30.12.05

Heroes of Might and Magic III: Complete




Paar päeva tagasi sai üks vana plaat Krafinna arvutisse susatud ning nüüd oleme mõlemad taas HOMMIII-e lõksus...

Isiklikult minu jaoks on tegu ühe parima mänguga üldse. Olemuselt on Heroes of Might and Magic sari selline strateegia ja rollimängu segu ning hea segu on. Mulle igatahes sobib, sest päris tõupuhtad rollimängud mulle ei meeldi ning tõupuhtad strateegiamängud kipuvad ka minu jaoks igavaks kätte ära minema.

Eks maitsed ole muidugi erinevad, aga olen sageli täheldanud, et kui muude mängude osas mu maitse paljude tuttavatega kardinaalselt erineb, siis HOMM sarja puhul tavaliselt lahkarvamusi pole. Tundub, et see on niisamasugune mängude mäng... nagu näiteks DOOM 2. Loomulikult siiski pisut tagasihoidlikumal mõõdupuul.

Taustaks: Rhea's Obsession with Athan Maroulis (of Spahn Ranch) «We Three Kings»

29.12.05

Arthur Conan Doyle «Sasassa oru mõistatus»


Paar nädalat tagasi Pärnus leidsin õe raamaturiiulilt kirjastuse «Fantaasia» järjekordse kõvakaanelise vihiku. Loomulikult oli õde selle raamatukogust võtnud, mitte ostnud, sest peaaegu kaks krooni leheküljest on ikka ilge nöörimine... eriti kirjandusliku vabavara puhul. Tegu siis Arthur Conan Doyle'i jutuvalikuga «Sasassa oru mõistatus» (2005).

Avalugu «Sasassa oru mõistatus» (The Mystery of Sasassa Valley; 1879) läheb käima sellise mõnusa tondijutuna, poole pealt keerab autor aga asja realistlikuks ning lõpus suisa jandiks. Tekst on muideks Arthur Conan Doyle'i esimene ilmunud jutt ning see ehk seletab ka teksti üsnagi väetit kvaliteeti.
«Jackmani mäekuru pastor» (Elias B. Hopkins; 1885) on eestikeelse valimiku tugevaim tekst. Tegu on puändika kelmilooga ning sestap oleks edasine seletamine juba kurjast. Eestikeelse tõlke pealkiri pärineb aga inglisekeelsest esmatrükist, kus teksti nimeks oli tõesti «The Parson of Jackman's Gulch». Huvitav, et kas kirjastuses «Fantaasia» arvati, et isikunimelist pealkirja kandev jutt peletab lugejad eemale?
««Põhjanaela» kapten» (The Captain of the «Pole-Star»; 1883) andis kunagi nime kirjaniku jutukogule «The Captain of the «Polestar» and Other Tales» (1890) ning just sellest raamatust alates võib hakata Arthur Conan Doyle'st kui kirjanikust. Antud jutt on eestikeelse valiku ainus fantastiline lugu, aga kahjuks on ajahammas klassika kallal kõvasti purenud ning tänapäeval on sellise jutukese lugemine ikka paras piin.
Raamatu lõpetab suhteliselt sihitu olupildike «Kirurgi lugu» (The Surgeon Talks; 1894).

Kogumik «Sasassa oru mõistatus» oli juba viies omataoline Arthur Conan Doyle'i jutuvihik kirjastuselt «Fantaasia» kahe viimase aasta jooksul. Ainuüksi 2005. aastal ilmus selliseid tervelt kolm tükki! Skeem on lihtne: raamatu paksuseks 60-70 lehekülge, kõvad klantsid kaaned ümber ning raamat poodi riiulile lihtsameelsete raha ootama. 30-60 krooni ühe jutu eest on ikka ilmne nöörimine, sest autoriõiguste eest pole sentigi makstud ning pole ka kuulda olnud, et kirjastusele «Fantaasia» tõlkimine nüüd tõlkijad ratsa rikkaks oleks teinud. Lugejale oleks kindlasti meeldivam, kui need viis raamatukest ilmunuks ühe köitena, kenasti kommenteerituna ja saatesõnaga varustatuna. Ja loomulikult peaks ka paremini valima, sest kasvõi seesama «Sasassa oru mõistatus» pigem hävitab autori reputatsiooni kohaliku lugeja silmis. Samas on kirjastusele kindlasti kasulikum neid kõvakaanelisi vihikuid üllitada, riski vähem ja ilmselt jõutakse juba raamatukogudele müüdavate eksemplaridega nulli. Ah, suured inimesed ise teavad, mis teevad... mina neid raamatukesi ei osta ning olen kuulnud, et paljud ei tee seda. Kui sisu väga huvitab, siis oodatakse allahindlust, või võetakse raamatukogust.

Positiivsema poole pealt tuleb tunnistada, et Gea Gorjunova ja Kristi Kirsimäe tõlked on ladusalt loetavad. Tõsi, ega ma originaalidega ei võrrelnud... kuid lihtsalt diivaninurgas lugemiseks kõlbas küll. Eraldi tahaks aga ära märkida kaanepildi, mille autoriks on Meelis Krošetskin. See nimi tuleb meelde jätta!

Aga raamat ise? Kõlbab lugeda, kui on huvi enam kui sajandivanuste juttude vastu, või kui huvitab Arthur Conan Doyle'i varasem looming. Lugemisnauding on siiski pigem akadeemiline... meelelahutuseks on isegi selsamal autoril eesti keeles kõvasti paremaid asju ilmunud. Ei saa öelda, et inimene, kel see raamat lugemata, oleks millegi poolest vaimses plaanis minust vaesem... vähemasti ei tee siin vahet sisse «Sasassa oru mõistatus».

Taustaks: Sorrow «The Little Drummer Boy»

28.12.05

Proletariaat ja kollane jume


Postitus ühe vastiku päeva kokkuvõtteks.

Leppisin reedel kokku, et lähen täna hommikul linna ja lasen oma arvutisse uue kõvaketta panna. Eraldi sai veel üle räägitud, et tahaks asjadega ühe päeva jooksul hakkama saada, et ei soovi mitu korda selle arvuti pärast linnas käia. Pidi kenasti võimalik olema. OK, täna hommikul sai siis läbi külma ja rõveda ilma linna rühitud... arvuti kotis ja puha. Kohapeal selgus, et ikka ühe päevaga ei saa, et vahepeal on tööd kõvasti juurde tulnud. Kurat, mina saan aru, et kui ma kokku lepin milleski, siis tähendab see seda, et antud töö pannakse ka järjekorda. Igatahes polnud reedel nendel mingeid töid! See prillidega juntsu, kes seal minuga tegeles, oli kas surmavas pohmellis või oli haruldane tropp. Võimalik, et mõlemat. Firma nimi on Teetormaja. Ämm juba loobus oma firmaga selle ettevõtte teenustest... hakkan teda mõistma. Tegelikult pole mul nende poe müügimehele või wõrguühendusega tegelejatele küll miskit ette heita, aga see remondikoda seal keldris tuleks küll raudse luuaga üle käia...

Õhtul siis see nö. remondimees helistas ja teatas, et mu arvutil on hoopis emaplaat läbi. Taga targemaks!

Lisaks arvutijamadele avastas Krafinna linnas, et mul on silmad kollaseks läinud ja üldine jume kah... noh, et loomulikus valguses paistis paremini välja. Huvitav, et kas liigne Aasia filmide vaatamine on mõjunud? Ilmselt siiski on auklikule maole lisandunud siis midagi sapikivide, sapipõie põletiku või maksahädade laadset. Tundub, et jaanuaris tuleb sisehaiguste arstidele kohe terve pakett võtta. Masendav!

Taustaks: The Crüxshadows «Happy Xmas (War Is Over)»

27.12.05

Kokkuvõte jõuludest



© Krafinna

Sedapuhku me omale kuuske ei toonud... ei, me pole miskiteks ökohulludeks hakanud... lihtsalt juhtus nii. Olin oma maoga jälle rajalt maas ning kui tundsin, et oleks võimeline saega metsa minema, siis küsisin naiselt, et kas tahame kuuske... Krafinna arvas, et pole oluline.

Jõululaupäeval me kirikus ei käinud. Teadlikult, sest üsna tüütud on need massid, kes paar korda aastas endis religioosse tuhina tuvastavad. Otsustasime minna esimese püha hommikul...

Esimese püha hommikul sai aegsasti ärgatud ja end kirikusse hakatud sättima. See sättimine tähendab eelkõige ühe sooja vati teise otsa asetamist. Lasin ka koera välja hommikust häda tegema ning samal ajal tahtis ka kass tuppa. Kiska oli kusagil pulmas käinud, sest meil külas on ühel emasel just aastavahetuse paiku jooksukas... Kiska oli kakelnud ja ka ise pihta saanud, sest keksis kuidagi löödud ilmel ja kolmel jalal. Noh, tuli looma lohutada, et mõni teinekord on siis tema päev. Natukese aja pärast haugatas ka Lilleke õues, et laske sisse. Tormasin siis uksele, sest väljas sadas ja tuiskas miskit tihedat ja rahelaadset ollust ning vaatasin, et miski võõras koer trügib uksest sisse. Lähemal vaatlusel selgus, et ikka meie koeraproua, ainult et need kollased laigud on värske ja vedel sitt, milles loomake on püherdanud. Koertel on selline komme, aga kus leidis aja! Egas midagi: koer kraanikaussi, vesi voolama ja svamm kätte. Loomake sai ka vist ise aru, et loll on, sest talus vaguralt ära nii veeprotseduurid kui ka sellesamuse vee temperatuuri kõikumised. Noh, mõlema loomakese jõulukingid omaks võetud... ja oligi aeg kirikusse minna...

