Järjest lapsikumaks läheb

Pole ju uudis, et õhtumaises tsivilisatsioonis on lapsepõlve pikendamine ja lapsemeelsus uuemal ajal au sees, aga mõnikord suudan ma ikka veel üllatuda...

Näiteks see ajakirja The Saturday Evening Post kaanepilt ja seda saatev tekst ühes blogis. Autor on kraadiga inimene ning ilmselgelt pole ta rumal, aga ühe lühikese lõigu jooksul kaks korda verbaalselt näppu vibutada, et nii ei tehta!?

Ilmselt on lombitagune ühiskond juba sedavõrd haige, et sellised hoiatused on praktiliselt kohustuslikud. Jah, me võime siin naerda, et lollid usalased jne, aga ega me isegi enam sellest kuigi kaugel pole.

Igatahes jääb mulle arusaamatuks, ehk siis ma keeldun pidama normaalseks olukorda, kus täiskasvanute ajakirjast kirjutav täiskasvanute blogi kirjutab täiskasvanud inimestele sellist lapsikust. Üldiselt ei ole inimesele ilutulestikuraketi jalgevahele pistmine normaalne... isegi mitte siis, kui inimene on politseinik. Et siis 1911. aastal saadi aru, et tegu on n-ö kunstilise liialdusega, aga pea sajand hiljem enam mitte...


Taustaks: Ruja «Rukkilõikus»

Pidupäeva paraad

Minult on teinekord küsitud, et kas ma vihkan Eestit, et miks ma nii kriitiline olen? Eks neis kahes küsimuses ongi kogu meie aja juhmus koos, et inimene peab olema haiglaselt positiivne ning kui oled vähegi kriitiline ja kogu aeg «mää-mää» ei ütle, siis oled kuri ja vihkad.

Ütlen siis ausalt ja otse: ei, ma ei vihka Eestit ja eestlasi. Jah, mulle on see maa siin oluline... «armastus» oleks vast liialt pateetiline sõna... üldiselt meeldivad mulle ka inimesed siin maal... jah, pisut lihtsakoelised nad mu maitse jaoks on, aga saame hakkama... jah, mulle meeldib et elan riigis nimega EW, aga mitte CCCP... iseküsimus, et sellele riigile ei meeldi mina ja teised inimesed...

Mis selle riigiga siis valesti on? Indrek Mesikepp avaldas täna loo «Vabariigist ja mitte Vatikanist» ning seal on enamus asju ka kenasti ära öeldud. (Jah, ma pole seal üsna mitme asjaga nõus, aga suures plaanis kirjutaks sellele tekstile alla küll.)

Taustaks: Telegram Frank «Happy Birthday To Us»

Halogeenlambid

Noniii, Facebookis jauramisest on kasu kah... šeerisin seal paari päeva eest lehelugu «Anto Raukas: hõõglampide kaotamine on demokraatlike põhimõtete vastane»... ja olen endiselt päri pealkirjas öeldud mõttega...

Kogu sellest jauramisest minu ja ka teiste jagajate seintel koorus aga välja huvitav info, et hõõglampide kõige täpsem analoog oleks halogeenlambid... ostsin täna ühe prooviks... on küll hea ja valgus on kah meeldivalt ere... sobib raamatulugemiseks küll...

Võiks ju öelda, et ise loll. Võiks... ja ma tean nii mitutki, kes seda ilmselt ka ütlevad, aga no ei jõua inimene olla igal alal spetsialist ning kõiki asju peensusteni teada.

Pealegi, kui ma läksin poodi (konkreetselt provintsipealinna K-Rauta), siis terendas mulle riiulitest vastu säästupirnide uputus ning näpuotsaga oli ka väiksema võimsusega hõõglampe. Kui ma lõpuks esimesed halogeenlambid leidsin, siis sattusid need olema n-ö kahvelotsikuga. Lõpuks ma siiski leidsin hõõglambi sokliga halogeenid – ega neid palju seal polnud ja leidsin ma seetõttu, et teadsin, mida otsin.

Kui nüüd mõelda, et ilmselt on minusuguseid lambinduse tumedaid junne veel küll ja küll ning mõelda ka sellele, et kogu jutt käib vaid teemal, et hõõglambid on keelatud ja nende asemele tulevad säästupirnid. Isegi sama poe kassapidaja väitis, et varsti jäävad ainult säästupirnid..?

