstreerivad sealjuures karjuvat ulmealast võhiklikkust. Mispeale sageli neile verbaalselt vastu näppe antakse. Tavaliselt tõuseb siis hädakisa, et kuidas nii ikka tohib... või hakatakse solvunult uksi paugutama. Inimeste valulävi läheb ikka kohe väga olematuks, kui pall pauguga tagasi lüüakse...

Kuid kõiki sogasid ületas Saul Talve, kes 2007. aasta märtsis hakkas järsku nõudma wõrguajakirjast enda lugejakirja eemaldamist. Tobe nõudmine, eriti veel selles valguses, et lugejakiri ilmus 1999. aasta veebruarinumbris. Loomulikult saadeti kodanik pikalt, sest keegi ei hakka miskeid materjale valmis numbrist eemaldama... kuna kodanik oli tüütu ja toimetus temaga jaurata ei viitsinud, siis asendati Saul Talve nimi ajakirja 1999. aasta veebruarinumbri kirjanurgas nimega Anonüümne.

Kuna ma olin ajakirja «Algernon» toimetaja aastail 1998-2004, siis rääkis üks toimetuse liige mulle seda Saul Talve jabura nõudmisega seotud juhtumit ning temaga arutledes jõudsime ka järeldusele, et mis sellise jabura nõudmise taga võiks olla. Kodanik Saul Talve on praeguseks ilmselt omaarust targem ja tõsisem inimene ning seetõttu kisub tema mõtleja ja publitsisti immitsat alla selline klähviv ja sisutühi lugejakiri... kuid, oh häda!, Google annab tema nimega otsingul selle kohe neljanda positsioonina. Ja siin siis see lugajakiri ongi, autoriks juba Anonüümne.

Saul Talve võib ju ise arvata, et ta on arenenud... mina arvan, et isik, kes valetades ja vassides sedasorti nõudmisi esitab... et selline isik ei saa kuigi arukas olla...

Ning Google cache-ist leiab esialgu selle lugejakirja ikka veel ka õige autorinimega.

Taustaks: Koer «Te olete värdjad»

Mihhail Puhhov «Окно в Футурозой»

Nädalajagu päevi tagasi kirjutasin siin Mihhail Puhhovi jutust «Спасение жизни», mis ilmus ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1979. aasta novembrinumbris. Selles numbris ilmus autorilt veel ka jutt «Окно в Футурозой». Mõlemad jutud olid illustreeritud Juri Makarovi pulplike piltidega. Kui elupäästmise lool oli pilt selleks ajendiks, mis juttu lugema kutsus... siis sel teisel jutul jäigi illustratsioon peamiseks väärtuseks.

Need kaks juttu pidid andma maigu peagiilmuvast kogumikust «Звездные дожди» (1982). Tagantjärele targana võiks öelda, et andsid kah ning mitte ainult jutukogust, vaid autori loomingust tervikuna.

Kui «Спасение жизни» oli selline leidlik ja praktiliselt ideoloogiavaba ideelugu, mille puhul võis suisa imestada tsensuuri leebust, siis «Окно в Футурозой» on hoopis teisest puust tekst. Idee on kahvatum, õigemini polegi teist... põhiline miinus on aga selles, et jutt on täidetud plakatliku lahmimisega ning õõnsa kommunismiehitajaliku paatosega.

Sisu on lihtne. On miski ekspeditsioon, mis valmistab ette Marsi terraformimist. Meeskonnas on esindajaid mõlemalt poolt rindejoont: jutus leiavad nimeliselt mainimist Klimov ja Nikolajenko ning läänesakslane Wilhelm Schtoff, kes venelast ja ukrainlast kommunistideks nimetab. Alguses võib seda pidada selliseks muhedaks lõõbiks, aga kui slaavlased mitu lõiku arutlevad saksa kapitalisti tagurlikkuse üle, siis muutub lugemine juba piinlikuks.

