Proletariaat ja kollane jume

Postitus ühe vastiku päeva kokkuvõtteks.

Leppisin reedel kokku, et lähen täna hommikul linna ja lasen oma arvutisse uue kõvaketta panna. Eraldi sai veel üle räägitud, et tahaks asjadega ühe päeva jooksul hakkama saada, et ei soovi mitu korda selle arvuti pärast linnas käia. Pidi kenasti võimalik olema. OK, täna hommikul sai siis läbi külma ja rõveda ilma linna rühitud... arvuti kotis ja puha. Kohapeal selgus, et ikka ühe päevaga ei saa, et vahepeal on tööd kõvasti juurde tulnud. Kurat, mina saan aru, et kui ma kokku lepin milleski, siis tähendab see seda, et antud töö pannakse ka järjekorda. Igatahes polnud reedel nendel mingeid töid! See prillidega juntsu, kes seal minuga tegeles, oli kas surmavas pohmellis või oli haruldane tropp. Võimalik, et mõlemat. Firma nimi on Teetormaja. Ämm juba loobus oma firmaga selle ettevõtte teenustest... hakkan teda mõistma. Tegelikult pole mul nende poe müügimehele või wõrguühendusega tegelejatele küll miskit ette heita, aga see remondikoda seal keldris tuleks küll raudse luuaga üle käia...

Õhtul siis see nö. remondimees helistas ja teatas, et mu arvutil on hoopis emaplaat läbi. Taga targemaks!

Lisaks arvutijamadele avastas Krafinna linnas, et mul on silmad kollaseks läinud ja üldine jume kah... noh, et loomulikus valguses paistis paremini välja. Huvitav, et kas liigne Aasia filmide vaatamine on mõjunud? Ilmselt siiski on auklikule maole lisandunud siis midagi sapikivide, sapipõie põletiku või maksahädade laadset. Tundub, et jaanuaris tuleb sisehaiguste arstidele kohe terve pakett võtta. Masendav!

Taustaks: The Crüxshadows «Happy Xmas (War Is Over)»

Kokkuvõte jõuludest

© Krafinna

Sedapuhku me omale kuuske ei toonud... ei, me pole miskiteks ökohulludeks hakanud... lihtsalt juhtus nii. Olin oma maoga jälle rajalt maas ning kui tundsin, et oleks võimeline saega metsa minema, siis küsisin naiselt, et kas tahame kuuske... Krafinna arvas, et pole oluline.

Jõululaupäeval me kirikus ei käinud. Teadlikult, sest üsna tüütud on need massid, kes paar korda aastas endis religioosse tuhina tuvastavad. Otsustasime minna esimese püha hommikul...

Esimese püha hommikul sai aegsasti ärgatud ja end kirikusse hakatud sättima. See sättimine tähendab eelkõige ühe sooja vati teise otsa asetamist. Lasin ka koera välja hommikust häda tegema ning samal ajal tahtis ka kass tuppa. Kiska oli kusagil pulmas käinud, sest meil külas on ühel emasel just aastavahetuse paiku jooksukas... Kiska oli kakelnud ja ka ise pihta saanud, sest keksis kuidagi löödud ilmel ja kolmel jalal. Noh, tuli looma lohutada, et mõni teinekord on siis tema päev. Natukese aja pärast haugatas ka Lilleke õues, et laske sisse. Tormasin siis uksele, sest väljas sadas ja tuiskas miskit tihedat ja rahelaadset ollust ning vaatasin, et miski võõras koer trügib uksest sisse. Lähemal vaatlusel selgus, et ikka meie koeraproua, ainult et need kollased laigud on värske ja vedel sitt, milles loomake on püherdanud. Koertel on selline komme, aga kus leidis aja! Egas midagi: koer kraanikaussi, vesi voolama ja svamm kätte. Loomake sai ka vist ise aru, et loll on, sest talus vaguralt ära nii veeprotseduurid kui ka sellesamuse vee temperatuuri kõikumised. Noh, mõlema loomakese jõulukingid omaks võetud... ja oligi aeg kirikusse minna...

