Sügisega saabuvad tormid

© Krafinna

Iseenesest lihtne tõdemus, aga sellised asjad kipuvad meelest minema. Teisipäeva õhtul tuletas Emake Loodus neid tõsiasju taas meelde.

Tuul, mis kogu päev oli vaikselt tugevamaks pööranud, paisus õhtuks juba selliseks parajaks tormipojaks ning seesama tormipoeg võttis meil ka kolmveerand kümne paiku elektri. Ega midagi, otsisime jaanuaritormist järelejäänud küünlad kapist välja ning hakkasime tuule ulgumise saatel videvikku pidama.

Öösel, kella kahest tuli elekter tagasi, mis tähendas köögisanga iseeneslikku käivitumist ning üle maja kostus:

Mis on kodu, kus on kodu,
kus on kodu koht?
Mis on kodu, kus on kodu,
kus on kodu koht?

Olav Ehala CD «Kino. Teater. Muusika» oli sanga ununenud! Loomulikult süttisid ka põlemajäänud elektripirnid ja kergema unega Krafinna sai manipuleerida kõikvõimalike lülitidega. Mina magasin nõnda raskelt, et kuulnud midagi.

Kusagil kella nelja paiku öösel läks mul aga uni ära ning siis ma avastasin üllatusega, et kabinetist paistavad meie arvutipargi tulukesed. Arvuti juurde ma siiski ronida ei viitsinud, lugesin paar tundi raamatut ja jäin uuesti magama.

Hommikuks oli elekter taas lahkunud. Taaskohtumine elektriga toimus kell kaks päeval, wõrguühendust me aga kolmapäeval veel ei näinud... see laekus alles neljapäeva hommikuks.

Elu saarel. Kogu oma ilus!

Taustaks: Olav Ehala & Kiigelaulukuuik «Kodulaul»