Et mis siis koge selle eelneva jutu mõte on? Keegi ahv midagi keelab ja käseb, keegi midagi seletab kah, aga kogu seletus käib n-ö ainult ühte auku. Arukam oleks ju hõõglampide taganutjatele (loe: minusugusetele) seletada viisakalt, et on olemas halogeenlambid, mis sobivad täpselt hõõglambi asemele ja on isegi paremad.

Selles küsimuses võtsid igatahes punktivõidu mu Facebooki sõbralistis olevad tehnopeded, kes on omal käel võimalikke lahendusi uurinud ja katsetanud ning kel polnud kahju ka omi kogemusi jagada. Riik ja tema käsilased esinesid taas vaid kurjade keelajate ja ignorantlike käskijatena. Nagu tavaliselt...

Taustaks: Sõpruse puiestee «Põgenenud müügimees»

Kolm aastat võimu...

Ma ei tea kuidas kellegil, aga minul tuleb seda vana plakatit vaadates küll vaid negatiivne emotsioon... ja mitte sisu tõttu... lihtsalt pildil kujutatu on rõve...

Antud plakati (klõpsa pildil) panin ma aga pännu mingist Vene wõrgupoest, kus ka sedasorti kraami müüakse. Et tundus huvitav ja milleski tüüpiline... pean silmas, et minu üldine vastikus proletaarse esteetika asjus jne.

Taustaks: Sõpruse puiestee «Mustale merele»

Kuus õlut – enne ja pärast

Korrastasin eile oma faile ja katalooge ning leidsin laadungi kraami...

Sealhulgas leidsin ka pinutäie miskeid gif-faile, mida ma kunagi ammu olen masinasse tõmmanud. Kust? Ei tea. Kes on nende autorid? Ei tea!

Mõnede puhul jäigi arusaamatuks, et miks ma need olin endale salvestanud... mõnede puhul oli asi kohe selge. Nagu näiteks see, millest sai eile õhtul mu ulmeblogis postitus «Hirmus värk!».

Eks nädalalõpp läheneb ja eks te ise teate, kuidas selle kuue õllega on.

Taustaks: Velikije Luki «Viina veel»

Hilda, jalgratas ja telefon

Ilmad on sellised, et põhjamaine valge inimene tahaks viibida vaid külmas keldris. Tõsi, eile mul see osaliselt isegi õnnestus, sest lossiöö toimuski suuresti ju paksude, iidsete ja külmade kivimüüride vahel. Täna seevastu mõõdeti mulle tagasi ning pool päeva tuli õues päikese käes passida ja isegi tööd teha...

Kompenseerimaks koledat ilma, panen ma siia blogisse ühe kena ja kelmika pildi naisterahvast nimega Hilda. Autoriks on Duane Bryers ning siit saab rohkem lugeda kunstnikust ja Hildast... pilte on ka veel.

Taustaks: B-Movie «Arctic Summer»

Cosmotibist sirgub kosmosemutt

Te ju kõik teate, et kes on cosmotibid... kui ei tea, siis edasi ärge lugege.

Mind hakkas aga vaevama küsimus, et mis juhtub cosmotibiga siis, kui ta vanaks saab... cosmotibi maailmas ju puudub mõiste «vanadus»... õnneks ei pidanud ma oma peakest pikalt selle küsimusega vaevama ning täna öösel külastas mind ilmutus – cosmotibist saab kosmosemutt.

Cosmotibidele lohutuseks, et on ju hea, et Alar Pikkorainen on kosmosemutid juba visualiseerinud, et seega on juba ette võimalik teada, et kelleks te saate... et kaob ära see hirm ähmase tuleviku ees...

Taustaks: Sex Gang Children «Dream Reprise»

Kellakeerajatele tervituseks!

Neile, kes täna hommikul kella keerasid... neile siis tervituseks kena pilt päikesekarva autost talvisel teel...

Taustaks: Пикник «Там, на самом на краю земли»

Panivadki laulu sisse...

Tänane «Eesti Päevaleht» avaldas Kaupo Meieli proosapala «Lugusid eesti kirjanikest».

Mahe lugemine, aga ega ma seepärast blogipostitust teinud... ikka seepärast, et ka mina olen selle loo üks tegelasi... pisut kummastav oli lugeda enda tegemistest... ning veel kummastavam oli seda teksti kuulata autori ettekandes kolmapäeva õhtul...