Kirikus toimuva kohta oleks mul ka üht-koma-teist öelda, aga viimasel ajal on kõik kohad niikuinii igasugu selleteemalisi «asjatundjaid» täis, et las siis olla...

Pärast läksime siis ämma juurde, kes pakkus ahjulõhet. Toiduvaliku põhjustasid kaks tegurit: minu haige magu ja ämma põhimõtteline verivorstivastalisus. Lõhe oli vinge!!!

Samal päeval ja pisut hiljem siis tuli meile külla Pahainimene oma kaasaga. Toimus selline suht meeldiv istumine, millest mina küll pisut eemal olin, sest magu otsustas jälle veidike jukerdada... kuid teistel oli ilmselt lõbus, sest kuulati punkarite jõululaule, joodi veini ning nauditi ämma tehtud lihapirukaid ja minu õe tehtud keeksi ja piparkooke jne. Kiska tundis ka juba, et võib neljanda käpa maha panna ning otsustas taas õue minna ja selle eelmise õhtu löömingu tulemused ümber vaadata. Iseloom on tal vägev!

Üldiselt möödusid jõulud hästi. Õnnestus vältida seda iga-aastast kohustuslikku filmi, kus jõuluvana katuselt alla kukub. «The Santa Clause» (1994) on see film, kui keegi veel ei tea! Ei õnnestunud küll vältida laulu «Last Christmas», mis on muidugi masendav! Verivorsti sõin esmakordselt alles nende ridade kirjutamise aega, aga see pole ju üldse oluline... Üldiselt õnnestus jõulu enamjaolt vältida, aga välditud jõul on ju hea jõul!

Taustaks: Autopsia «Stille Nacht ((g)RAVE remix)»

25.12.05

Lepatriinude jõulud (2001)




Oli vist eile, mil telekas näidati animafilmi «Lepatriinude jõulud» (2001).

Vaatasin ja oli enam kui nõutu... miskid rõvedad kujud töllasid ringi ning ajasid miskit iba suust välja. Lõpuks muidugi headus võitis ning järjekordne konfliktitu kohalik animafilm oligi lõppenud.

Olin lugenud enam kui ülivõrdes hinnanguid sellele filmile ning tagantjärele ei saagi aru, et mida need kiitjad sealt leidsid. Einoh, oli lahedat sotsiaalset pila, elulisi tüüpe jne. Aga mida peaks sellest multikast leidma laps, kellele see eelkõige on mõeldud? Järsku mõni lapseomanik seletaks mulle, et mida tema võsuke selles multikas hindab... kui hindab? Mind see tõesti huvitab...

Lapsed aga vist tõesti hindavad sellist kraami, sest raamat võitis 2003. aasta Nukitsa konkursi mõlemas kategoorias.

Filmist endast pisut ka siin.

Taustaks: Vennaskond «Viimane jõuluöö»

23.12.05

RIP! Pajatusi pastelsest pohmellist




Õnneks kadunuke jõudis enne surma, detsembrikuu kahekümnendal päeval veel ühtteist Krahvi suu läbi öelda:
Teate, sellest blogimisest tuleb rohkem tüli kui lõbu, seega down the drain it goes. Kui kellelgi on omi lemmikkohti, siis lugege enne homset läbi. Otsus ümberarutamisele ei kuulu, mõttetuid vaimustusröögatusi ei aktsepteerita ja taastulemise lubadusi ei jagata ega lükata ümber. 400 lugejat päevas on ka liig mis liig – ma ei saa aru, mida sitemaks tekst siin läheb, seda rohkem loetakse. Masohhistid.

Pajatuste enda aadressil näeb paar viimast päeva vaid uljast hauakivi. Tõttöelda olen ma seda hauakivi juba ka varem näinud, aga praegu tundub asja seisund letaalsem olevat ning reinkarnatsiooniks lootust vähem. Eks iga organismi lahkumistahet tuleb aktsepteerida, aga kurb ikka. Tuleb siis siin saarel kadunukese mälestuseks klaasi tõsta ning öelda: «Kadunuke oli lahke loomuga...»

Taustaks: Metro Luminal «Palveta surnud sõprade eest»

20.12.05

Die Hard (1988)




TV3 hakkas taas enne jõule sarja «Die Hard» filme näitama, et aga kaks esimest meil kodus DVD-na olemas, siis ei viitsinud seda reklaamiorgiat välja kannatada.

Eile panin aga filmi «Die Hard» (1988) mängijasse ning tunnistan nüüd, et tegu on ilmselt ühe parima märulifilmiga üldse. Tehtud küll ammu, aga tänaseni mööndusteta vaadatav... mida tõestab kasvõi see, et vaatasin filmi viimase aasta jooksul juba kolmandat-neljandat korda. Filmis on põhiliselt vaid kaks ajastuhõngulist momenti: naiste koledad soengud ning need lehvivate lakkadega terroristid, kes meenutasid rohkem ajakirja «Playgirl» modelle. Kõik ülejäänu on perfektne: alates peapahast, keda mängib Alan Rickman ... kuni kunstkuuseni, mis täieliku hävingu märgiks pärast katuse õhkulaskmist ümber kukub. Ja loomulikult Bruce Willis ja tema valulik-küüniline tekst ja killud...

Eestikeelne DVD on üldiselt korralik. Nalja teeb vaid kiri «Special Edition» esikaanel... et kas eestikeelsed subtiitrid teevad asja sedavõrd eriliseks? Kui ma otsisin wõrgust selle DVD kaanepilti, siis sattusin miskis soomlaste wõrgupoes samasuguse kaanepildiga DVD peale ning selle lisade hulk lubas asja küll eriväljaandeks nimetada. Ega see lisade puudumine mind eriti ei morjenda, sest soomlaste lisade valik oli selline, mille olemasolu filmile miskit juurde ei anna. Rohkem selline asi asja enda pärast. Eks see kujunduse ja sisu mittevastavus näitab lihtsalt kohaliku DVD-tööstuse taset... õigemini selle puudumist. Asja taga on V&K Holding, kes juba varemgi ümbristega on hämanud. Samas tuleb tunnistada, et eestikeelne tõlge on parem, kui kohaliku DVD puhul kombeks.

On saanud juba traditsiooniks, et kui otsida eestikeelse DVD kaanepilti, siis leiad sa selle väga imelikust kohast. Seekord oli siis abiks Die Hard Fan, sest kõik eesti wõrgupoed pakkusid DVD-d videokasseti pildiga. Mõningaid pilte leiab ka siit.

Ja loomulikult ei saa ütlemata jätta: «Yipee-ki-yay, motherfucker!»

Taustaks: Depeche Mode «Nothing Is Impossible»

15.12.05

Jean-Christophe Grangé «L'empire des loups»




Tegelikult sai selle romaani lugemise ajendiks filmi «Les rivières pourpres» (2000) vaatamine, aga sellest filmist kunagi teinekord.

Ei julge just väita, et ma oleks suur põnevuskirjanduse (ehk siis thrillerite) austaja. Mõnikord ma siiski neid loen ning mõnikord jään loetuga isegi rahule.

Autori rahvusvahelise (loe: inglisekeelse) tuntuse nurgakiviks sai kindlasti ülalpoolmainitud film. Ekraniseering ja ilmumine inglise keeles olid ilmselt ka põhjuseks, miks autorit maakeelde tõlkima hakati...

Romaani «L'empire des loups» (2003) sisust ei tahaks ma eriti kirjutada, sest see saab vaid rikkuda lugemiselamust. Mainiks vaid seda, et romaan ei ole mingitpidi ulme... kuigi kõikvõimalikud annotatsioonid jätavad sellise mulje. Tegu on lihtsalt moodsa põnevusromaaniga. Sealjuures on raamat ajuti üsna jäle...

Romaani eesti tõlge «Huntide impeerium» on üldiselt korralik: mulle tundub, et tandem tõlkija-toimetaja on isegi vist ühe autori lolluse ära parandanud. Vähemasti ühes prantsusekeelses väljaandes esines väide nagu oleks tadžikid türgi-tatari rahvas... pärslased ikka ju! Mõningaid kõhklusi tekitasid küll eesti keeles relvade ja politsei erivahendite teemalised kirjeldused, aga samas mõistan ma ka tõlkija/toimetaja probleeme, sest sedasorti kraami puhul esineb siinmail ikka rämedat terminoloogilist hämamist. Kirjastusele «Varrak» võib eelkõige ette heita kahte asja: autori nimi on valesti kirjutatud ning tagakaanetekst on vigane ja lobiseb liialt palju asju välja. Vigane eelkõige selles, et filmi «Vidocq» (2001) aluseks pole antud kirjaniku romaan... peale romaani esineb ka muid ilukirjanduslikke vorme. Jean-Christophe Grangé kirjutas sellele filmile lihtsalt stsenaariumi ning sellenimelist romaani pole isegi olemas. Kes tahab seda tagakaaneteksti lugeda, leiab selle siit.

