Te olete värdjad...

Miks peab ajakirjandus vahendama lollpea mõtteid ja tegemisi?

Nädalavahetusel Kuressaare lossi uudistanud Marit ei osanud aimatagi, et lossi paksud seinad levi nulliks muudavad. “Mul oli sõbrannaga kokku lepitud, et ta helistab mulle, kui sinna jõuan, aga olin hoopis levist väljas,” kirjeldab EMT klient Marit. Õnneks ei arvanud sõbranna, et Marit teda ignoreerib, vaid tuli ise lossi kohale.

Lugu ise siin.

Taustaks: Koer «Te olete värdjad»

Arvamus

Taustaks: J.M.K.E. «Savist saar»

Bermuda Triangle (1996)

TV3 paistab viimasel ajal üha enam näitavat lastefilme. Poleks ju hullu, aga näidatakse neid filme ajal, mil lapsed peaks juba magama. Sedakorda siis film «Bermuda Triangle» (1996).

Tõttöelda poleks ma seda filmi vaadanudki, sest Bermuda kolmnurk on üks viimaseid asju, mis mind köidab. Kuid telereklaamis rõhutati, et Naomi Watts mängib ning isegi Krafinna istus seepeale teleri ette.

Film ise oli lahjapoolne. Tundus, et tegijad ei olnud isegi lõpuni mõelnud, et mida nad teha tahtsid... või siis ei tulnud neil lihtsalt välja. Igatahes oli filmis elemente põnevusloost, loodusteemalisest vaatefilmist, ulmekast, draamast ja komöödiast. Einoh, ikka võib asju segada, aga kui tulemus jääbki selliste seostamatute juppide kogumiks? Seda seostamatust lisas ka see, et filmi lõpuks jäigi lahtiseks, et mis toimus... et jõuti ühele saarele, aga mis saar see selline oli jne. Seda ei teadnud isegi vist filmi tegijad..? Hea tahtmise korral oleks sellest materjalist sellise üle keskmise kogupereajaviite saanud. Ju siis polnud tahtmist, või ei lubanud oskused?

Taustaks: Area «Why Should I Worry»

Which Sci-Fi Crew Would You Best Fit In?

Ulmefoorumist leidsin testi, mille abil sai selgitada, et millisesse ulmemeeskonda ma kuuluks. Teisisõnu: Which Sci-Fi Crew Would You Best Fit In? Tuleb tunnistada, et testi tulemused tekitasid minus omajagu hämmingut... ei, suisa keeletuks võttis...

You scored as Deep Space Nine (Star Trek).

You have entered the dark side of the Star Trek universe. The paradise of Earth is far from you and you must survive despite having enemies on all fronts. But you wouldn't have it any other way because you thrive in conflict and will know what needs to be done to take care of those around you. Now if only the Founders would quit trying to take over the galaxy.

Deep Space Nine (Star Trek)...81%
Babylon 5 (Babylon 5)...81%
Galactica (Battlestar: Galactica)...75%
Moya (Farscape)...75%
Andromeda Ascendant (Andromeda)...69%
Millennium Falcon (Star Wars)...69%
Bebop (Cowboy Bebop)...63%
Nebuchadnezzar (The Matrix)...63%
SG-1 (Stargate)...56%
Enterprise D (Star Trek)...56%
Serenity (Firefly)...50%
FBI's X-Files Division (The X-Files)...44%

Taustaks: Hawkwind «We Took The Wrong Step Years Ago»

Liisu, ehk Põnn

Krafinna küll juba oma blogis siin ja siin kirjutas, aga samas...

Kui Kiska Kaspar maikuus pulma läks ja enam tagasi ei tulnud, siis jäime kassita. Jaanipäevaks oli selgeks saanud, et uut kassi on vaja ... samas oli keeruline probleem, et kust leida Kiskale väärilist vahetust? Kassi oli vaja ka puht praktilisel põhjusel, sest kööki oli külmkapi taha üks hiir siginenud ning see hiir muutus päev-päevalt ülbemaks. Jooksis lõpus juba päevavalges üle köögipõranda koera krõbuskeid pätsama...

