Kirjutasin mõni päev tagasi sügistormist ning sellest tingitud elektrikatkestusest. Küünlavalgel tehtavate tegemiste hulk pole just suur ning sestap saigi lugemise kasuks otsustatud. Küünlavalgusel lugemine seab aga teatavad piirid lugemisvara valikule. Raamat peab olema kergeltloetav ja silmasõbraliku küljendusega. Kirjastuse «Varrak» ilmutatud Terry Pratchetti romaan «Mort» (1987) sobis selleks kenasti. Kui nüüd aus olla, siis ongi mul hetkel käsil Kettamaailma raamatute korduslugemine. Romaan «Mort» sai kindlasti kolmandat, kui isegi mitte neljandat korda loetud.
Tegelikult on «Mort» minu jaoks pisut erilise tähendusega, sest just selle romaani headus sai põhjuseks, miks ma Kettamaailma raamatuid üldse senini loen. Sarja esimesed kaks romaani olid ju suht nõrgukesed, kolmas juba lubas ning otsustasin, et kui neljas on viletsam, kui kolmas, siis «Hüvasti, Pratchett!» Romaan «Mort» on ilmselt üks sarja parimaid ning SURMA alamsarjast parem on vaid nõidade alamsari.
Tegelikult ei peaks romaani sisust siin vist midagi rääkima... usun, et igal huvilisel on see tõenäoliselt loetud. Pealegi on see siinmail ka kõige kuulsam Terry Pratchetti raamat, seda küll tänu Eesti Draamateatri lavastusele «Mort: Surma õpipoiss» ning eelkõige tänu selle ümber tehtud meediakärale. Ise pole ma seda lavastust näinud, kuid Allan Vainola muusika oli küll hea.
Ülalpool on näha selle romaani kolm kaanekujundust. Esimese autoriks loomulikult Josh Kirby, kelle kaanepildid on sageli ka erinevates keeltes ilmuvatel tõlgetel, sest neid peetakse nö. ametlikeks kaanepiltideks. Teine kaanepilt aga pärineb romaani USA väljaandelt ning minuarust on see üks parimaid, mis sealpool Suurt Lompi Kettamaailma romaani kaanele on saanud. Autoriks võrratu Jill Bauman. Tuleb tunnistada, et ega kohalik kaanepilt Hillar Metsalt neile kahele küll mingitpidi alla ei jää.
Taustaks: Allan Vainola «Epiloog»
.jpg)
4 comments:
No minu meelest ei saa miski Hillar Metsa kaaneillustratsioonide vastu. Ausalt 6eldes ei kujutakski kettamaailma raamatuid ilma selleta ette.
ekstaole... minu jaoks oli Mort just see, mille ma tüdinult ja tigedalt nurka viskasin. esimesed kaks kettamaailma lugu meeldisid - 90-te keskel oli see meeldivalt värske ja uudne tutvus moodsama ulmega. kolmas eestikeelne hakkas kuidagi tüütama ja Morti enam ei suutnudki lugeda...ekstaole.
küünlavalgusest niipalju, et ilmselt tänu seesugusele harjumusele saingi eelmisel nädalal kätte oma esimese prilliretsepti...nuuks...
Juurakuga nõus, Metsa illustratsioonid on kui rusikas silmaauku, täpselt sobivad sellise humoorika žanri juurde, vahelduseks tavapärasele fantasy illustratsioonile. Originaal on kuidagi liiga klassikaliselt kohustuslikku tilu-lilu täis: tähekesed, lainekesed, pilvekesed, kuskilt midagi kuhugi kiirgab - standardstuff, ebaoriginaalsem oleks juba raske olla. Teine pilt aga ei anna ju üldse raamatu alatooni edasi. Hillari omad on üle prahi minu jaoks.
Post a Comment