Д'Артаньян и три мушкетера (1978)

Ma ei tea, kui tuntud on «Д'Артаньян и три мушкетера» (1978) nende inimeste seas, kes on üles kasvanud postsotsialistlikul ajastul. Inimesed, kes oma teadlikus elus on Nõukogude Liitu näinud... need inimesed on kindlasti ka seda kolmeosalist telefilmi näinud. Kui pole näinud, siis on tegu ilmselt põhimõttega, aga mitte võimaluse puudumisega. Seda filmi näidati kord kahe aasta kohta kindlasti... ilmselt isegi igal aastal..? Mina ise nägin nõukogude võimu viljastavates tingimustes seda filmi vähemasti kolm, kui mitte viis korda.

Olen näinud minagi. Suisa nö. esilinastust nägin enne aastavahetust omaaegses Kesktelevisioonis. Asjal on veel teatav lisamälestus juures: paar päeva varem oli meie perre ostetud värviteleviisor (nimega Foton 714) ning tõenäoliselt oli musketäride film üks esimesi, mis selle aparaadiga sai vaadatud. Omast ajast on meeles ka nõukogude värvifilmi ja värviteleri jabur koostöö omapära... et kui miski värv ekraanil domineerima hakkas, siis kiskus ikka pilt tervenisti seda tooni omandama. Näiteks kui kuninganna Anna oma sinises kleidis ekraanile ilmus, siis kippus kogu pilt sellist sinkjat jumet omandama.

Omal ajal see film mulle täitsa meeldis, kuid eks peab arvestama ka omaaegseid olusid... ehk siis nõukaaeg Pärnus, mis tähendas ühte eesti ja ühte vene telekanalit ning kahte ja poolt kino. Sellises taustsüsteemis oli tegu ikka väga hea filmiga. Heaks tegi just see, et venelaste kolmeosaline oli tunduvalt tekstitruum, kui muud nähtud välismaised versioonid, mis olid kas primitiivsed seiklusfilmid või miskid totrad paroodiad.

Mäletan, et minu kooliajal oli d'Artagnani mänginud Mihhail Bojarski isegi eesti tüdrukute üldine lemmik... me veel sõbraga ajasime tüdrukuid sellega närvi, et nimetasime Bojarskit valgeks neegriks, sest midagi puškinlikku temas ju on. Eh, noorus ja süütud naljad! Ka olid need laulud populaarsed... on vist siiani..? Minule pole need kunagi eriti meeldinud... kuigi osa neist on siiski talutavamad.

Olles nüüd vanema ja tunduvalt küünilisema inimesena filmi üle vaadanud, pean tunnistama, et peamine emotsioon on pettumus. Ei, loomulikult ei kahetse ma DVD ostmist, sest 45 EEKu eest on seal filmi küll ja küll. Nolgieas suutsin ma neid laule ilmselt siiski paremini taluda ja leppida kolme musketäri aintel tehtud muusikalise komöödiaga.

Huvitavaid taustu selle filmi kohta avab Irina Andronati artikkel «Самый неправильный режиссер Советского Союза».

Taustaks: Tommi Stumpff «Massaker»