Kirikus toimuva kohta oleks mul ka üht-koma-teist öelda, aga viimasel ajal on kõik kohad niikuinii igasugu selleteemalisi «asjatundjaid» täis, et las siis olla...

Pärast läksime siis ämma juurde, kes pakkus ahjulõhet. Toiduvaliku põhjustasid kaks tegurit: minu haige magu ja ämma põhimõtteline verivorstivastalisus. Lõhe oli vinge!!!

Samal päeval ja pisut hiljem siis tuli meile külla Pahainimene oma kaasaga. Toimus selline suht meeldiv istumine, millest mina küll pisut eemal olin, sest magu otsustas jälle veidike jukerdada... kuid teistel oli ilmselt lõbus, sest kuulati punkarite jõululaule, joodi veini ning nauditi ämma tehtud lihapirukaid ja minu õe tehtud keeksi ja piparkooke jne. Kiska tundis ka juba, et võib neljanda käpa maha panna ning otsustas taas õue minna ja selle eelmise õhtu löömingu tulemused ümber vaadata. Iseloom on tal vägev!

Üldiselt möödusid jõulud hästi. Õnnestus vältida seda iga-aastast kohustuslikku filmi, kus jõuluvana katuselt alla kukub. «The Santa Clause» (1994) on see film, kui keegi veel ei tea! Ei õnnestunud küll vältida laulu «Last Christmas», mis on muidugi masendav! Verivorsti sõin esmakordselt alles nende ridade kirjutamise aega, aga see pole ju üldse oluline... Üldiselt õnnestus jõulu enamjaolt vältida, aga välditud jõul on ju hea jõul!

Taustaks: Autopsia «Stille Nacht ((g)RAVE remix)»

Lepatriinude jõulud (2001)

Oli vist eile, mil telekas näidati animafilmi «Lepatriinude jõulud» (2001).

Vaatasin ja oli enam kui nõutu... miskid rõvedad kujud töllasid ringi ning ajasid miskit iba suust välja. Lõpuks muidugi headus võitis ning järjekordne konfliktitu kohalik animafilm oligi lõppenud.

Olin lugenud enam kui ülivõrdes hinnanguid sellele filmile ning tagantjärele ei saagi aru, et mida need kiitjad sealt leidsid. Einoh, oli lahedat sotsiaalset pila, elulisi tüüpe jne. Aga mida peaks sellest multikast leidma laps, kellele see eelkõige on mõeldud? Järsku mõni lapseomanik seletaks mulle, et mida tema võsuke selles multikas hindab... kui hindab? Mind see tõesti huvitab...

Lapsed aga vist tõesti hindavad sellist kraami, sest raamat võitis 2003. aasta Nukitsa konkursi mõlemas kategoorias.

Filmist endast pisut ka siin.

Taustaks: Vennaskond «Viimane jõuluöö»

RIP! Pajatusi pastelsest pohmellist

Õnneks kadunuke jõudis enne surma, detsembrikuu kahekümnendal päeval veel ühtteist Krahvi suu läbi öelda:

Teate, sellest blogimisest tuleb rohkem tüli kui lõbu, seega down the drain it goes. Kui kellelgi on omi lemmikkohti, siis lugege enne homset läbi. Otsus ümberarutamisele ei kuulu, mõttetuid vaimustusröögatusi ei aktsepteerita ja taastulemise lubadusi ei jagata ega lükata ümber. 400 lugejat päevas on ka liig mis liig – ma ei saa aru, mida sitemaks tekst siin läheb, seda rohkem loetakse. Masohhistid.

Pajatuste enda aadressil näeb paar viimast päeva vaid uljast hauakivi. Tõttöelda olen ma seda hauakivi juba ka varem näinud, aga praegu tundub asja seisund letaalsem olevat ning reinkarnatsiooniks lootust vähem. Eks iga organismi lahkumistahet tuleb aktsepteerida, aga kurb ikka. Tuleb siis siin saarel kadunukese mälestuseks klaasi tõsta ning öelda: «Kadunuke oli lahke loomuga...»

