Fading Colours «Sister Of The Night»

Karen Joy Fowler «What I Didn't See»

On selline kirjanik, Karen Joy Fowler nimeks. Tegu on ulmekirjanikuga, aga sellise omapärasega... tema jutud (romaane pole lugenud) kulgevad selles hämaras alas, kuhu jääb pehmetel teadustel põhineva SF-i ning õudus- ja fantaasiakirjanduse ristumine. Jutt «What I Didn't See» on samuti selline. Antoloogia «The Year's Best Fantasy and Horror: Sixteenth Annual Collection» (2003) põhikoostaja Ellen Datlow nimetas seda suisa provokatiivseks žanrite seguks. Segu küll, aga kas just provokatiivne. Aga ju siis on tänapäeva USAs provokatiivne, kui asjadest nõnda kirjutatakse?

Lugesin alguses juttu lihtsalt unejutuks antoloogiast «Лучшее за год: Мистика. Магический реализм. Фэнтези» (2005), mis on selle eelpoolmainitud inglisekeelse vene versioon. Erinevus seisneb Haruki Murakami jutu ja artiklite puudumises vene variandis. Kuna jutt oli hea ja täielik tekst wõrgus olemas, siis lugesin ka originaali üle. Väga hea jutt, millel on sisu ja on vormi. Eks viimatinimetatu oli ka põhjuseks, et miks jutt võitis ameerika ulmekirjanike aastaauhinna Nebula.

Kuna jutul on teatav kultuuriline taust, siis paneks siia lingi ühele Wikipedia kirjele.

Taustaks: Fading Colours «Sister Of The Night»

Which Famous Novel Are You?

Which Famous Novel Are You? (Pictures)
Pet Semetary (By: Stephen King) you are a dark but interesting person that loves to be scared as much as you love to scare others.
Take The Quiz Now!	Quizzes by myYearbook.com

Test on muidugi primitiivne ja madalalaubaline... kuid positiivse momendina tekkis tahtmine taas seda Stephen Kingi romaani lugeda. Panin korduslugemiste tabelisse kirja!

Taustaks: The Ramones «Pet Sematary»

Kui kuulad metalli ja loed ulmet, siis saab sinust terrorist

Vanasti öeldi Nõukogude Liidus, et täna mängid saksofoni ja homme reedad kodumaa. Ajad muutuvad, vorm samuti... kuid sisu on jääv. Olen mitmel ulmelehel sattunud järjekordsele ajakirjanduslikule lollusele. «The New Yorker» avaldas Raffi Khatchadouriani kirjutise «Azzam the American: The making of an Al Qaeda homegrown». Lugu on ameeriklasest Al Qaeda liikmest Adam Gadahnist ning muuhulgas nähakse tema kuritegeliku oleviku juuri hämaras minevikus.

Lovecraft's gothic horror stories were a source of inspiration for many death-metal bands, and Gadahn seemed to have read all of them more than once.

Brown suggested that Gadahn read "Firefly," a horror novel by Piers Anthony about an alien predator that puts people into a sexual trance, sucks out their protoplasm, and kills them with bile. In his next letter to Brown, Gadahn said, "Man, that's twisted."

Loomulikult ei arva ma, et inimesest kirjutades peaks varjama tema muusikalisi ja kirjanduslikke eelistusi... kuid miskipärast on ikka nõnda, et pahalase puhul räägitakse huvist radikaalse muusika ja ulmekirjanduse vastu. Kui pahalane loeks Dickensit või Austinit ning kuulaks kantrit või diskot, siis ei peetaks seda oluliseks infoks, mida lugejale edastada.

Leidsin selle uudise siit ja siit. Tegelasest on otse loomulikult ka Wikipedia kirje ja tagaotsimisteade.

Taustaks: Akrabu «Desert Song»

Blog.tr.ee ... tants ja trall jätkub

Taustaks: Human Drama «Wish You Were Here»

Blog.tr.ee on päris katki

Ma saan aru küll, et sandi üle pole ilus naerda, aga blog.tr.ee on ikka päris katki. Viiteid uutele postidele pole praktiliselt hommikust lisandunud ning ajuti ei saa isegi juba olemasolevaid kätte.

Miks ma sellest kirjutan? Põhimõtteliselt mul ju pajakas, aga ma tahtsin ka ühe tüüpilise ja ajuvaba eestiliku blogiposti teha... umbes sellise, nagu see blog.tr.ee edetabel täis on.