Teine põhjus blogipostituseks oli see, et oleks hiljem kirjatükki hea leida, sest Eesti ajalehtede otsingumootorid ei kannata mingit kriitikat.

Taustaks: Diorama «Synthesize Me»

Hommik Lollidemaal

Homme on siis see päev, mil Lollidemaa on taaskord siginat-saginat täis... aktiivsemad lollikesed on juba e-saginud, aga lihtsam rahvas ja minusugused targemad inimesed seavad siis homme oma sammud teatud kohtadesse Lollidemaa avarustes.

Ajuti mulle küll tundub, et ma elan hoopis mingis teises dimensioonis... eriti siis kui loen, et kuidas seekordne valmiskampaania on hoopis arukam ja tasakaalukam ja et kuidas miski dispuut toimub jne. Minuarust on kohelõppev valmiskampaania EbW ajaloos kõikse rõvedam, tüütum ja madalalaubalisem olnud... ilmselt on kartellierakonnad aru saanud, et aja millist paska tahes, lolliksed valivad su ikkagi...

Ma ei hakka siin blogis lahkama, et kelle kampaania rõlgem on, või milline partei või kandidaat esimesena kuhugi orbiidile võiks lennata... pole ju vahet, et mis värvi on sitt... määrib ja haiseb niiehknaa...

PS! Illustreeriv pildimaterjal pärineb wõrguavarustest ja ma tõesti ei mäleta enam, et kes nende autorid olid...

Taustaks: Frank The Baptist «Harlot of Nations»

Kajad ja vastukajad

Ajalehtedele kirjutamine on selline mitme otsaga asi... eriti kui rääkida reaktsioonidest.

Esimesena meenub teatav vastuolu endatehtu ja reaktsioonide vahel: et mõni jube oluline ja hästi väljakukkunud tekst jääb praktiliselt tähelepanuta ning mõni suvaline tükk saab jällegi härjalt tähelepanu. Aga sellest kõigest on austatud Hajameelne juba ammu ja põhjalikult kirjutanud.

Siis muidugi teatav vastuolu wõrgu- ja tavakommentaaride vahel. Noh, et wõrgus sõim ja tavaelus tunnustav õlalepatsutus. On muidugi võimalus, et otse näkku halvasti ei öelda. Viimasel ajal ei sõimata isegi enam wõrgus... tundub, et teadmine hävingust on peaaegu kõigile kohale jõudnud.

Kolmas ja kõige huvitavam reaktsioon on aga ootamatud tsiteerimised ja vastulaused...

Kirjutasin kunagi loo «Detektiivžanri topeltmandumine» ning ligi neli aastat hiljem tuli (:)kivisildnikul see tekst miskipärast meelde ja ta kirjutas loos «Kõigi aegade miinus topp kolm», et:

Härra Jüri Kallas kurtis kunagi selle üle, et kaasaegses kriminaalmeelelahutuses ei ole enam tarku kurjategijaid nagu Šerlok Holmsi ajal. Ainult pätid, kes üksteisele joomahoos või lollusest taburetiga kuklasse koputavad. Ei mingit mõttetööd, ei mingit loovat lahendust.

Tsiteerida võidakse ka üsna värsket teksti. Kirjutasin loo «Lumi on ilus!» ja paar päeva hiljem kirjutas Kaupo Meiel oma loos «Lumi on, lumi jääb, lumi olema peab», et:

Kirjatundja Jüri Kallas arutles Meie Maas: “Loodan tasahilju, et ehk toovad talv ja lumi inimeste teadvusesse tagasi tõsiasja, et Eesti on põhjamaa ning külm, talv ja lumi on siin eluolu iga-aastased osad. Et ehk õpivad inimesed jälle ilmastikule vastavalt riietuma, et ehk hakatakse taaskord maju ehitama normaalse soojustuse ja küttekolletega, et ehk lõpeb see aastaringne suve taganutmine. Kolm kuud suve on enam kui küll ja kellele väheks jääb, siis nii palju meil ikka kooliharidust veel antakse, et ekvaatori asukoht teada oleks.”

Või siis sunnib mu kirjatükk lugejat hoopis sulge haarama, nii nagu juhtus looga «Maailmavaade ja valik?», millele Are Veski, Saaremaal puhkav mandrimees, kes ei kuulu ühessegi erakonda, kirjutas vastukaja.

Et mis selle blogipostituse mõte on? Ega eriti olegi teist, tahtsin enese jaoks siia vastavad viited talletada, et siis teinekord lihtsam leida. Möödaminnes ajasin pisut ümarat juttu ka juurde...

