Vaatasin eelmine nädal poolfinaali... ei tea, et miks ma seda tegin, aga tegin... takkajärgi siis mõned mõtted...Laulud olid žanriliselt kirevamad... oli rocki ja oli isegi punki... ok, kõik see oli selline hästi pehme, aga siiski polnud kõik ainult estraad, soul ja jazz... seegi hea...
Väga paljud laulud poleks pidanud minuarust isegi mitte poolfinaali jõudma, sest nende esitus polnud üldsegi veenev... eriti hakkasid mulle vastu need kriiskavad naised, kes suu kõrvuni miskitest tunnetest röökisid... ainuke tunne, mis tekkis, oli hirm laulja suu pärast... pean silmas eelkõige Küprost ja Moldovat, aga neid oli veel...
Konkreetselt ei meeldinud mulle ükski laul, aga teistest eristusid ja olid omas laadis veenvalt tehtud Poola, Horvaatia, Gruusia, Ungari, Isreali ja Tšehhi laulud... see punklugu oli ka hea ja stiilne...
Eesti lugu polnud paha ja oli isegi meeldejääv, aga oli minuarust liialt nuditud... oleks huvitav eksperiment, kui seda laulaks autor ise oma soomemaigulise eesti keelega...Serbia lugu ei läinud mulle üldse korda... täitsa tavaline ballaadlik määgimine... lisaks Balkani vandenõule, aitas kindlasti kaasa ka esitaja seksuaalne sättumus...
Samas ei paneks ma sellele Balkani vandenõu jutule erilist rõhku... naabrid annavad alati naabritele punkte, sest nad teavad neid esitajaid ja rütmid on ka tuttavamad... samas on selge, et ka isegi ilma vandenõuta on Eurovisioon praegu Balkani ja slaavlaste poole kaldus, et kui laul ikka neile ei istu, siis pole sel laulul lootust... läbi lööks vaid Lordi-laadis tolatsemine...
Poolfinaali arusaamatumad lood olid minu jaoks Bulgaaria ja Valgevene... nende puhul ei suutnud ma küll miskit konksu leida, et mis haagiks...Läti laul oli ka nõme, aga siin on vist mu isiklik kiiks mängus...
Samas oleks Läti laul ideaalne vastuargument vandenõuteoreetikutele... et kes on need naabrid, kes Läti finaali hääletasid...
Kui Eesti tahab midagi saavutada, siis võiks lõpetada miski «omade jopede» poliitika ja lüüa käega nö. korralikule maitsele... meil on vähemasti kolmel aastal kohalikus eelvoorus põhja lastud kolm võimalikku võidulugu... pean silmas eelkõige laulu «Club Kung-Fu» ja seda Rein Rannapi lugu, kus Mait Trink ja narkodiiler De La Luna olid... vähemal määral ka see lugu mida laulis Saatpalu (vist) Evelin Samueliga...
Taustaks: Telex «Euro-Vision»
.jpg)
2 comments:
Rein Rannapi lugu oli ajast ees. Siis ei olnud asi veel nii totaalselt ära keeranud kui nüüd. Kui reeglid lubaksid, siis võiks tõesti selle looga uuesti proovida.
Mulle hakkas eurovisioon lausa meeldima. on jah meeletult pingutatud laulud ja poliitiline hääletamine, aga samas on see, vähemalt paljude jaoks, üks väheseid viise, kuidas terve selle euroopaga mingit kuuluvust tunda. Eriti riikidele, kes vähem edukad, kellele lisaks väike glamuur alati korda läheb. Oluline on selles hääletuses ka see, et see on vaba. Seega oli see õige. Rahval on alati õigus käituda nö küüniliselt või küsitavalt. Rahva käes on võim. Lisaks meenutas see üritus mulle üht A.Sandleri filmi, kus tema armastatu unustas igal hommikul mehe ära, ning kuu aega igal päeval uuesti pidi Sandler tema armastuse võitma.
Kõik 28 laulu üritasid kolme minutiga sind üles osta.
Post a Comment