Küll tuleb aga kiita Toomas Nikluse tehtud kaanekujundust. Minuarust on see küll parem, kui ülalpool olevad originaali omad. Inglise ja vene tõlgete kaanekujundustest ma parem isegi ei räägiks, sest need on masendavalt igavad ja minuarust ka lihtsalt koledad. Kuna käesoleval aastal romaanist samanimeline film valmis, siis ülalpool keskmisena esitatud väljanne kasutab kaanepildina filmi plakatit. Noh, selline tüüpiline movie tie-in. Need prantsusekeelsed kaanepildid on loomulikult ilmumisjärjekorras.

Üldiselt see romaan mulle meeldis: selline lobe lugemine kaheks õhtuks. Samas tuleb tunnistada, et romaani teine pool läks mõneti ikka suisa rappa. Robert Ludlumi taset ei saavuta, aga Dan Brown saab lõdva randmega löödud. Kuid eks arvamusi ole erinevaid: Mart Juur «Eesti Ekspressis» arvas romaanist hoopis teisiti.

Autoril on wõrgus vähemasti kaks saiti: esimene on selline ametlik ja suhteliselt sisutühi, teine aga vägagi asjalik. Loomulikult on mõlemad prantsuse keeles. Samas on Jean-Christophe Grangé piisavalt kuulus autor, et tema kohta leiab wõrgust midagi informatiivset ilmselt igas keeles.

Taustaks: Mylène Farmer «Je T'aime Mélancolie»

14.12.05

Which religion is the right one for you?


Paistab populaarne olevat: Which religion is the right one for you?

You scored as Islam.

Your beliefs are most similar to those of Islam. Do more research on Islam and possibly consider taking the shahadah and officially becoming a Muslim, if you aren't already. Despite the actions of some – who go against the teachings of Islam – Islam is a religion of peace; the word "islam" means "peace through submission to God." "Muslim" means "one who submits to God." Islam is the third of the three Abrahamic faiths, and it shares much with Judaism in Christianity; its differences are the acceptance of Muhammad as the last and final prophet, and the oneness of God – in other words, that Jesus, though he was a revered prophet, was not in fact God, and only one God exists. Apparently the Taliban could not read (though their name means "students"), because the Qur'an states that men and women are equal as believers, and that all believers should be educated and seek knowledge. Modesty in dress and behavior is required in Islam for both men and women to preserve the values of society and move the emphasis from superificial appearance to intelligence, knowledge, and God.

Islam 63%
Hinduism 63%
atheism 54%
agnosticism 50%
Satanism 50%
Paganism 46%
Buddhism 42%
Christianity 33%
Judaism 33%


Miskipärast ka selle testi tulemus mind ei üllata...

Taustaks: The Mission «Shades Of Green (Part 2)»

13.12.05

Star Wreck: In the Pirkinning (2005)




Vaatasin siis ka ära soomlaste panuse ulmefilmindusse.

Mõnus oli! Loomulikult on «Star Wreck: In the Pirkinning» amatöörfilmile omaselt täis lohisevaid ja tüütuid stseene, kehva näitlejatööd jne. Aga paljud filmid, mida vaatajale tema oma raha eest kinos, laenutuses ja poes pähe määritakse, sisaldavad ju kõike sedasama. Soomlaste filmile pole formaalselt põhjust etteheiteid teha: inimestel on hobi, millele nad oma raha ja aega kulutavad ning publikul on vaba valik seda vaadata või mitte vaadata.

Positiivse poole pealt tuleks mainida suurepärast eriefektide taset... eriti kui mõelda, et need on praktiliselt kodus ja põlve otsas tehtud. Näitlejad olid kindlasti paremad, kui amatöörfilmilt ootaks... eriti väärib mainimist Janos Honkonen, kes oli nii Sergei Fukov (pildil) kui ka Festerbester.

Filmist ei pea pikalt rääkima, sest filmi kodulehelt saab iga soovija selle endale tasuta allalaadida või siis vähemasti pilte vaadata ja asjast juurde lugeda. Filmist siinmail juba palju juttu olnud... näiteks meenub kohe lugu «Soomlaste internetifilmi on alla laetud üle 2 miljoni korra» ajalehes «Eesti Päevaleht». Ka ajakiri «[digi]» pani selle ühele oma numbriga kaasasolevale plaadile... mul on see eksemplar kodus olemas, aga kuna ma põhimõtteliselt arvutist filme ei vaata, siis...

Positiivne kogemus selle filmiga näitab, et ka sellises olematus riigis nagu Eesti oleks võimalik teha korralikku tehnoloogilist ulmefilmi... vajalik vaid ajude ja tahtmise olemasolu. Tundub, et mõlemad komponendid kohalikus filmiilmas puuduvad ning raha jagub vaid kultuurisaasta ja sigade malevate peale.

Lõpetuseks hüüaks täiest kõrist: «Fuuuuukoov!»

Taustaks: HIM «Wicked Game»

11.12.05

How do you taste?




On taas järjekordse jabura testi aeg!
Sedapuhku siis: How do you taste?

Tulemuseks:
You taste like steak. You are hearty, strong, and juicy. People all over the world love you and you grace many tables with your presence. What makes you special is the people that love you and what they add to your natural character.
Test oli tõesti jabur...

Taustaks: Sex Pistols «No Feelings»

7.12.05

Lew R. Berg «Must kaardivägi»


Käisime Krafinnaga esmaspäeval linnas ning igasuguste muude asjade seas sai ostetud ka novembrikuu «Looming». Üsna konkreetsel põhjusel sai ostetud, sest seal ilmus minu arvustus Lew R. Bergi romaanile «Must kaardivägi». Loomulikult on selles ajakirjanumbris palju muudki head ja huvitavat... näiteks Enn Vetemaa marasmaatilised mälestused, Lauri Sommeri müstiliste luuletajate sugupuu ja Eve Annuki arutlus siinmaise biograafiakirjanduse vaevustest. Proosat polegi ma veel lugeda jõudnud. Ajakirja ostsin siiski ma omaenda arvustuse tõttu...

27. aprillil siitilmast lahkunud eesti ulmekirjanik Lew R. Berg kirjutas põhiliselt militaarse taustaga seiklusulmet. «Must kaardivägi» on aga romaan, mille ilmumist autor enam ei näinud ning mis tugevalt erineb Bergi muust loomingust. Hea romaan, millest sõnailu otsida ei maksa ning mida esteetidel ja kaunishingedel soovitaks kindlasti vältida. Eelarvamustevabadel ja tugevama närvikavaga isikutel soovitaks seda romaani aga kindlasti lugeda, sest tegu ühe omanäolisema sõjaromaaniga nii algupärases ulmes, kui ka üldse kirjanduses. Omapärasus tuleneb just sellest, et autor ei mõista sõda ei hukka, ega ka heroiseeri seda.

Keda minu jutt ei veena, või kes tahavad lugeda teistlaadi mõtteid, siis wõrgust leiab ka Raul Sulbi ja Liisi Ojamaa arvustused sellele romaanile. Autorist endast leiab kimbu mälestusi wõrguajakirjas «Algernon» ning järelehüüded «Eesti Ekspressis», «Eesti Päevalehes» ja «Sirbis». Ka kollane ajakirjandus kirjutas, et «Ulmekirjanik tegi enesetapu» (Delfi) ning «Ulmekirjaniku salapärane elust lahkumine» (SL Õhtuleht).

Taustaks: Fields Of The Nephilim «Last Exit For The Lost»

6.12.05

Kôkaku kidôtai (1995)




«Kôkaku kidôtai» (1995), mida rohkem teatakse ilmselt pealkirjaga «Ghost in the Shell» on tõenäoliselt üks tuntumaid animesid maailmas. Tuntus põhineb suures osas ilmselt sellel, et antud anime on praktiliselt mööndusteta vaadatav ka neil isikutel, kel igasugune suhe animesse puudub.

Mis seal salata, eks ta ka minul oli esimene teadlikult animena vaadatud anime ning on kahjuks siiani ka ületamatuks jäänud. Einoh, ulmeosa on selles animes paras pulp, aga millises ulmefilmis see eriti intelligentsem on? Vähemasti minu jaoks teeb selle anime vaadatavaks just visiooni kompaktsus ja karakterite loomulikkus... vaadates unustan ma sageli, et vaatan joonisfilmi. Enamus animete puhul on sedasorti unustamine (vähemasti minul) küll võimatu... pigem pean tegema aeg-ajalt mõttes mööndusi, et anime jne. Eks see üks kultuurikonfliktist tulenev probleem ole, kuid mis teha!

Kuigi tegu on ühe mu lemmikfilmiga, ei kavatse ma sellest siin pikalt kirjutada. Arvan, et iga filmihuviline, kes vähegi tahab asjadega laiemalt kursis olla, see peaks kindlasti mõnda animet vaatama ning «Kôkaku kidôtai / Ghost in the Shell» oleks kindlasti õige ja väärikas valik alustamiseks.