Saksakeelses valikkogus «Sternenregen» (1988) oli teksti pealkirjaks «Das Fenster ins Futurozoikum». Minuteada on see ida-saksa väljaanne ainus tõlge, mis loost tehtud ning siin võib olla ka põhjuseks ideoloogiline kabjahoop, mis antakse jutu lõpus tagurlikule läänesaksa kapitalistile.

Taustaks: Vennaskond «Mälestus tuhmub»

Keelekurdid värdjad!

Peaks olema seadus, mis karistab isikuid, kes tegelevad ilmselgelt ebakohase tegevusega. Eriti ränk peaks karistus olema siis, kui see tegevus traumeerib kõrvalisi isikuid. Kõiksugu keelekurte värdjaid, kes enese isikus suure tõlkija on leidnud... selliseid tuleks aga suisa avalikult hukata!

Sattusin eile kohalikult telekanalilt miskit lolli filmi vaatama ning seal tõlkis keelekurt värdjas inglisekeelse fortune cookie kalkuniks. Vihjeks, et jutt pärines äsja hiina restoranist vallandatu suust. Jah, ma tean, et sageli tõlgitakse filme, kas ainult tekstiraamatu järgi või siis ilma tekstita otse videolt. Kuidas on võimalik, et fortune cookie saab kalkuniks? Tõlkijal olid silmad kinni seotud ja ta ei näinud pilti? Tõlkija ei kuulnud hästi ja arvas et fortune turkey? Aga kas tõlkijal tervet mõistust on? Ei ole!!! Kahjuks ununes tõlkija nimi, sest muidu paneks selle siia kirja...

Või kes on see värdjas, kes blogspotti eesti keelde tõlgib ja kelle jaoks «aeg» võrdub «maht»? Või kuidas seletada seda, et blogipostidel on sõna «kell» asendunud sõnaga «mahuga»? Keelekurt värdjas linnaväljakule häbiposti ning soolatud roosk kõrvale... et kes soovib, see äigab!

Taustaks: Dead Kennedys «Kill the Poor»

Mihhail Puhhov «Спасение жизни»

Lühijutud on ühed head asjad. Noh, et tuleb tahtmine midagi lugeda, aga ei tea mida... teed umbropsu miski valiku ja loed. Lühijutu võlu on just see, et kui valik isegi nihu läks, siis ei raisanud sa oma elust kuigi palju aega. Hea lühijutt annab aga elamuse, millele võrdset ei suuda ükski romaan tekitada.

Mihhail Puhhovi jutt «Спасение жизни» (1979) sai just sellistel ajenditel loetud... et oli öö ning ei riskinud unise peaga miskit romaani alustada. Jutuke ajakirja «Tehnika – molodjoži» 1979. aasta novembrinumbris oli just õige valik. Ajakiri avaldas teksti autori peatselt ilmuva raamatu tutvustusena... jutt siis autorikogust «Звездные дожди» (1982).

Valikule aitas kaasa ka Juri Makarovi pulplik illustratsioon, mis kohe kutsus lugema. Kuna tekst on selline klassikaline arukam pulp, siis sobib see illustratsion sinna suisa valatult. Lugemist ma samuti ei kahetse... selline tugev neli viiepalliskaalal.

Sisu ma siin ümber jutustama ei hakka... kes huvitub, see klõpsab jutu pealkirjale ja loeb mu arvustust Ulmekirjanduse BAASist. Kes vene keelt valdab, see leiab jutu idee ja puändi siit.

Mihhail Puhhov oli omal ajal menukas autor nii Nõukogude Liidus, kui ka kaugemal. Tema jutte on tõlgitud paljudesse keeltese ning saksa keeles ilmus isegi tema valikkogu «Sternenregen» (1988). «Lebensrettung» oli selle kogumiku lõpulugu! Ungari ulmeajakiri «Galaktika» avaldas teksti aga 1992. aasta kümnendas numbris ja pealkirjaga «Életmentes».

Taustaks: Vennaskond «Ajastu»

Kuradi naised!

