Elu Eesti NSW-s

© DELFI

Vaevalt oskasid Juku-Kalle Raid ja Kivisildnik seda punast särki tehes oodata, et see kommunismi koer nii valusalt vingatab...

Loed lehti ja muigad, et küll on ikka kirbutsirkus ning kus on ikka kired. Igatahes tänud tegijatele! See särk tegi rohkem ära kui hulk kommunismi kuritegude hukkamõistmise teemalisi hambutuid deklaratsioone. Vaadates, et millise õhina ja innuga kõiksugu tegelased nõuavad Juku-Kalle ja Keeniuse liistuletõmbamist, siis tuleb nentida, et salakommareid on siinmail rohkem kui neid kellegile vaja oleks. Ah, mis salakommud, üsna avalikud teised ning ülbed kah veel. Mingi tegelane väitis, et kuna mittekommu minevikuga isikud pole poliitikas läbi löönud, et ju siis neil pole neid õigeid eeldusi. Kui pole jätis ja tõbras, siis oled luuser ja andevaba kuju?

Ja siis veel see teine müüt, et nagu oleks nõuka-ajal komparteisse kuulumine teatavast ametipostist alates kohustuslik olnud. Möla!!! Kui inimesel ajud olid, siis üldiselt tegi ta karjääri ka parteisse kuulumata... selge, et aeg-ajalt tehti teatav ettepanek, millest justkui keelduda polnud võimalik, aga osad inimesed miskipärast leidsid endas seda tahet keeldumiseks. Muidugi, lihtsam oli oma «jah» sõna öelda... materiaalselt samuti kasulikum. Ja kindlasti ei uskunud ka enamus arukaid inimesi, et Eesti kunagi taas iseseisvaks saab. Ja siis..? Vähemasti võiks tagantjärele nüüd enda ja teiste vastu aus olla ning seda ka tunnistada, et mängiti nende reeglite järgi, mida omal ajal ainuvõimalikuks peeti... mitte aga ajada miskit hülge juttu, et astuti parteisse õõnestamaks seda seestpoolt.

Tegelikult on mul aga rõõm nentida, et olen peagi selle särgi õnnelik omanik... isegi kui väärteomenetlusest saab kriminaalasi... särgid on juba mulle ja Krafinnale tallele pandud!

Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»

Sergei Lukjanenko «Прозрачные витражи»

Olen juba siin ja siin oma blogis kirjutanud tekstidest, mis kuuluvad nn. Deeptowni-sarja. Jutt siis Sergei Lukjanenko romaanidest «Лабиринт отражений» (1997) ja «Фальшивые зеркала» (1999). Autor on ka kolmas kord samast maailmast kirjutanud, aga see kolmas kord oli pisut teistmoodi...

Kõigepealt tuleks mainida, et «Прозрачные витражи» on vaid 70. leheküljeline lühiromaan, aga mitte kolme-neljasaja leheküljeline romaan. Ülalpool on näha kaanepildid kogumikest, kust selle teksti leida võib. Kõigepealt ilmus see lühiromaan aga wõrgus... täpsemalt öeldes avaldas autor selle wõrgupoe оЗон kodulehel. оЗон avaldas kõigepealt intervjuu «До встречи на улицах Диптауна!» ning siis ka lühiromaani otsa. «Прозрачные витражи» ilmus seal 2000. aastal juulist septembrini ja ilmus põhimõttel, et üks osa nädalas. Pisut eriliseks tegi publikatsiooni asjaolu, et Sergei Lukjanenko kirjutas seda avaldamise käigus ning võttis arvesse eelmise nädala osa põhjal tehtud lugejate märkusi.

Teksti saamis- ja ilmumislugu on pisut omapärane ning pisut omapärane on ka lühiromaan ise. Nii näiteks ei tegutse selles lühiromaanis enam daiver Leonid... peategelaseks (või tuleks öelda kangelannaks) on hoopis Venemaa Siseministeeriumi töötaja, kes läheb inspekteerima Deeptownis asuvat vanglat.

Pikem seletamine olekski kurjast, sest ei saa ju inimestel lugemismõnu ära võtta. Ka ei asenda ka kõige põhjalikum sisututvustus teksti lugemist. Lugeda aga tasub... eriti neil, kel sarja kaks eelmist romaani loetud. Kel romaanid lugemata, neil võib arusaamisega isegi raskusi olla.

Taustaks: Nautilus Pompilius «Бриллиантовые дороги»

Wai shut lee ji laam huet yan (2002)

«Wai shut lee ji laam huet yan» on Hongkongi ulmekomöödia, mida inglisekeelne maailm tunneb pealkirjaga «The Wesley's Mysterious File» ja eesti filmivaataja ehk pealkirjaga «Eriagent Wesley salatoimik». Loodud ilmselt filmi «Men in Black» edu tuules, kuid tegu on siiski suhteliselt saasta filmiga. Samas tuleb näiteks tunnistada, et selsamal 2002. aastal valminud «Men in Black II» oli veel hullem saast.

Tüüpilise Aasia kinotoodanguna on filmis lisaks ülevõlli huumorile ka miskeid iseäranis melodramaatilisi stseene ning kõike muud maitsekat ja maitselagedat. Tulemuseks on paras pudru ja kapsad, mis oma pretensioonituses on suisa vaadatav. Ütleks kohe, et samasuguse sisuga USA filmi ma koju ei ostaks ning ka selle Hongkongi filmi ostsin alles siis, kui hind oli kukkunud 52 EEKu peale. Kui hinda poleks alla lastud, siis poleks ka ostnud!