Taustaks: Metro Luminal «Palveta surnud sõprade eest»

Die Hard (1988)

TV3 hakkas taas enne jõule sarja «Die Hard» filme näitama, et aga kaks esimest meil kodus DVD-na olemas, siis ei viitsinud seda reklaamiorgiat välja kannatada.

Eile panin aga filmi «Die Hard» (1988) mängijasse ning tunnistan nüüd, et tegu on ilmselt ühe parima märulifilmiga üldse. Tehtud küll ammu, aga tänaseni mööndusteta vaadatav... mida tõestab kasvõi see, et vaatasin filmi viimase aasta jooksul juba kolmandat-neljandat korda. Filmis on põhiliselt vaid kaks ajastuhõngulist momenti: naiste koledad soengud ning need lehvivate lakkadega terroristid, kes meenutasid rohkem ajakirja «Playgirl» modelle. Kõik ülejäänu on perfektne: alates peapahast, keda mängib Alan Rickman ... kuni kunstkuuseni, mis täieliku hävingu märgiks pärast katuse õhkulaskmist ümber kukub. Ja loomulikult Bruce Willis ja tema valulik-küüniline tekst ja killud...

Eestikeelne DVD on üldiselt korralik. Nalja teeb vaid kiri «Special Edition» esikaanel... et kas eestikeelsed subtiitrid teevad asja sedavõrd eriliseks? Kui ma otsisin wõrgust selle DVD kaanepilti, siis sattusin miskis soomlaste wõrgupoes samasuguse kaanepildiga DVD peale ning selle lisade hulk lubas asja küll eriväljaandeks nimetada. Ega see lisade puudumine mind eriti ei morjenda, sest soomlaste lisade valik oli selline, mille olemasolu filmile miskit juurde ei anna. Rohkem selline asi asja enda pärast. Eks see kujunduse ja sisu mittevastavus näitab lihtsalt kohaliku DVD-tööstuse taset... õigemini selle puudumist. Asja taga on V&K Holding, kes juba varemgi ümbristega on hämanud. Samas tuleb tunnistada, et eestikeelne tõlge on parem, kui kohaliku DVD puhul kombeks.

On saanud juba traditsiooniks, et kui otsida eestikeelse DVD kaanepilti, siis leiad sa selle väga imelikust kohast. Seekord oli siis abiks Die Hard Fan, sest kõik eesti wõrgupoed pakkusid DVD-d videokasseti pildiga. Mõningaid pilte leiab ka siit.

Ja loomulikult ei saa ütlemata jätta: «Yipee-ki-yay, motherfucker!»

Taustaks: Depeche Mode «Nothing Is Impossible»

Jean-Christophe Grangé «L'empire des loups»

Tegelikult sai selle romaani lugemise ajendiks filmi «Les rivières pourpres» (2000) vaatamine, aga sellest filmist kunagi teinekord.

Ei julge just väita, et ma oleks suur põnevuskirjanduse (ehk siis thrillerite) austaja. Mõnikord ma siiski neid loen ning mõnikord jään loetuga isegi rahule.

Autori rahvusvahelise (loe: inglisekeelse) tuntuse nurgakiviks sai kindlasti ülalpoolmainitud film. Ekraniseering ja ilmumine inglise keeles olid ilmselt ka põhjuseks, miks autorit maakeelde tõlkima hakati...

Romaani «L'empire des loups» (2003) sisust ei tahaks ma eriti kirjutada, sest see saab vaid rikkuda lugemiselamust. Mainiks vaid seda, et romaan ei ole mingitpidi ulme... kuigi kõikvõimalikud annotatsioonid jätavad sellise mulje. Tegu on lihtsalt moodsa põnevusromaaniga. Sealjuures on raamat ajuti üsna jäle...