Üks kirjutas oma blogis ühest ajakirjast... teine, kes seda ajakirja toimetab, solvus... väites, et ei solvunud. Mina siis nüüd kahe vahel otsekui miski potterlik öökull.

Head naistepäeva!

Taustaks: Bauhaus «Swing The Heartache»

Verine õukondlik mäng

Sain neil päevil ka uue «Muusa» kätte.

Vaatasin sisse ja lugesin ning avastasin, et lisaks minu loole «Verine õukondlik mäng» on seal teisigi ulmega haakuvaid tekste. Sash Uusjärv kirjutab loos «Pool kuningriiki mängujuhi eest!» rollimänguritest ning ulmekirjanik Indrek Hargla soovitab viit raamatut, mis ootuspäraselt on enamjaolt ulmekad.

Lähemal uurimisel selgus, et mu loost on viimane rida nö. kaadri taha jäänud. Ilmselt siis küljendaja pidi lõikude vahesid surendama ning nii see lõpp ära sõitis. Ikka juhtub! Kui klõpsata kõrvalasuval pildil, siis saab seda lause lõppu lugeda. Kui muidugi soovi on...

Taustaks: Fields Of The Nephilim «At The Gates Of Silent Memory»

Kaks natsi ja kommar

Lümanda valla valimistulemused olid just sellised, et kaks häält natsidele ja üks kommaritele. Me naisega andsime siis natsidele, kommarite poolt hääletaja on selgitamisel... ülejäänud rahvas viljeles loiult meinstriimi.

Taustaks: Letzte Instanz «Sturmvogel»

Wõrgupood autori ja kirjastuse vastu

Kivisildnik kirjutas oma blogis, et uus raamat on vähemasti wõrgupoodides saadaval. Kammisin ka siis huvi pärast kõik kolm kohalikku wõrgupoodi läbi ning leidsin, et on küll! Samas märkasin hulga kummalisemat tõsiasja. Mitte üheski wõrgupoes polnud autori nimi õigesti kirjutatud ja kaks andsid ka veel vale kirjastuse. Apollo ja Rahva Raamat eksisid mõlemas punktis ning Raamatukoi kirjutas vaid autori nime valesti. Tõesti tahaks näha, et kuskohas on raamatus autori eesnimeks Sven ja kuskohas on kirjastuseks «Elmatar»?

Taustaks: Winny Puhh «Head ööd»

Kuidas riigitelevisioon lastele valetab

ETVs on lastesaade «Saame kokku Tomi juures». Ma ei tea, et kas on ka hea saade, või lihtsalt tüübiline kohaliku telemaastiku hale vesivõsu... kuid antud juhul pole see ka oluline. Sattusin täna telekanaleid klõpsides saatelõigule, kus osalised olid kostümeeritud nõukogude pioneerideks ning siis tänapäeva lastele püüti seda asja lahti seletada...

Sisusse süüvima ei vaevunud, sest juba visuaalia ajas marru. Mõlemad saatejuhid kandsid pilotkat, et justkui oleks see miski ülikohustuslik asi pioneeri juures. Mina olin pioneer, mu naine oli ja kõik meievanused üldiselt olid, sest muud varianti polnud. Pilotkat nägin ma oma pioneeriea jooksul paar korda: miskil funktsionäril oli see peas, miski lippur kandis jne. Tavapioneeridel neid polnud... vähemasti meie koolis. Ka kandsid saatejuhid kaelarätte valesti, sest tagantpoolt seda küll vesti peal ei kantud. Kaelarätt käis särgikrae alla ning siis käis peale vest ja/või pintsak... tüdrukutel polnud tihti küll kumbagi.

Eks tegelikult võiks ju olla ükskõik, et milline pilt tänapäeva lastele nõukogude pioneeridest silme ette manatakse. Õnnetus lihtsalt selles, et säherdune pinnapealsus ja lausvale on laialt levinud iga teema kajastamisel ning kujundab kahjuks vildakat ja veelgi vildakamat maailmapilti.

Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»