17. augustil saimegi ootamatult taas kassiomanikeks. Krafinnat ja mind külastas suure kaaskonnaga Krafu ning tõi ka pisikese neljakuise kassipõnni kaasa. Pildil siis ongi Liisu (ehk Põnn) Krafu süles.

Taustaks: Sepulcrum Mentis «Scary Monsters»

When Good Ghouls Go Bad (2001)

TV3 suudab mind ikka veel üllatada: reede öösel näidati õudusfilmi «When Good Ghouls Go Bad» (2001).

Et mis selles siis üllatavat? Aga tegu oli ju stiilipuhta lastefilmiga... isegi mitte noortefilm polnud, puhas lastekas. Aga teles näidati seda algusega 01:15!

Kui esimese kümne minutiga jõudis kohale, et tegu on tõesti lastefilmiga, siis sai asja juba rahulikumalt vaadatud ning asi hakkas ajuti isegi mingit elamust looma.

Film ise oli selline lapsik segu komöödiast ja õudukast, mis kõik omakorda oli ülevalatud miski Halloweeni-ihaluse soustiga. Helgemad momendid olid seotud eelkõige visuaalse küljega ning eelkõige zombide ja Curtis Danko välimusega. See visuaalia nägigi välja otsekui Tim Burtonist ülejäänud materjal ... eriti just Curtis Danko, kes mõjus suisa Edward Käärkäe noorema vennana. Eks visuaalia ja Christopher Lloyd selle filmi ka päästsid.

Ega seda lapsikust ei saa ju ka ette heita, sest filmi story autoriks on megakuulus lasteõuduskirjanik R. L. Stine, kes oma filmiidee samal aastal ka romaaniks vormistas.

Pisut linke kah! Kuna R. L. Stine on eesti lugeja jaoks praktiliselt tundmatu suurus, siis Wikipedia kirje ja ametlik koduleht. Pealkirjaga «When Good Ghouls Go Mad» on wõrgus saadaval ka intervjuu lavastajaga ning siit leiab temaatilise pildigalerii.

Taustaks: Silke Bischoff «Small And Tired»

How's Your Taste in Music?

Pronto blogis sattusin ühe testi peale...

Your Taste in Music:

80's Alternative: High Influence 80's Pop: Medium Influence 90's Alternative: Medium Influence Punk: Medium Influence Progressive Rock: Low Influence

How's Your Taste in Music?

Pärast testi muidugi rusikatega ei vehita, kuid tulemused on jaburad... eks osaliselt ole see tingitud jaburast lahterdamisest ning osaliselt ka jaburast bändivalikust... kenad suured mikikõrvad paistavad kohe kätte.

Taustaks: Soft Cell «Chips On My Shoulder»

Robert A. Heinlein «Starship Troopers»

Loen praegu ühte tüütut vampiirilugu ja et see tüütus on mahukas ja et ma pean seda lugema, siis olen vahele ka midagi arukamat lugenud. Näiteks Robert A. Heinleini romaani «Starship Troopers» (1959).

Algselt ilmus romaan järjejutuna ajakirja «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1959. aasta oktoobri- ja novembrinumbris. Ajakirjas ilmudes oli romaani pealkirjaks «Starship Soldier».

Laisa inimesena ei viitsi ma siia rohkem üldtuntud tõdesid dubleerida ning viitan hoopis asjalikule Wikipedia kirjele. Naiivse inimesena ma siiski loodan, et mõni mu blogi lugeja ka seda linki klõpsab. Samuti pole vist mõtet dubleerida saiti, mil nimeks Heinlein Book Cover Museum ning sestap ei pane ma ka siia arvukaid inglise- ja muukeelseid kaanepilte, sest neid kaanepilte on seal rohkem, kui hea maitse lubaks ühte blogiposti panna. Ajakirja kaanepildid ma siiski panin, sest üldiselt püüan ma alati panna postitusse esmatrüki kaanepildi ning siinolevad on ka parema kvaliteediga.



Küll aga panen ma siia esimese prantsusekeelse väljaande kaanepildi. Osaliselt taas seetõttu, et seal kaanepiltide muuseumis seda pole... osaliselt aga seetõttu, et kaanepildi autoriks on võrratu Wojtek Siudmak. Samuti panen siia ka kahe mul kodus oleva venekeelse raamatu kaanepildid. Neist esimene on romaani esmaväljaanne vene keeles ning teine on venekeelse Robert A. Heinleini kogutud teoste «Миры Роберта Хайнлайна» kolmas köide, kus lisaks veel ka romaan «Tunnel in the Sky» (1955).