Romaani eesti tõlge «Huntide impeerium» on üldiselt korralik: mulle tundub, et tandem tõlkija-toimetaja on isegi vist ühe autori lolluse ära parandanud. Vähemasti ühes prantsusekeelses väljaandes esines väide nagu oleks tadžikid türgi-tatari rahvas... pärslased ikka ju! Mõningaid kõhklusi tekitasid küll eesti keeles relvade ja politsei erivahendite teemalised kirjeldused, aga samas mõistan ma ka tõlkija/toimetaja probleeme, sest sedasorti kraami puhul esineb siinmail ikka rämedat terminoloogilist hämamist. Kirjastusele «Varrak» võib eelkõige ette heita kahte asja: autori nimi on valesti kirjutatud ning tagakaanetekst on vigane ja lobiseb liialt palju asju välja. Vigane eelkõige selles, et filmi «Vidocq» (2001) aluseks pole antud kirjaniku romaan... peale romaani esineb ka muid ilukirjanduslikke vorme. Jean-Christophe Grangé kirjutas sellele filmile lihtsalt stsenaariumi ning sellenimelist romaani pole isegi olemas. Kes tahab seda tagakaaneteksti lugeda, leiab selle siit.

Küll tuleb aga kiita Toomas Nikluse tehtud kaanekujundust. Minuarust on see küll parem, kui ülalpool olevad originaali omad. Inglise ja vene tõlgete kaanekujundustest ma parem isegi ei räägiks, sest need on masendavalt igavad ja minuarust ka lihtsalt koledad. Kuna käesoleval aastal romaanist samanimeline film valmis, siis ülalpool keskmisena esitatud väljanne kasutab kaanepildina filmi plakatit. Noh, selline tüüpiline movie tie-in. Need prantsusekeelsed kaanepildid on loomulikult ilmumisjärjekorras.

Üldiselt see romaan mulle meeldis: selline lobe lugemine kaheks õhtuks. Samas tuleb tunnistada, et romaani teine pool läks mõneti ikka suisa rappa. Robert Ludlumi taset ei saavuta, aga Dan Brown saab lõdva randmega löödud. Kuid eks arvamusi ole erinevaid: Mart Juur «Eesti Ekspressis» arvas romaanist hoopis teisiti.

Autoril on wõrgus vähemasti kaks saiti: esimene on selline ametlik ja suhteliselt sisutühi, teine aga vägagi asjalik. Loomulikult on mõlemad prantsuse keeles. Samas on Jean-Christophe Grangé piisavalt kuulus autor, et tema kohta leiab wõrgust midagi informatiivset ilmselt igas keeles.

Taustaks: Mylène Farmer «Je T'aime Mélancolie»

Which religion is the right one for you?

Paistab populaarne olevat: Which religion is the right one for you?

You scored as Islam.

Your beliefs are most similar to those of Islam. Do more research on Islam and possibly consider taking the shahadah and officially becoming a Muslim, if you aren't already. Despite the actions of some – who go against the teachings of Islam – Islam is a religion of peace; the word "islam" means "peace through submission to God." "Muslim" means "one who submits to God." Islam is the third of the three Abrahamic faiths, and it shares much with Judaism in Christianity; its differences are the acceptance of Muhammad as the last and final prophet, and the oneness of God – in other words, that Jesus, though he was a revered prophet, was not in fact God, and only one God exists. Apparently the Taliban could not read (though their name means "students"), because the Qur'an states that men and women are equal as believers, and that all believers should be educated and seek knowledge. Modesty in dress and behavior is required in Islam for both men and women to preserve the values of society and move the emphasis from superificial appearance to intelligence, knowledge, and God.

Islam 63%
Hinduism 63%
atheism 54%
agnosticism 50%
Satanism 50%
Paganism 46%
Buddhism 42%
Christianity 33%
Judaism 33%

Miskipärast ka selle testi tulemus mind ei üllata...

Taustaks: The Mission «Shades Of Green (Part 2)»