Taustaks: Phillip Boa & The Voodooclub «Get Terminated (Live)»

Kui valida pole võimalik, siis riku sedel!

Üldiselt on mul valimistest põhjalikult siiber ning eriti jabur on et seda tsirkust ja tralli kajastatakse sedavõrd palju blogides. Veel jaburam on aga see, et ka poliitikud on hakanud blogima... tegelikult küll enamjaolt pannud kellegi enda nimel blogima!

Teadupoolest kuulun ka mina sellesse EbW rahva enamusse, kelle arvates aitab valitsuse puhul vaid hädatapp ja massihaud. Kuna ma siiski olen ka pisut idealist, siis lähen ikkagi valima ning valin Eesti Iseseisvuspartei. Mitte, et ma nendega kõiges 100% nõus olen, aga ühtegi nö. parempoolset võimuparteid ei kavatse ma valida vaid pelgalt sellepärast, et muidu saab kesikute kaabakas võimule. Ausõna, niikui kollijutt lastele, et kui seda ei tee, siis juhtub see kole asi...

Muidugi on ka muid võimalusi. Näiteks valimiste boikoteerimine või sedeli rikkumine. Antud situatsioonis peaksin õigeks just viimast. Et kui pole millestki valida, siis riku vähemasti sedel! Jah, kõiksugu kaabakad räägivad, et see on lapsejutt, et pole millestki valida, aga kui vaadata, et mis on vahet reformil, irl-il või isegi keral... siis selgub, et polegi ju erilist vahet! Üks sitt puha! Eks ka taskuvaras ja murdvaras arvavad, et neil on suur vahe, aga kui nende ohvrilt küsida, siis arvab too, et varas on varas. Sedeli rikkumine on selline samm, et siis ei saa enam poliitikamölakad väita, et mida sa õiendad, et ise ei käinudki valimas. Sedeli rikkumine on samuti valik ning kui juhtub ime ja orjarahvas julgeb oma meelsust näidata ja neid rikutud sedeleid koguneb ikkagi tuhandetes... eks seegi ole märk ja tulemus...

Taustaks: J.M.K.E. «Maajamaa»

Syriana (2005)

Filmi «Syriana» (2005) polnudki mul plaanis vaadata, aga kamraad kopeeris mulle plaadi ning siis tekkiski võimalus vaadata. Et miks siis kamraad plaadi kopeeris, kui mind film ei huvita? Tahtsin teada, et kas meie DVD-mängija mängib plaate, mis nõuavad konkreetset regiooni. Mulle on väidetud, et regioonivabad mängijad siiski kõiki plaate ei mängi... et osade plaatide puhul nõuab just konkreetse regiooni mängijat. Vaat see «Syriana» (2005) siis kopeeritigi, et saaksin meie mängijat testida. Mängis küll!

Film «Syriana» (2005) ise tekitas sellise suht jabura elamuse. Näitlejatööd olid head, muusika oli hea, meeleolu oli hea, jne. Lugu ise oli nõme! Jah, ma saan aru, et Ameerika suurkorporatsioone ja neid mahitavat valitsust tuleb kritiseerida, aga kogu sellest mõttepojast oleks saanud ehk miski veerandtunnise lühifilmi. Kõik venis ja nämmutati ikka eriliseks pudiks, et ka see kõikse juhmim Kesk-Lääne töll aru saaks. Ainus mure, et see töll niikuinii sellist filmi ei vaata!

Tegelikult on vähe põhjuseid, et miks seda filmi kunagi veel vaadata. George Clooney ja Matt Damon ning nende rollisooritused võiksid kordusvaatamise põhjustena kõne alla tulla küll. Seda märgiks küll, et George Clooney sai oma auhinnad selle rolli eest küll teenitult!

Linke ei viitsi ma siis eriti panna, sest Wikipedia kirje lõpus on neid piisavalt.

Taustaks: Regard Extreme «Trompe L'oeil (Remix)»

Rate My Life Quiz

Krafinna leidis Pronto blogist ja mina...

This Is My Life, Rated
Life:	5.2
Mind:	4.1
Body:	4.3
Spirit:	5.6
Friends/Family:	5.8
Love:	5.5
Finance:	3.7
Take the Rate My Life Quiz

Tulemused hämmastasid, sest ise arvan teisiti... samas oleks ka viimane lollus, kui miskit testi tõsiselt võtta.