Taustaks: Psychoterror «Kuniks elul on antud veel olla»

Parem Käsi enne ja nüüd

Tõttöelda lähevad need presidendiproua tegemised ja skandaalikesed minust enamjaolt mööda, aga eile (või juba üleeile) algas sotsiaalmeedias miski eriline kisa proua Evelini riietuse teemal, mis täna kulmineerus allpoololeva pilapildiga.

Panin selle Facebookist pännu ning ei oska kahjuks ka öelda, et kesse autor (väidetavalt Ragne Rikkonen-Tähnas) on, aga pilt on tabav. Tõesti, nagu kaks tilka vett!

Taustaks: Psychoterror «Tuli on tänava valgus»

Las kõik halb...

Täna vist sattus wõrgus selline kena pühadepilt ringlema ... panin selle toorelt tuuri ja igaks juhuks ka siia blogisse.

Kuigi Edik on üks väga jäle kuju, ei viitsi ma temateemalise tänitamisega tegeleda. Pole ju tegelikult vahet, et kes ja kust raha sai – eestlaste ja Eesti kahjuks on see niiehknaa. Olgu siis raha andjateks keegi Venemaalt, Rootsi pankurid või Eesti omad (raha)jõmmid ning vahet pole, et milline partei või poliitik sai...

Taustaks: Winny Puhh feat. Genka «Peegelpõrand»

Eesti filmi peamine häda

Olen viimasel ajal sattunud teles ja wõrgus kõikvõimalikele Eesti filmi teemalistele sõnavõttudele ja aruteludele, kus ammusurnut püütakse ikka ja jälle iseäranis elusana näidata.

Tegelikult on Eesti filmil üks suur, õigemini ülisuur puudus ning sellest puudusest algavad ka kõik Eesti filmi hädad.

Eesti film on pseudo! Vaatad mistahes filmi ning tahaks kohe kadunud Stanislavski kombel hüüda: «Ei usu!»

Ma ei tea, et mis on selle pseudosuse peamine põhjus, et kas on tegijad lihtsalt eluvõõrad ja elavad miskites oma luuludes, aga võta algaja või võta meister, ikka on seesama jama...

Minu puhul on olukord juba selline, et kui ma filmi reklaamrullis miskeid pseudolõustu näen, et siis jääb ka film vaatamata. Keegi mulle selle eest ei maksa, et ma peaks end Eesti filmi vaatamisega piinama.

Üldiselt on Eesti filmides kaks kindlalt head asja: muusika ja kaameratöö. Mõnikord on õnnestunud ka näitlejad mängima panna. Peaaegu alati on aga vilets käsikiri. Võimalik, et käsikiri polnudki algselt vilets, aga iga lavastaja arvab siinmail, et ta on suur stsenarist ning kui käsikiri oligi hea, siis lõputud ümberkirjutamised on kõik hea selles ammu tapnud. Selles mõttes on hästi tüüpilised ka filmiametniku Karlo Funki enam kui ebapädevad mõtteavaldused Eesti kirjandusest ja filmile sobivatest lugudest selles.

Taustaks: B-Movie «Soundtrack»

Euroopa jagamine EMT-i poolt

Tavaliselt käib asi ikka niipidi, et kirjutan blogiposti ja panen pärast viite ka Facebooki... täna siis teistpidi...

Täna hommikul mitu mu tegelast mu sõbralistist viitasid sellele pildile... panin selle ka igaks juhuks pihta... noh, et hiljem hea vaadata...

Taustaks: John Foxx «Europe After the Rain»

Fonoraadio

Kamraad Metsavana viskas ühes Facebooki vestluses kergekäeliselt õhku termini «tuumapunk», mõeldes selle all hüpoteetilist ulmesuunda, mis ülistaks ja romantiseeriks ulme kaudu XX sajandi paranoidseid 50ndaid. Teate ju küll: külm sõda, tuumapomm, isiklik pommivarjend tagahoovis ja otse loomulikult kõik see vürtsitatuna rämeda tehnofuturismiga 1950-te tehnikaajakirjade vaimus.

Antud teemaarendus tõi aga meelde ühe ulmeajakirja tagakaanel nähtud reaalse aparaadi reklaami. Ajakirjaks oli «Galaxy Magazine» ning ilmus see reklaam 1962. aasta aprillinumbris. Eks mu blogi lugejad ole kirjaoskajad ning klõpsavad pildile ja loevad ise...