Mõned arvamusavaldused wõrgus: küberpunklik , põhjalik venekeelne ja eestikeelses animeportaalis. Linkidena vääriksid mainimist ametlik ja fännlehekülg. Sedavõrd oluline film omab loomulikult ka Wikipedia kirjet.

Taustaks: Kenji Kawai «I – Making Of A Cyborg»

Detsembrikuine «Algernon»




Detsembrikuu «Algernon» läks üles.

Lisaks minu veerule on seal ka vestlusring «Kui juba küberpungi peale jutt läks...». Ilukirjandusliku poole pealt aga Kristjan Sanderi jutt «Linn» ja Taivo Risti jõulujutt «Kuidas August Jõuluvana õpilaseks sai».

Taustaks: Black Lung «The Unreality Industry»

4.12.05

Helge fatalism




Sel nädalal kirjutasin ma animest «Kenpû denki baruseruku» (1997). Muuhulgas sai kirja pandud ka lause:
Loomulikult meeldib ka sarjast vastu uhkav sünge fatalism.
Vaat see pani mind täna mõtlema, et miks fatalism alati sünge peab olema. Kas siis «helge fatalism» või «optimistlik fatalism» võimatud on? Minu jaoks oleksid need muidugi päris kohutavad variandid, sest enamus helget ja optimistlikku ajab mul ihukarvad püsti. Pole ju midagi jäledamat, kui inimesed, kelle tegutsemisjuhiseks: «Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö.» Või siis kõik need energilised optimistid, kes halavad kogu aeg, et miks inimesed kannavad musta... aga ise need värviasjatundjad käivad ju reeglina roosas!

Õnn ja õndsus vastutahtmist on ikka kordi ilgem, kui õnnetus ja häda... viimaste puhul võid end vähemasti lohutada: «Noh, juhtus nii!» Õnne ja õndsuse puhul peaks aga justkui kohe rahul olema? Pole ju põhjust kaevelda? Ja mis fatalism see, kui pingutamata hästi läheb? Vedamine ju...

Lõpetan, sest asi hakkab juba nö. diibi blogi postituseks muutuma.

Taustaks: Kosmikud «Optimisti lugu»

3.12.05

Svetoslav Minkov «Õlgveltveebel»


««Loomingu» Raamatukogu» on vägagi tänuväärne nähtus siinmaises kirjastuselus... eriti neile, kes soovivad pidevalt lugeda uusi autoreid ning kes eelistavad jutte romaanidele. ««Loomingu» Raamatukogu» väike maht võimaldab operatiivselt reageerida uutele nimedele ning avaldada pisikesi jutuvalimikke ka autoritelt, kellelt muul juhul niipea ühtegi raamatut eesti keeles ei ilmuks. Paljudele toredatele autoritele ongi ««Loomingu» Raamatukogu» vihik jäänud ainukeseks eestikeelseks publikatsiooniks. Svetoslav Minkov pole siin erandiks...

Kogumik «Õlgveltveebel» (««Loomingu» Raamatukogu» 1958; nr. 7) sisaldab üksteist teksti bulgaaria kirjanduse klassikult. Tiitelleht lubab novelle, pamflette ja följetone ning see lubadus ka täidetakse. Poolesajaleheküljeline pisike valik ei anna kindlasti ammendavat ülevaadet Svetoslav Minkovi loomingust... ei saagi anda, sest juba maht on väike. Juttude valik on tendentslik ka ilmumisaja tõttu, sest 1958. aastal polnud Nõukogude Liidus (ja isegi liberaalsemas ENSV-s) võimalik avaldada Svetoslav Minkovi varasemaid jutte. Ekspressionistlik õudusulme oli asi, mille avaldamist isegi ei kaalutud... igasuguse muu õudusulme avaldamist tegelikult samuti... pisike erand tehti ainult humoorikale õudusele, sest seda sai mingitpidi satiiri pähe avaldada. Ajastu vaimus on ka leheküljeline avasõna, mille laadist annavad kena pildi sellised väljendid: «kodanluse moraalne mandumine» ja «suure südamesoojusega pühendatud lihtsa inimese saatusele kapitalistlikus ühiskonnas». Kirjaniku varane looming kuulutatakse aga kergekäeliselt lõivu maksmiseks estetismile.

Olen valimiku ulmelistest juttudest Ulmekirjanduse BAASis kirjutanud ning sestap panen nende juttude pealkirjadele lihtsalt lingid. Teistest vast mõni sõna pikemalt...

Valimiku esimene tekst on nimilugu «Õlgveltveebel» (Сламеният фелдфебел; 1931). Tegu on satiirilise ulmelooga, kus on ajuti ka tunda autori varasemale loomingule omast ekspressionistlikku õudust. «Jutt vitamiinidega» (Разказ с витамини; 1929) on följeton, mida samas ka satiiriliseks ulmeks võib pidada. Suhteliselt lõbus ja üldsegi mitte vananenud lugu.

«Naine kuldses kirstus» (Жената в златния ковчег; 1933) on raamatu esimene mitteulmeline tekst ning ilmselt üks paremaid. Tegu on taas satiirilise novelliga, kuid lisaks satiirile on siin midagi sellist, mis teeb tekstist tõesti hea kirjanduse. Jutt kellassepp Asatur Trembeljanist, kelle elu toimub kindlas rütmis: kuus päeva parandab ta kohviku laua taga kellasid ning igal pühapäeval käib ta jalutamas ja kinos. Ühel pühapäeval asendab ta kino tsirkusepalaganiga, kus näidatakse poolpaljast naist kuldses kirstus. Naine ja sellele järgnev verine konflikt raputab kellasseppa omajagu.

«Võimalik utoopia» (Една възможна утопия; 1933) on ulmelugu ühest fantastilisest aparaadist, kus alguses kirjeldatakse aparaati ja hiljem seda ka kasutatakse. Suhteliselt lõbus ja jabur tekst. «See juhtus Lampadefoorias» (Това се случи в Лампадефория; 1934) on pisut ulmeline pamflett, kus (minu kui lugeja jaoks) hullemast päästis lõpp.

Jutuga «Miks ma ilma teisikuta jäin» (Защо останах без двойник; 1934) algab raamatu teine pool ja lõpeb ka kirjandus. Kui valimiku esimest viite juttu võis vähemate ja suuremate mööndustega (isegi heaks) kirjanduseks pidada, siis teisikujuttu ja sellele järgnevaid ma kirjanduseks eriti pidada ei suuda. Loomulikult on selline avaldus pisut subjektiivne, aga maitsed teadagi...

«Rong» (Влак; 1935) on olupildike ühest rongiseltskonnast. Pole ju halb, aga aru ma ei saa, et miks selliseid asju kirjutatakse. «Räbal päev» (Кучешка история; 1935) on satiiriline pala ühe ametniku lollist elust, «Uudishimulikud» (Любопитните; 1945) aga suhteliselt lõbus följeton inimlikust lollusest. «Keeruline asi» (Заплетен случай; 1947) on räme bürokraatiavastane satiir ja «Punased koolnud» (Червените покойници; 1954) räme paskvill senaator MacCarthy aegse Ameerika pihta. 1958. aastal võis eestikeelse jutuvalimiku teine pool isegi lugemisekõlbulik materjal olla, kuid kindlasti polnud see seda enam 1985. aastal, mil ma seda kogu esimest korda lugesin... pole ka nüüd.

Svetoslav Minkov on bulgaaria lühijutu (ja ka ulme) vägagi oluline autor... võib suisa öelda, et bulgaaria kirjandus enne ja pärast Minkovit on kaks ise asja. Kurb, et see eestikeelne valik selline on, aga ilmselt on põhjus ka oludes, millal see ilmus... arvan, et viis aastat hiljem ilmununa oleks valik kindlasti parem saanud. Vene ja bulgaaria keeles loetud jutud tõestavad, et Svetoslav Minkov oskas ka paremini, kui eestikeelne valik näitab, aga hea, et meil vähemasti sellinegi maakeeles võtta on...

Taustaks: Generaator M «Kodanik»

30.11.05

Kenpû denki baruseruku (1997)




«Kenpû denki baruseruku» on 25-osaline animesari, mida inglisekeelne maailm tunneb pealkirja «Berserk» all. Põhineb megahästi müüva manga esimesel kolmeteistkümnel vihikul ning väidetavasti on anime kehvem kui manga. Ei tea, manga on alles teel, aga anime meeldis küll...

Kuna ma vaatasin filmi jaapani keeles ja inglise subtiitritega, siis kasutan ma filmist kirjutades inglise tõlke nimesid (ning sulgudes jaapani originaali omasid, kui tean).

Filmi tegevuskohaks on Midland, mis peaks olema siis midagi keskaegse Euroopa moodi. Valitsejate ülbus, ignorants ja vägivald ... lihtrahva õigusteta seisund ... lõputud sõjad ning saagihimulised palgasõdurite jõugud. Selline pilt vaatajale animes ette manatakse ja tuleb tunnistada, et sedasama teeb ka peaaegu iga keskaegset Euroopat kujutav film. Asjale annab oma jõnksu, et sari on tehtud Jaapanis ja joonistatud jaapanlaste poolt... seega mõjub see nö. Euroopa üsna kummastavalt.