Taustaks: Лунофобия «Под Снегом»

Flesh+Blood (1985)

Kui parafraseerida ühte ilmkuulsat süfiliitikut, siis keskaeg on palgasõdurite jõugud pluss kõikehõlmav katk. Ja ega väga ei eksiks, sest teatud üldistusena võib nõnda arvata küll! Eriti kui lisada veel ka seks, mis koos sõja ja katkuga on antud kolmainsuse täieõiguslik osaline. Film «Flesh+Blood» (1985) enamvähem sedasorti maailmapilti esindabki.

Filmi sisu on lihtne. Arnolfini on miski väikeaadlik, kes palgasõdurite abiga omi valdusi tagasi vallutab. Kui härrale tundub, et plagasõdurid on oma töö teinud, siis ajab ta nad saagita minema. Väike rühm palgasõdureid (keskmisest arukama) Martini juhtimisel otsustab edaspidi endal röövliametiga hinge sees hoida. Jõugu teed ristuvad taas ka Arnolfiniga... st. nad ründavad voori, mis toob kohale Arnolfini poja pruuti. Palgasõdurid varjuvad koos saagiga (sh. pruut Agnes) ühte lossi, mille nad kiirelt vallutavad.

Aruka naisena taipab Agnes kiirelt, et ainuke võimalus pääsemiseni elada, oleks saada Martini kallimaks. Agnes asubki ihu ja hingega asja kallale. Eks Agnese ja Martini suhe tekitab suhteliselt ühtses jõugus ka teatavaid pingeid, aga esialgu näib kõik laabuvat...

Olen sageli oma blogis öelnud, et filmist pole mõtet pikemalt rääkida... et hoopis vaadata tuleb. «Flesh+Blood» (1985) on film, mille kohta selline ütlus kehtib sajaprotsendiliselt, sest film on visuaalselt ääretult lummav. Piisab kui viidata Agnese ja Arnolfini poja Steveni romantilisele kohtumisele roiskuvate poodute vahel. See on juba tase, milleni paljud lavastajad kogu oma karjääri jooksul ei jõua. Kuid selliseid kaadreid on selles filmis hulgi.

Lavastajaks hollandlane Paul Verhoeven, kelle jaoks oli film tema viimaseks tööks Euroopas. Ja kindlasti on filmi õnnestumises suur roll Martini ja Agnese osatäitjatel: vastavalt siis Rutger Hauer ja Jennifer Jason Leigh. Samas ei saaks öelda, et teised näitlejad halvemad oleks olnud... aga peamiselt on see film ikkagi kahe näitleja duett.

Tegelikult on mul selle filmiga üsna pikk «suhe», sest nägin seda filmi esmakordselt circa viisteist aastat tagasi miskilt saksakeelselt taevakanalilt. Tõsi, nägin ilma alguseta ning filmi pealkirja teadvustasin enda jaoks mitu aastat hiljem. Aga isegi saksa keeles (mida ma siis veel vähem oskasin) oli see film mõjuv.

Nüüdseks olen seda filmi ikka üsna mitu korda vaadanud... ja ühest vaatamiskorrast muljetas Krafinna ka enda blogis. Loomulikult on sedavõrd olulise filmi kohta Wikipedia kirje ning ei saa sellest üle ja ümber Rotten Tomatoes. Kes vene keelt valdavad, neil soovitan lugeda väga asjalikku arvustust. Käesolevat posti illustreerivad kaadrid ma just selle arvustuse juurest näppasin, kuid sinna jäi neid veel...

Taustaks: Sol Invictus «Looking For Europe (Exclusive New Recorded Version)»

Wõrk on rämpsu täis

Sattusin täna midagi otsima ning üks tabamus oli sait, mis kuidagi ei haakunud otsingu eesmärkidega. Otsisin ühe ulmejutu teksti, aga sattusin miskisse suhteliselt nilbesse pildisaiti, kus põhiliselt oli kõikvõimalik slaavi kallakuga amatöörporno ja kiimaliste kontorirottide kommentaarid neile piltidele. Avalehel oli siiski üks äge pilt, mille ma oma postile siinkohal ka lisan. Autoriõigus mind antud juhul ei morjenda, sest selles vene saidis olid niikuinii kõik pildid kusagilt wõrgust kokku krabatud.

Taustaks: Love Like Blood «Copycat»

Jüri Kallas rääkis lugemissaalis eesti ulmekirjandusest, 25. 01. 07.

Eile avaldati mu blogis kahtlust, et kas Pärnus üldse raamatukogu on. On küll, sest foto ei valeta. Minu esinemise väike galerii!

Taustaks: Advocatus Diaboli «Künstler»