Taustaks: Sparks «At Home, At Work, At Play»

Värdjas Lits

Nädala alguses (või oli see juba nädalavahetusel) nägin Facebookis korduvalt sellist pilti (klõpsa!)...

Teisisõnu, pakkus Facebook mulle sõbraks kodanikku Värdjas Lits. Vähemasti arvas Facebook, et ma võiksin Värdjat Litsi tunda. Ei teagi miks, aga ma ei võtnud vedu... tegin vaid igaks juhuks ekraanipaugu, et kui rohkem aega, siis panen blogisse.

Eks meil ole vaba maa ja igaüks esineb enesele meelepärase nime all.

Samas ületas Värdjas Lits (vähemasti) minu jaoks n-ö uudisekünnise ning tõukas troonilt senise liidri Varbaseene.

Varbaseen oli kunagi mingis fantasy või rollimängu või tolkinistlikus foorumis resideeruv tütarlaps, kelle fooruminimi mind alati pead vangutama pani... et kuidas saab üks tütarlaps enesele sellise fooruminime võtta..?

Taustaks: Sparks «All You Ever Think About Is Sex»

Hambad tangis naljahambaks

Tänasel päeval blogida on ääretult tänamatu: iga asja peetakse (aprilli)naljaks. Kirjuta kuitahes tõsisel teemal, ikka arvab mõni väärakas, et see on aprillinali.

Mina sain aga täna seoses üleilmse lollide päevaga juba mõnuse lõutäie naerda: pealegi sai rahulolevalt nentida, et ise tegin. Tõsi, tegin peaaegu aasta tagasi...

Asi algas tegelikult juba eile õhtul, kui avastasin, et mu ulmeblogis on kohutavalt populaarseks tõusnud postitus «Meeldejäävaim ulmeline aprillinali». Noh, et paljugi mis, kehitasin õlgu jne.

Täna hommikul vaatan, et ikka tulevad konkreetselt seda postitust vaatama. Hakkas juba ennastki huvitama, et miks ja kustkohast? Selgus, et inimesed otsivad Google'i abil aprillinalju!

Ikka täiega masendav e-Eesti – kui naljasoont pole, et siis tuleb tehnoloogia lollust edendama panna. Kasvõi hambad tangis, aga 1. aprillil peab nalja saama!

Taustaks: The Crüxshadows «Avalanche»

Üks ilus ajastu on lõplikult mööda saanud

Wõrgus (loe: miskis võõrkeelses blogis) sobrades jäi ette ka üks Eesti lasteraamatute teemaline postitus ning sealt leidsin laheda viite...

Jutt siis asjast, mil nimeks Raamatuillustratsioonide kogu Eesti Rahvusraamatukogus. Kuidas kellegile, aga minu jaoks oli see küll meeldiv, aga ka pisut nukrakstegev avastus.

Vaatad neid pilte ja saad aru, et üks ilus ajastu on lõplikult mööda saanud. Sellised meistrid enam ei illustreeri! Jah, ma tean väga hästi, et miks tänapäeval (täiskasvanute) raamatuid ei illustreerita. Tean neid objektiivseid piiranguid. Ausaltöelda pole ka lasteraamatute illustreerimisega olukord eriti hõisata...

Ma loodan, et ma selle postitusega mõnda tänapäevast raamatukunstnikku siin nüüd ära ei solvanud. Ju ma hakkan vist vanaks jääma, aga tundub, et vanasti oli parem...

Taustaks: The Crüxshadows «Quicksilver (Dancefloor Transformation)»

Edgari jõulujupid

FB-s arutleti, et kas populaarse poliitiku nimi aitaks kaupa müüa või mitte? Arutlus polnud küll päris sellest, aga ka selline mõte koorus allhoovustest...



Näitena toodi siis talvepealinna lihatööstus, mis kannab Maarjamaa tuntuima ninasarviku nime. Kui see seos on olemas, siis mõjub veretoode (klõpsa pildil!) «Edgari jõulujupid» igatahes võikalt. Ja küsimus pole Edgaris kui sellises, vaid mulle kangastusid kohe miskid kannibalistlikud stseenid...

Õnneks on mu enese tervis hetkel sedavõrd põdur, et isegi lihatööstuse toodete galerii lappamine ei tekitanud isu...

Taustaks: Jace Everett «Bad Things»