Romaan on ka eesti keeles ilmunud ning mõningatest poodidest on seda võimalik veel isegi soodushinnaga osta. Olen romaanist isegi paberajakirjanduses kirjutanud. Tõsi, arvustus «Robert A. Heinlein: kaine pilk elule, inimestele ja ühiskonnale» tegeles kahe romaaniga... teiseks oli «Friday» (1982). Eraldi tahaks ära märkida eestikeelse väljaande kaanepildi, mille autoriks on Raivo Ird. Tegu pole just tippsaavutusega, aga maavillases kohalikus kaanepildinduses hakkab see oma žanriteadlikkusega positiivselt silma küll!

Taustaks: Hekate «Morituri Te Salutant»

Käik Maksuametisse

Käisin sel nädalal Maksuametis ning sain «mõnusa» elamuse osaliseks.

Alustama peaks vast sellest, et üks asutus nõudis lisaks arvele ka minu FIE tõendi koopiat. Kuna kahe aasta jooksul pole minult keegi seda nõudnud, siis ma täpselt ka ei tea, et kus see mul kodus asub. Arvuti pärast tuli niikuinii linna minna ning mõtlesin siis oma naiivsuses, et võtan ühtlasi Maksuametist vajaliku paberi dublikaadi. E-riik ja nii edasi. Sittagi! Kohapeal selgus, et tuleb esitada kirjalik avaldus ühe leti taga ning siis minna teise kabinetti, kus teine kodanik mu andmed blanketile toksis ja asjast väljatrüki tegi. Lihtne soov, aga sellega tegelesid kaks ametnikku circa pool tundi. OK, esimene tegeles minuga viis minutit ja teine ülejäänud paarkümmend. Jabur siiski!!! Miks ei võiks see FIE tõend kusagil Maksuameti serveris kogu aeg olemas olla, et see siis vajadusel paari klahvivajutusega taas välja trükkida?

Taustaks: Human Drama «This Must Be The Place I've Waited Years To Leave»

Ultraviolet (2006)

Film «Ultraviolet» (2006) sai ära vaadatud ning olen juba jõudnud ka paljudele isikutele suusõnal öelda, et kuivõrd totter film see ikka on...

Jah, ma saan aru küll, et Milla Jovovich pole miski eriline näitleja, aga selle filmi kõrval mõjub «Resident Evil» (2002) ikka suisa süvapsühholoogilise draamana. Küsimus pole ju näitlejates, kui filmil igasugune sisu puudub. Või ongi tänapäeval nii, et paneme aga paljakõhulise tibi kõmmutama ja külmrelvadega keksima ning filmi küll ja küll?

Eriliselt käis mulle aga närvidele see mõõgaga vehkimine. Ma saaks aru, kui kangelane oleks kuidagi eriliselt nihestunud au või siis omaenda osavuse pinnal... praegusel kujul põhjendas mõõka tibi käes ainult kellegi tahe... noh, et nii on äge! Ei olnud äge, nõme oli!!! IMDBst sain ma teada, et filmi lavastaja on Kurt Wimmer ning see peaks paljutki seletama. Just tänu sellele tegelasele on olemas selline ebaoriginaalne ja ajuvaba käkk nagu «Equilibrium» (2002). Samas on «Ultraviolet» (2006) ikka sedavõrd loll film, et isegi «Equilibrium» (2002) mõjub eepilise suurfilmina. Mõlemas filmis teeb aga oma etteaste jabur nähtus nimega Gun Kata, mis on ilmselgelt kõige jaburam võitluskunstide alane väljamõeldis.

Filmi ametliku koduka leiab siit, küberpunkliku ülevaate siit ning kamraad Trash on seda ilgust samuti oma blogis nahutanud.

Filmi võib soovitada vaid isikutele, kel on unehäireid... isegi mina jäin seda vaadates magama...

Taustaks: Beborn Beton «Lost Little Robot (Piano Edit)»