Taustaks: Kosmikud «Planeetide sõda»

Sergei Lukjanenko «Фальшивые зеркала»

Pärast seda, kui ma lugesin läbi Sergei Lukjanenko romaani «Лабиринт отражений» eesti tõlke, tekkis mul miskipärast tahtmine üle lugeda ka diloogia teine romaan «Фальшивые зеркала». Esimesest romaanist ma juba siin kirjutasin, seega ei hakka end kordama.

Ma ei saa öelda, et Sergei Lukjanenko sari Deeptownist kuuluks minu lemmikteoste hulke... isegi samal autoril on paremaid tekste! Küll tuleb aga nentida seda, et Lukjanenko oskab kirjutada sedavõrd köitvalt, et kui oled lugenud läbi miski tema sarja esimese köite, siis haarab käsi riiulist automaatselt järgmise...

Ma ei ole suur sarjakirjanduse austaja, kuid tänapäeva maailmas on kahjuks üksikromaanid minoriteetne reaalsus ning kui hädaga sööb karu kärbseid, siis tuleb ka Ulmegurul sarju lugeda. Sergei Lukjanenko romaanid Deeptownist pole päris järjed, sest esimest romaani võib ka üksi lugeda, kuna kõikidele i-dele pannakse selle lõpuks punktid peale. Romaani «Фальшивые зеркала» lugemiseks on aga esimese romaani tundmine suhteliselt vajalik, sest tekstis on pidevalt vihjeid varemtoimunule. Teise romaani häda ongi eelkõige selles, et iseseisva teosena on see suhteliselt väheväärtuslik. Enam veel, tegelikult ei vajanuks romaan «Лабиринт отражений» mingit järge, aga kommertskirjastamisel on teised reeglid ning need reeglid on kommertskirjanikule vastuvaidlematuks täitmiseks.

Kas «Фальшивые зеркала» on halb romaan? Ei, seda kindlasti mitte, aga romaanis pole seda uudsuse võlu, mis sarja esimses. Ka on kadunud teatav entusiastlik õhin, mis on asendunud sellise suhteliselt kalgi professionaalsusega. Samas tasuks see romaan kindlasti eesti keeles välja anda, sest kellele esimene meeldis, see ostab niikuinii ka teise ning Ulmekirjanduse BAASi arvustused näitavad, et olulist vahet hinnetes neil pole: mõlemil circa 4,5 viipallisüsteemis.

Taustaks: Nautilus Pompilius «Крылья»

Blue Velvet (1986)

Otsustamine Krafinnaga ühel päeval, et võiks mõningaid ammu riiulis vedelevaid filme vaadata. Krafinna soovis veel ka seda, et oleks tegu pisutki tõsisemate fimidega. Minu maitse on teada: splätterist släsherini! Valik langes David Lynchi filmile «Blue Velvet».

Olin seda kunagi ammu miskilt saksa taevakanalilt näinud, aga siis see mulle küll erilist elamust ei võimaldanud. Mõtlesin, et ehk oli põhjus minu olematus saksa keele oskuses? Nüüd filmi originaalkeeles vaadates sain taas nõutuna õlgu kehitada. Ei, loomulikult polnud tegu halva filmiga! David Lynch on selleks piisavalt tegija tüüp, et ka tema kõige nõrgem film vaatamist kannataks. Nõutus tekkis siis, kui ma pärast filmi vaatamist hakkasin meenutama, et kui palju sellest on rääkinud mu tuttavad ning kui palju on sellest filmist miskeid ülivõrdes kirjatükke treitud. Kaks võimalust: kas on film ajale lihtsalt jalgu jäänud, või puudub mul täielikult miski «sellise filmi nautimiseks vajalik soolikas». Esimene võimalus tundub tõepärasem olevat, sest paljud asjad, mida selle filmi puhul teedrajavateks väärtusteks loetakse, on tänapäeva filmis argireaalsus. Noh, et kurikael kogu aeg «fuck» ütleb ja siis see suht toores vägivald ning see paljas inimihu filmis, mis polegi porno. Tänapäeval ei ehmata see eriti kedagi...

Kohutavalt häiris muidugi ka Laura Derni mängitud Sandy Williams, sest ma ei suutnud sellist hobusenägu kuidagi õrna ja romantilise neiuna võtta. Kui Sandy ekraanile ilmus, siis võitlesin ma kogu aeg naeru ja vastikustundega. Kumbki pole just parim emotsioon filmi «Blue Velvet» nautimiseks! Ülejäänud kolm peaosalist tegid kõik aga samas korraliku rolli ning olid inimesed oma õigel kohal. Eriti lummas muidugi Kyle MacLachlan, kuid ega Isabella Rossellini ja Dennis Hopper halvemad polnud.

See DVD, mida vaatasime, oli ikka paras käkk... kuid ega mul pole ka kedagi süüdistada, sest müües mind hoiatati ning ega 50 EEKu eest eriti rohkem nõuda pole ka põhjust. Samas kahtlustan, et ega ma kunagi paremat ka ostma ei hakka... eriti pärast sellist kaheldavat filmielamust.

Taustaks: Christian Death «Temple of Desire»

H. G. Wells «The War of the Worlds»

Ajalehe «Eesti Päevaleht» tänases kirjanduslisas «Arkaadia» ilmus minu kirjatükk «H. G. Wellsi «Maailmade sõda»: raamat endiselt filmist parem». Pealkirjast peaks selge olema, et tegu arvustusega H. G. Wellsi romaanile «Maailmade sõda» (The War of the Worlds; 1897).

Kirjutasin pisut sellest romaanist ja sellest kuulsast kuuldemängust ka maikuus. Koos subtiitriteteemalise postiga tekitas see olukorra, kus tänu Google'i otsingule sattus siia blogisse palju selliseid isikuid, kes otsisid Steven Spielbergi värske ekraniseeringu subtiitreid. Näis, kas ajalugu kordub?

Taustaks: Behind The Scenes «Dreams»