Peategelaseks on ülisuure mõõgaga palgasõdur Guts (Gatsu), kes «ühineb» palgasõdurite üksusega The Band of the Hawk, mida juhib enigmaatiline ja karismaatiline Griffith (Gurifisu). Kolmanda olulise tegelasena tuleb kindlasti ära märkida eepool mainitud sõjasalga üks väepealikke Casca (Kyasuka). Just tema on see, kes teataval moel pingestab kahe sõdalase suhteid. Traditsioonilist armukolmnurka siin muidugi pole, sest sellele pole sedavõrd verises ja kõike inimlikku jalge alla tallavas keskkonnas lihtsalt kohta. Armastuse nimi on siin lojaalsus ning sõprust asendab kaaslase vahe tera, mis sageli päästab hullemast...

Pikalt pole mõtet eriti kirjutada, sest Nightfall Berserk annab asjast põhjaliku pildi. Isegi Wikipedia ütleb üsna kaaluka sõna sekka. Kes inglise keelest tüdinenud, see leiab asjaliku ülevaate eestikeelsest animeportaalist baka.ee.

Isiklikult mulle meeldib see animesari just karakterite tõttu, sest neis on sügavust ning need arenevad kogu sarja jooksul. Lühidalt: Elu on täis ootamatusi! Loomulikult meeldib ka sarjast vastu uhkav sünge fatalism. Kõikse enam meeldib mulle aga sarja ülesehitus: lugu on keeruline ning sarja läbivaatamise järel oleks otstarbekas esimene osa veelkord üle vaadata. Paljusid see häirib, aga minuarust on see pigem pluss. Muusika on suhteliselt popikas rock, kuid lõpulaul «Waiting So Long» sunnib paljut andestama. Samuti meeldib ulmelise elemendi kasutamine... mis suuremalt seisneb selles, et ulmet ekraanil polegi... kusagil on miskid suured ja pahad, aga elu käib omasoodu edasi... kuniks...

Kaunishingedel vaadata ei soovita. Pigem vältida, sest sarjas on veri ja vägivald, seks ja vägivald, poliitika ja vägivald, deemonid ja vägivald. jne.

Taustaks: Silver Fins «Waiting So Long»

28.11.05

Which Hogwarts House Would You be Put in?




Harry Potteriga seonduv on taas vist aktuaalseks saanud, sestap siis ka test: Which Hogwarts House Would You be Put in?

Tulemus:
You belong in Slytherin... Your house colors are green and grey, and it is lead by Professor Snape, and only the purest of blood are let in. Members include Draco Malfoy, Crabbe, Goyle, and Pansy Parkinson. The House, founded by Salazar Slytherin, is full of the darkest witches and wizards...in close contact with the Dark Lord. Remember, every dark witch or wizard has been produced by the house of Slytherin, and no other...
I would love it if you rate :)


Ei tea miks, aga tulemus mind miskipärast ei üllatanud..?

Taustaks: The Mission «Like A Child Again»

27.11.05

Naechureol siti (2003)




«Naechureol siti» (2003) on Lõuna-Korea film, mida inglisekeelne maailm tunneb pealkirjaga «Natural City» ja venekeelne pealkirjaga «Мегаполис». See viimane siia igaks juhuks, sest siinmail liigub videolevis ka rohkelt vene päritoluga kassette.

Kui mulle seda filmi soovitati, siis öeldi, et korealaste «Blade Runner» (1982). Soovituseks selline ütelus sobib, samas tuleb siiski tunnistada, et seos on pigem väline ja vägagi pealispindne. «Naechyureol siti» on eelkõige Aasia film, mis tähendab, et hoolimata ulmest (ja suisa küberpungist) on rohkelt pandud rõhku meeleolule ja melodraamale. Filmi raskuspunkt pole veristes löömingutes politsei eriüksuste ja küborgide vahel, ulmelisel ideel, ega isegi mitte sünkmorni düstoopia kujutamisel ... film on siiski eluummikust, kuhu on jõudnud peategelaseks olev politseinik R. Just sellistel kaalutlustel panin ma ka käesoleva postituse illustratsiooniks pildi, millel R-i ja küborg Ria tundehetk. Minuarust annab see suurepäraselt edasi filmi meeleolu, sest eks see üks kõrgtehnoloogilise taustaga kummalise armastuse lugu olegi.

Loomulikult on filmis kõrgtehnoloogilist märulit ja sünkmorni ulmet, tõestuseks kasvõi selline pildigalerii. Küberpungi austaja peaks samuti filmist midagi leidma... vähemasti siis, kui ta vaid Gibson & Co. peale kinni pole kiilunud. Küberpungi austaja võiks lugeda seda arvustust, sest minuarust annab see filmist vägagi adekvaatse ülevaate. Ning veel üks arvustus.

Kindlasti pole see film miski epohhiloov taies filmikunsti ajaloos, aga siiski ületab see paljut seda väikese- ja suure-eelarvelist paska, mis meile siit- ja sealtpoolt Atlandit kaela lahmab. Filmi soovitada ma muidugi ei julge, sest elu on näidanud, et paljud mulle meeldivad filmid jätavad enamuse rahvast külmaks. Inimesed, kes aga hindavad filmis meeleolu (eriti seda traagilisemat), võiksid asja ära vaadata. Hea ulme, mille tegemisel on kasutatud nii aju kui ka südant!

Taustaks: London After Midnight «Sacrifice (Single Version)»

26.11.05

Tremors (2003)




TV3 näitab juba kolmandat nädalat telesarja «Tremors» (2003), mida fännid selguse huvides nimetavad sageli ka tööpealkirjaga «Tremors: The Series». Noh, et mitte ajada segi filmiga «Tremors» (1990), millest kogu see hiidusside saaga alguse sai.

Telesari on 13 seeriat pikk ja kestis kahjuks vaid ühe hooaja. Sobib vaatamiseks neile, kellele ka filmid meeldisid ning kes oskavad nautida suurte usside, lendavate elajate, peerupõletite ja relvamaniakist Burti (pildil) võlusid. Kuulun ka ise huvigruppi! Elanikkonna ülejäänud kihtidele on filmid ja telesari rangelt vastunäidustatud. Friikidel aga soovitaks kiigata kohta, mil nimeks International Tremors Fans.

Tahtmata olla õel inimene, tuleb mul siiski tunnistada, et sarja tõlkija Tuuli Seinbergi silmaring jätab pisut soovida. Kolmanda seeria tõlge paljastas, et tütarlapse teadmistes esineb Aldous Huxley teemalisi lünkasid...

Taustaks: Terminal Choice «Totes Fleisch»

21.11.05

Jüri Kallast võib alati usaldada




Kultuurilehe «Sirp» reedene number trükkis ära Kivisildniku vastused kriitikagallupile. Need vastused pidid ilmuma nädal varem, aga tehniliste probleemide tõttu jäid lehest välja. Ilmselt oli tegu vandenõuga!

Antud kirjatükk sisaldab ka käesoleva postituse pealkirjas olevat, aga ega ma sellepärast siis...

Sõber Lauri Lõhmus väitis kunagi Maniakkide Tänava nime kuuldes, et keegi tõenäoliselt peab sellist pseudonüümi raamatu kaanel hoopis pealkirjaks. Läinudreedeses kultuurilehes see siis toimetuse sõbraliku abiga juhtuski:
Kristjan Sanderi "Maniakkide tänava" romaani käsitlus
Loomulikult ei arva ma, et see on Kivisildniku äpardus. Ilmselt (keele)toimetaja vaatas, et romaani pealkiri ning asendas perekonnanime esitähe väiketähega ja pani «pealkirjale» korralikult jutumärgid ümber. Lugu ise siin.

Taustaks: Rammstein «Benzin»

Sputnikupettumus




Kui ma Krafinnaga reedel Tallinnasse sõitsin, siis kusagil linnapiiri lähedal helistas Pahainimene ja küsis, et kas me tahaksime õhtul Sputnikut vaatama minna... et võtab meile piletid ära. Loomulikult tahtsime! Jah, ma teadsin, et tegelikult esineb Martin Degville & Sigue Sigue Sputnik 2, aga mõtlesin, et kui palju see ikka siis tava-Sputnikust erineb...
SSS lauljaks valiti hullumeelne MARTIN DEGVILLE.
Mees oli oma väljanägemiselt nagu ufo ja sobis antud konteksti ideaalselt. Aga SSS ei arenenud sest Tony James'i pirtsakus ning arenematus ei luba seda ja nüüd võttis Martin kätte ja saatis kogu iganenud SSS p***** ja sünnitas järgmise generatsiooni Sputniku (kuigi pole veel sündinud nende muusika jaoks veel esimest genaretsiooni. Universum on selleks veel noor!)
SIGUE SIGUE SPUTNIK II sündis rajum ja ilma igasuguste kombluspiirideta. Elvis maeti maha ning lõpetati Miki Hiire mängimine. Kui punk siis punk ja ilma piiranguteta. Nüüd võib Tony James enda SSS pista kuhu iganes, sest SCI-FI MARTIN on ja jääb meheks teiselt planeedilt ning SPUTNIK on tema külge kinni kasvanud ja seda ei muuda keegi.
Nõnda kuulutas reklaam, aga kohapeal avanes sootuks teine pilt...

