Nädal enne Eurovisiooni praalisin ma tööl, et püüan sel aastal kuulata mitte ühtegi eurolaulu ja üldse olla üritusest nii kaugel kui võimalik. Seisukohavõtu põhjustas toimetatav telekava ja seal olevad ürituse kirjeldused.
Inimene plaanib, aga juhus juhib ning siin ma nüüd olen ja kirjutan lauluvõistluse teemalist postitust.
Alustama peaks aga sellest, et laupäeval sai õues tööd tehtud, sai saagi juristatud ja puulõhkujat kääksutatud ja üldse... Igatahes tuli rammestus peale ning sai kobitud diivanile pikutama... peagi tuli uni silma ning lülitasin tehnika välja ja jäin tukkuma. Koer ronis ka kaissu ja puha.
Mingil hetkel kuulsin läbi une kuidas koer öögib ning silmi lahti tehes nägin ka oksendamise hetke... õnneks ta päris mulle peale ei oksendanud, aga ikkagi. Väga vana loom, et kuidas ta peale ikka pahandad... lasin koera õue lõpuni öökima, kasisin diivanit ning kõige selle rahmeldamise peale läks ka uni minema.
Kabinetist leidsin kalli kaasa oma arvutis kolle tapmas. Istusin oma arvuti taha, aga selline üsna kudenud olek oli ning vaatasingi, et kas telekas on midagi huvitavat tulemas... miskipärast tekkis mul mulje, et juba hääletavad, aga teleka ette istudes selgus siiski, et allaes laulavad. Nägingi siis alates Saksa laulust. Oli nagu ikka, oli talutavaid laule, oli isegi häid, aga oli ka sellist saasta, et karju appi. Loomulikult on see hea vaid Eurovisiooni kontekstis hea, aga see selleks...
Erilise saastana läheb kirja Ukraina lugu, mis oli selline seosetu puder, et täitsa ootasid, et millal see läbi saab. Jama oli ka Hispaania laul, et sel hetkel kui laul lõppes, sel hetkel oli see ununenud. Praegu ongi vaid meeles, et laulu ajal ütlesin kaasale, et ju see ekslennusaatja Türgi liinil lendas, sest ilge türgi disko see oli...
Eesti laulu pole kuulnud. Soome laul oli miski eriline segu neegrihigist ja tuležonglööridest... oma eklektikas oli suisa paras paar Ukraina laulule, aga väärakuse astmelt oli siiski hulga inimlikum.
Norra laul on aga otsekui õpikunäide, et kuidas tuleb kõik rauad tulle panna ja kuidas siis ka tulemus tuleb. Selline vormilt rahvalik, sisult internatsionaalne, väike mustlasviiul, rinnakad valküüritarid, hoogsad tantsupoisid, meeldejääv meloodia, suhtkoht talutavad ja romantilised sõnad. Ja loomulikult laulja! Norraliku lõimumispoliitika kaanepoiss... et slaavi juurtega tüüp tuleb ju Moskvasse saata, et see ju töötab. Ja muidugi oli poisi puhul nummimeeter pilvedes: sellist murraks nii homo kui ka hetero!
Taustaks: Otto Dix «Немой крик»