Bänd, mis tegelikult koosnes mikrijalaga maadlevast Martin Degville'st ning kidarastist, kes oli ilmne «keha». Kui öelda SSS, siis tuleb kohe silme ette futuristlik look ja Sci-Fi camp... vaatemäng siis! Nägime aga vananevat vokalisti tema mitte-kõige-paremal-päeval ja kidarasti, kel polnud isegi vahetuspilli ning kes siis kiiruga keset lugu katkiläinud keelt vahetas. Heli oli ka vilets! Kui see asi lõpuks mööda sai, siis hingasid ilmselt kõik kergendatult, sest ühtegi lisalugu ei soovitud ning ka «bänd» püüdis kähku lavalt minema saada.

250 EEKu oli sellise käki eest ikka ilmne priiskamine! Aga pole halba heata, sest käisime meeldivate inimestega väljas, nägime ära Rock Café (kuhu me maakatena polnud enne sattunud) ning kohtusime seal ka Hiirekese ja Lauraga. Kõik peale nn. bändi oli tore...

Taustaks: Sigue Sigue Sputnik «Albinoni Vs. Star Wars»

17.11.05

Auklik magu ja katkine kõvaketas


Pühapäev algas karmilt! Üks jama teise otsa...

Lülitasin arvuti sisse ning käivitamisel jooksis see kokku. Korduvkäivitamine ei õnnestunud: masin jäigi sellisesse kummalisse tsüklisse, et ajab end käima ja siis kui see värviline akna pilt mööda saab, siis stardib uuesti...

Ilmselt on kõvakettal miski jama selle koha peal, kus asub midagi käivitamiseks vajalikku. Eks uus kõvaketas oli ammu plaanis, aga mulle pole kunagi meeldinud sundostud ning sellest tränast on ka kahju, mis võibolla sinna kõvakettale jääb... võibolla saab sealt ka midagi kätte. Raisk, ma veel eelmine päev mõtlesin, et paneks koomiksid ja tekstid plaatidele! Siit moraal: ära mõtle, tee!!! Seda enam, et üks kõvaketas on mul juba koos hea ja paremaga õhtale läinud...

Justkui oleks sellest arvutijamast veel vähe, siis hakkas ka magu jukerdama! Tõttöelda ongi täna esimene päev, kus ma end suht inimesena tunnen. Eks edaspidi tuleb mingil ajal ikka end haiglasse sondi neelama möllida... saab vähemalt selguse kätte, et mida see magu tahab!

Et asi ainult miski nutt ja hala poleks, siis lõppu ka midagi positiivsemat. Meil nüüd külm ja soe vesi majas! Üsna harjumatu pärast seda kahte aastat pangedega kolistamist... et ei peagi enam jälgima, et kas vett veel on panges ja kas solgipang ajab juba üle...

Taustaks: J.M.K.E. «Kuniks elul on antud veel olla»

12.11.05

Cat People (1982)




Täitsin lünga hariduses ja vaatasin TV3 rohkete reklaamide kiuste ära filmi «Cat People» (1982).

Minu jaoks on tegu suhteliselt olulise filmiga... kuigi nägin seda filmi esmakordselt. Olles maast-madalast David Bowie loomingu austaja, olin ma vägagi teadlik sellise filmi olemasolust. Enam veel, mul oli juba 1983. aastal ka selle filmi soundtrack kassetil olemas. Aga vaat filmiga mu teed kuidagi ei ristunud...

1983. aastal ma muidugi ei teadnud, et see film on 1942. aasta filmi «Cat People» nn. remake. Samas ei maksaks seda remakeimõtet eriti tõsimeelselt veeretada, sest 40 aastat on pikk aeg ning 1982. aasta film on ikka täiesti sõltumatu kunstiteos... ning tegelikult ka suhteliselt absoluutne 1980ndate vaimu peegeldus filmis. Sedavõrd absoluutne, et siin pole juttu enam plastmasskõrvarõngastest ja mulletsoengutest... siin on midagi tõeliselt olemuslikku ja isegi sedavõrd ebareaalset, et ajuti tundub, et film kannab sellise ajastu vaimu, mida pole kunagi olemas olnudki. Võimalik, et sellise tunde tekitab see film vaid tänu Giorgio Moroderi taustamuusikale? Kes teab, kes teab..?

Eraldi tuleb kiita muidugi näitlejate valikut: Malcolm McDowell, Annette O'Toole, Ruby Dee. Siiski on see film eelkõige ikkagi Nastassja Kinski soolo ning sealjuures võimas soolo!

Tegelikult oli mul seda filmi huvitav vaadata juba kasvõi seetõttu, et kõigest kaudinfost oli filmist hoopis teistsugune ja (mis seal salata) ka labasem mulje jäänud. Filmi kiputakse nii meil kui ka mujal reklaamima kui miskit banaalset õudukat: muistse aja jubedused ja nende võrsed tänases päevas. Film ise on aga hoopis meeleolukas, kena pildi, mõjuva muusika ja hästikeritud looga vaatemäng, kus on sees rohkem kui alguses paistab. Sellist filmi vaadates saab erilise valuga selgeks, et millist vähikäiku on teinud ajaviitekino viimase paarikümne aastaga. Kui keegi tänapäeaval USAs sellist fimi teeks, siis oleks ekraanil rohkelt olematute näitlejavõimetega tibisid, kes kiljuksid ja kogu aeg nõmedalt napilt riides oleks... siis oleks palju mõtetut rabelemist... siis aetaks kindlasti paar autot sodiks... siis kindlasti midagi plahvataks. Ja kindlasti poleks meil mõistulugu noore naise nö. seksuaalsest ärkamisest, vaid oleks miski kättemaksudraama, kus bitch läheb üle laipade ja läbi voodite ning kindlasti oleks meeleoluloova heliriba asemel plaaditäis Ameerika muusikatööstuse nõmedaid vilju.

Erilise «tänu» pälvib aga TV3, kus keegi arusaamatu tegelane otsustas lõputiitrite pealt kokku hoida ja jättis enamuse lõputiitreid näitamata... aga neid tiitreid saatis ju David Bowie laul! Ah, küsimus pole ju laulus... selline käitumine on lihtsalt rõlge.

Taustaks: David Bowie «Cat People (Putting Out Fire)»

10.11.05

Which book of the Bible are you?




Krahvi ja Tari aja-raamatu kommentaariumi lugedes jäi silma järjekordne test.

Which book of the Bible are you?

Tulemused ei hüüdnud tulles, pigem nutsid, sest:
You are Lamentations.
28877 other people got this result!
This quiz has been taken 400980 times.
7% of people had this result.
Kel midagi segaseks jäi, see klõpsaku pildil ning lugegu täpsemalt.

Taustaks: Diary of Dreams «Holier than thou approach»

9.11.05

Clifford D. Simak «The Goblin Reservation»




Ilmselt ma ei liialda väites, et antud Clifford D. Simaki romaan on mu üks absoluutseid lemmikuid... võtan aluseks just selle, et kuivõrd sageli kipun ma seda üle lugema.

Ülalpool olevatest kaanepiltidest esimese autoriks on Richard Powers ja see kaunistab romaani esmatrükki. Tüüpiliselt Powersile on tegu abstraktse pildiga, kus seos romaani sisuga jääb enam kui hämaraks... vähemasti antud juhul, sest tal on ka märksa adekvaatsemaid kaanepilte. Teine pärineb venekeelselt kogult «Заповедник гоблинов» (1972), mis sisaldab lisaks nimiromaanile ka kolm juttu. Selle kaanepildi autoriks on vene-hispaania päritolu kunstnik Francisco Infante-Arana, kellele Simaki illustreerimine oli tollastes oludes lihtsalt võimaluseks endal ja perel hinge sees hoida. Teisalt oli see kunstnikule ka loominguliselt ilmutuslik, sest «оформляя книгу Клиффорда Саймака «Заповедник гоблинов», я впервые для себя проникся смыслом слова «артефакт»». Kolmanda kaanepildi autorit ma ei tea, aga see on üks täpsemaid kaanepilte sellele romaanile. Vähemasti nendest, mida ma näinud olen. Täpsuse all pean ma silmas just seda, et kunstnik pole trampinud ei totaka vaimutsemise sohu, ega pole teinud ka miskit fantasybanaalsust. See viimatinimetatu on siiski pigem uuema aja postsotsialistlike riikide kirjastusmaailma probleem.

Romaani omapäraks ongi ju teadusliku fantastika (kosmoselennud, ajarännud, biomehhanismid) ja fantaasiakirjanduse (kõikvõimalikud mütoloogilised olevused) perfektne süntees. Inglisekeelses maailmas on sedasorti segažanri jaoks isegi eraldi termin science fantasy. Kindlasti ei väida ma siinkohal, et nagu oleks Simak olnud sedasorti ulme alaliikide sulami leiutaja. Kindlasti mitte, sest science fantasyt on kirjutatud praktiliselt niisama kaua, kui kaua on kirjutatud moodsat ulmet. On ju üsna populaarne olnud idee, et anda üleloomulikele nähtustele mingeid teaduslikke põhjendusi. Sedasorti kirjanduses käib mäng siiski pigem nö. ühte väravasse ning Simaki romaani peamine võlu on just see, et autor ei püüa ei science fictionit, ega ka fantasyt teise arvel esile tõsta... mõlemad on mõnusalt omavahel läbipõimunud.

Eestikeelse raamatu «Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala» (1989) pealkiri teeb kohe selgeks, et samade kaante vahelt leiab romaanid «They Walked Like Men» (1962) ja «The Goblin Reservation» (1968). Ei teagi, et millistel kaalutlustel need romaanid sedamoodi ühtede kaante vahele kokku pandi... arukad need kaalutlused igatahes polnud, sest niimoodi kahjuks paistab esimene romaan teise kõrval viletsam, kui see tegelikult on. Tekib lihtsalt mittevajalik võrdlusmoment. «Libainimesed» on kindlasti ka objektiivselt võttes nõrgem romaan, kui on seda «Härjapõlvlaste kaitseala», aga eraldi ilmununa poleks see kindlasti sedavõrd igerikuna mõjunud. Eestikeelne kogumik sai kohe ilmumishetkel kultusraamatuks ja sai seda eelkõige tänu romaanile «Härjapõlvlaste kaitseala». Olen kohanud viiteid ja vihjeid sellele romaanile isegi vägagi ulmekaugetes ringkondades. Paljud inimesed tsiteerivad terveid lõike isegi peast ning seda ilmselt ka tänu Krista Kaera suupärasele ja hurmavale tõlkele. Ei saa ka märkimata jätta Bella Grodinski toredaid illustratsioone.

Eks minagi hindan romaani kõrgelt, kuigi minu jaoks midagi vapustavat ilmumishetkel sellel minu jaoks polnud. Põhjusi oli mitu, millest tähtsamaks vast see, et ma olin seda romaani juba lugenud eespoolmainitud venekeelses kogus ning sestap polnud romaani lugemine ehk mitte sedavõrd ilmutuslik. Samas tuleb tunnistada, et vene tõlge jätab ka pisut teise mulje... mitte, et halvem oleks, lihtsalt humoorika teose tõlkimisel on alati võimalikud mitmed lahendused ning lustlikus plaanis on Krista Kaera tehtu kindlasti parem. Küsimus polegi minu keeleoskuses või rahvuslikus omapäras, sest kunagi väitis üks venekeelses keskkonnas kasvanud tütarlaps, et ka tema eelistab seda romaani lugeda eesti tõlkes, et sedapidi on parem.

Taustaks: Sanctum «Dragonfly»

7.11.05

Novembrikuine «Algernon»




Novembrikuu «Algernon» läks üles.

Selle posti põhjuseks pole aga mitte minu veerg selles numbris... kuigi ka sellest piisaks...

Tahaks hoopis juhtida mu blogi lugejate tähelepanu katkendile Meelis Friedenthali peatselt ilmuvast romaanist «Kuldne aeg» ning Kristjan Sanderi arvustusele. Olen ise käsikirjas lugenud selle romaani ühte varasemat ja lühemat versiooni ning julgen väita, et tegu on tõesti tuumaka tekstiga. Romaanivõistluse kolmas koht tuli ikka täitsa asja eest!

Taustaks: Das Zeichen «Fallen AngeL»

6.11.05

High Fidelity (2000)




Filmist «High Fidelity» olin ma midagi kuulnud. Täpsemini öeldes olin ma peaasjalikult kuulnud tunnustavat üminat selle raamatu kohta, millel film põhineb... kõrgkultuursete pretensioonidega tuttavad teinekord ikka räägivad kellestki, kel nimeks Nick Hornby. Õnneks polnud ma nende juttu sel teemal eriti kuulanud ning sestap sain filmi suht puhta lehena jälgida.

Kui tahta asja lühidalt paika panna, siis ütleks: Bridget Jones meestele.

Kui pikalt kirjutada, siis tuleks seda teha sellises mahus, mida siin küll ei viitsi. Mainiks vaid seda, et filmi vaadates tundus mulle, et romaani tegevuskohaks võiks olla Inglismaa, sest materjal oli läbinisti british. Vaadates oli just selline tunne, et suurema menu huvides oli tegevus mehaaniliselt USAsse üle kantud. Teisalt võin ma siin selle britilikkuse teemal lihtsalt pada ajada ning võibolla peenemad Jänkistani kultuuritegelased just sedasorti kraami teevadki?

Muusika oli filmis kohutav, aga sellest hoolimata vaatan ma ilmselt seda filmi kunagi veel ning võibolla loen isegi romaani läbi...

Taustaks: Sex Pistols «(I'm Not Your) Steppin' Stone»

3.11.05

Which famous (or infamous) person are you a reincarnation of?




Seekordne küsitlus: Which famous (or infamous) person are you a reincarnation of?
You're Adolf Hitler!
You are rascist and you judge people. You weren't always like that though, you /really/ wanted to be an artist....too bad the world turned you down. But that doesn't mean you should kill a certain race and try to take over the world...

13315 other people got this result!
This quiz has been taken 120468 times.
11% of people had this result.
Tulemus tegi tuju heaks ning eriti üllatav oli see antud vastuste valguses. Asjale annab erilise jõnksu, et ma olengi kapral Aaduga ühel päeval sündinud...

Taustaks: Generaator M «Kaugõpe»

Deine Lakaien & Vanilla Ninja




Huvitav, et need eestlased ikka oskavad? Kes teeb juveelipoe tühjaks, kes tegeleb börsimahhinatsioonidega, kes varastab võõra video...

Olgu, ilmselt ei olnud Vanilla Ninja liikmed ise selle asja taga, sest minuteada nende muusikaline piiratus välistab ansambli Deine Lakaien olemasolu.

Chrom Recordsi lehelt leiab kahe videoklipi võrdluse ning ka labelipoolse seisukohavõtu:
Die "Eurovision"-Band "Vanilla Ninja" has copied essential parts and "looks" from the "Deine Lakaien "Mindmachine" -Video from 1994. Without permission.
They simply cut out Alexander and Ernst and replaced them by their singer. Director Nico Beyer is also stunned, and so are we: We have not seen such a copyright infringement in 17 years.
We think that this is not only audacious but also stupid and lack of own phantasie and imagination.
But it can be seen also as a great respect for the video art of Deine Lakaien and Video director Nico Beyer in "Mindmachine".
We prepare to sue these guys now.
Asjal on ilmselt ka pisuke positiivne külg: nüüd saab hulk eestlasi teada, et on olemas ansambel Deine Lakaien. Iseküsimus, et mida nad selle teadmisega oma muusikamaitse valguses peale hakkavad?

Taustaks: Deine Lakaien «Mindmachine»

Waterworld (1995)




TV3 näitas eile taas filmi «Waterworld». Vaatasin ja nautisin!

Loomulikult pole tegu miski kinokunsti šedöövriga, aga nii halb see film ka pole, kui on kombeks arvata. Tunnistan, et poleks ma eile sedavõrd tõbine olnud, siis poleks ma ilmselt neid reklaamipause taluda viitsinud, sest ma olen seda filmi juba vähemasti kaks korda näinud. Aga kõlbas ka kolmas kord vaadata. Nauditavaks teevadki filmi kaks asja: dekoratsioonid ja näitlejad. Loomulikult ei leia sellisest filmist miskeid Shakespeare'i tragöödiat väärivaid sooritusi, aga neid saab sellisest filmist otsida vaid idioot ja filmikriitik.

Dekoratsioonid olid omaette tase, sest neil oli sügavust... st. ei olnud mingit papist seinad jne. Eks nende dekoratsioonide pärast filmi kirutaksegi, sest perfektsionistidest filmitegijad ehitasid asjad täies elusuuruses üles... minu mäletamist mööda kuhugi Havai kanti. Siis tuli orkaan ja hävitas orjalaagri, millest tänu sellele vaid filmis räägiti ning ka muu kraam sai kõvasti räsida. Põikpäised filmitegijad ehitasid hädavajalikud asjad uuesti ülesse ning filmimaailma äpardustest elatuv kõmupress kukkus filmi usinalt materdama. Film kuulutati läbikukkunuks juba enne esilinastust! Aja jooksul on kõik filmi maetud raha tagasi tulnud, isegi kasumit on saadud... see, et kohe megakasum ei tulnud, see on rohkem produtsentide, mitte vaatajate mure. Kahjuks on juba nõnda, et kui film kassaootusi ei täida, siis meedia ka kohe vee peale tõmbab. Filmi sisu ja teostuse lõpptase on sellisel juhul kolmandajärgulise väärtusega. Mis iseenesest kurb...

Taustaks: Delerium «Faith»

1.11.05

Tööline äigas kangiga




Elektrikatkestuseks polegi tormi vaja... piisab, kui tööline korra kangiga äigab.

Täna just nõnda juhtuski. Meil pandi majja vett, aia taga ristmikul pusisid ka mingid mehed midagi teha. Mingil hetkel elekter kadus, lambid veel pisut hõõgusid ning kustusid siis. Nentisime Krafinnaga, et ju see faas jälle hulkuma läks...

Mingil hetkel läksin õue ning siis torupanijad ütlesid, et üks mees äigas kangiga ja kohe otse kaablisse. Tore on! Iseenesest muidugi rõõmustav, et kangikangelane ellu ja hinge jäi. Veel toredam, et meie õues tegutsenud kopamees polnud jõudnud oma aparaadiga ära sõita, sest tänu sellele saadi see katkine kaabel rutem kätte.

Üks mees vibutas korraks kangi ning kogu Lümanda küla kohe elektrita. Osas külas taastus elekter pisut varem... meie talu, pood ja osa maju said neli tundi hämarust/pimedust nautida.

Taustaks: Kosmikud «Kuidas tuli pimedus mu tuppa»

31.10.05

Sampler «Gothic Love Ballads»




Eks üldiselt on sellised plaadid ühed muusikatööstuse nurisünnitised... noh, et mille pealkirjas sisalduvad sõnad «love» ja «ballads». Vastavalt tasemele on seal siis kolmandik kuni pool mahtu täidetud esmaklassilise temaatilise materjaliga ning ülejäänud osa mahust katab õlgukehitamapanev musamört. See «Gothic Love Ballads», mille ümbrisel ilutsevad veel ka kirjad «Bikersound» ja «B Sound» on oma liigi väärikas esindaja.

Alustaks kujundusest (klõpsa esimest pilti), mis on säherdusele tootele omaselt püüdlikult kiimaline... sedavõrd püüdlikult, et igasugune himu kaob, armastusest rääkimata. Sedapuhku siis selline nö. pooles vinnas pehme porno... noh, et seda tsiklistid ostaksid.

Tüüpiliselt on sellel duubelplaadil (klõpsa teist pilti) hästi palju nii nais- kui ka meessoost halavaid metallurge. Hämmastavam on hoopis aga see, et plaadil on kümmekond artisti, kes ka suhteliselt rangelt piiritledes gooti subkultuuris vägagi sees on. Suisa paranähtuseks võib pidada aga näiteks Phillip Boa And The Voodooclub ja This Mortal Coil osalust, sest vaevalt nüüd mõni tsiklist sedasorti muusikat kuulab!? Eks tracklist ole pildil kenasti näha ning igaüks võib ise oma arvamuse kujundada. Mainiks küll seda, et lisapunkti teenib album Rammsteini loo eest!

Hinnang: album on parem, kui kujundus lubab. Õnneks ei pea ma seda kujundust niiväga jõllitama, sest plaadi tõi mulle usin eeslike...

Omaette küsimus, et kas kogumik ongi Ukrainas kokku pandud või ostis selle keegi Ukrainas ja riputas siis wõrku? Küsimuseks see ka jääb, sest tegu pole sedavõrd olulise albumiga, et ma hakkaks veel miskit detektiivitööd tegema.

Taustaks: Rammstein «Wilder Wein (Demo-Version

30.10.05

Which B-Movie Badass Are You?




Tänase küsitluse teema: Which B-Movie Badass Are You?

You're Nada from They Live.

897 other people got this result!
This quiz has been taken 12706 times.
7% of people had this result.


Ma olen kunagi filmi «They Live» (1988) näinud, aga kodanik Nada mul küll meeles polnud... tegu muideks filmi peategelasega. Tõttöelda võib selle filmi ka vaatamata jätta, sest filmi aluseks olnud Ray Faraday Nelsoni lühijutt «Eight O'Clock in the Morning» (1963) on lugemisvarana kordi rohkem väärt, kui film...

Taustaks: Second Voice «Celebrate Our Death»

Terry Pratchett «Mort»




Kirjutasin mõni päev tagasi sügistormist ning sellest tingitud elektrikatkestusest. Küünlavalgel tehtavate tegemiste hulk pole just suur ning sestap saigi lugemise kasuks otsustatud. Küünlavalgusel lugemine seab aga teatavad piirid lugemisvara valikule. Raamat peab olema kergeltloetav ja silmasõbraliku küljendusega. Kirjastuse «Varrak» ilmutatud Terry Pratchetti romaan «Mort» (1987) sobis selleks kenasti. Kui nüüd aus olla, siis ongi mul hetkel käsil Kettamaailma raamatute korduslugemine. Romaan «Mort» sai kindlasti kolmandat, kui isegi mitte neljandat korda loetud.

Tegelikult on «Mort» minu jaoks pisut erilise tähendusega, sest just selle romaani headus sai põhjuseks, miks ma Kettamaailma raamatuid üldse senini loen. Sarja esimesed kaks romaani olid ju suht nõrgukesed, kolmas juba lubas ning otsustasin, et kui neljas on viletsam, kui kolmas, siis «Hüvasti, Pratchett!» Romaan «Mort» on ilmselt üks sarja parimaid ning SURMA alamsarjast parem on vaid nõidade alamsari.

Tegelikult ei peaks romaani sisust siin vist midagi rääkima... usun, et igal huvilisel on see tõenäoliselt loetud. Pealegi on see siinmail ka kõige kuulsam Terry Pratchetti raamat, seda küll tänu Eesti Draamateatri lavastusele «Mort: Surma õpipoiss» ning eelkõige tänu selle ümber tehtud meediakärale. Ise pole ma seda lavastust näinud, kuid Allan Vainola muusika oli küll hea.

Ülalpool on näha selle romaani kolm kaanekujundust. Esimese autoriks loomulikult Josh Kirby, kelle kaanepildid on sageli ka erinevates keeltes ilmuvatel tõlgetel, sest neid peetakse nö. ametlikeks kaanepiltideks. Teine kaanepilt aga pärineb romaani USA väljaandelt ning minuarust on see üks parimaid, mis sealpool Suurt Lompi Kettamaailma romaani kaanele on saanud. Autoriks võrratu Jill Bauman. Tuleb tunnistada, et ega kohalik kaanepilt Hillar Metsalt neile kahele küll mingitpidi alla ei jää.

Taustaks: Allan Vainola «Epiloog»

29.10.05

Whose your Vampire personality?




Eks wõrk ole igasuguseid jaburaid teste ja küsitlusi täis ning kui masin olulisel hetkel «jala pange paneb», siis on just õige hetk mõni neist läbida.

Näiteks: Whose your Vampire personality?

You scored as Marius.
You are the quiet cool. You are so mellow people are lulled into a false sense of security. When you are pissed god help anyone who crosses you?


Kodanik Marius de Romanus on pildil kenasti näha ning pisikese mõttetöö viljana meenus mulle, et filmis «Queen of the Damned» oli ta see härrasmees, kes Lestati hammustas...

Taustaks: Play Dead «Bloodstains, Pleasure»

28.10.05

Avaldus




Kesikute võidu tõttu ollakse vihased nende peale, et kes ei käinud valimas...

Täie vastutustundega teatan: Mina ei käinud valimas!

Põhjustest olen ma mõnes kohas ka rääkinud ning korrata ei viitsi. Mittekäimine on põhimõtteline. Pole vahet, kas valida haisev sitt või lõhnav sitt!

Tegelikult olen ma vaid kahel valimisel osalenud: andsin oma hääle Euroopa Liiduga ühinemise kasuks ja andsin oma hääle Marek Strandbergile (kuigi oli selge, et Europarlamenti ta niikuinii ei saa, sest valijateks on eestlased). Neil kahel korral on mul olnud millest valida!

Taustaks: J.M.K.E. «Savist saar»

27.10.05

Sügisega saabuvad tormid



© Krafinna

Iseenesest lihtne tõdemus, aga sellised asjad kipuvad meelest minema. Teisipäeva õhtul tuletas Emake Loodus neid tõsiasju taas meelde.

Tuul, mis kogu päev oli vaikselt tugevamaks pööranud, paisus õhtuks juba selliseks parajaks tormipojaks ning seesama tormipoeg võttis meil ka kolmveerand kümne paiku elektri. Ega midagi, otsisime jaanuaritormist järelejäänud küünlad kapist välja ning hakkasime tuule ulgumise saatel videvikku pidama.

Öösel, kella kahest tuli elekter tagasi, mis tähendas köögisanga iseeneslikku käivitumist ning üle maja kostus:

Mis on kodu, kus on kodu,
kus on kodu koht?
Mis on kodu, kus on kodu,
kus on kodu koht?


Olav Ehala CD «Kino. Teater. Muusika» oli sanga ununenud! Loomulikult süttisid ka põlemajäänud elektripirnid ja kergema unega Krafinna sai manipuleerida kõikvõimalike lülitidega. Mina magasin nõnda raskelt, et kuulnud midagi.

Kusagil kella nelja paiku öösel läks mul aga uni ära ning siis ma avastasin üllatusega, et kabinetist paistavad meie arvutipargi tulukesed. Arvuti juurde ma siiski ronida ei viitsinud, lugesin paar tundi raamatut ja jäin uuesti magama.

Hommikuks oli elekter taas lahkunud. Taaskohtumine elektriga toimus kell kaks päeval, wõrguühendust me aga kolmapäeval veel ei näinud... see laekus alles neljapäeva hommikuks.

Elu saarel. Kogu oma ilus!

Taustaks: Olav Ehala & Kiigelaulukuuik «Kodulaul»