Nagu pealkiri ütleb, on tegu järjega 2023. aasta lõpus ilmunud raamatule «Rõngu roimad». Sarnaselt esimesele raamatule, sisaldab ka teine kolm pikemat lugu ning väärib märkimist, et esimese raamatu lugemine pole teise nautimiseks kohustuslik.
Krimiraamatust on alati keeruline kirjutada, sest kunagi ei tea, millal võid anda ebavajaliku vihje ja autori tehtu kas siis nullida või vähemasti teiste lugemismõnu rikkuda. Õnneks on tagakaanetekst ja lugude pealkirjad piisavalt värvikad, et pole põhjust võimalikke tulevasi lugejaid eraldi konksutada. «Põrgutõld» ja «Ussinõid» rokivad pealkirjadena ju sajaga ning ega «Rannu roimad» neist suurt maha jää…
Esimese raamatu lugemisest on enam kui aasta möödas ja seetõttu ma neid kahte eriti võrdlema ei kipu ja pole vast ka põhjust. Teine raamat saab täitsa ise hakkama, on ehk isegi paremini tasakaalus. Autor tunneb end justkui kindlamini, või mulle vaid tundub. Küll on teises raamatus ehk kröömike rohkem huumorit – ei, mitte matsakat maamehe nalja, pigem muigega nükkeid ja koomilisi sedastusi. Isegi üks teatav apteeker leiab mainimist.
Tõsimeelsel krimihuvilisel ei maksa sellest naljalõigust muidugi heituda, sest kindlasti pole «Põrgutõld» naljalugude kogu. Ikka aus ja tõsine ajalooline krimi. Isegi teatavat õuduskirjanduse hõngu on tunda, kuigi õuduslood need muidugi pole ja kõik toimuv jääb siiski argireaalsuse piiresse.
Võib-olla oli just see teatav õuduslooline hõllandus, mis kinnistas minus mõtet, et pastor Lenzi lood on omajagu Sherlock Holmesi hõnguga. «Põrgutõld» igatahes asetus mu peas samasse sahtlisse, kus «Baskerville'ide koer» juba ees lõriseb. Võimalik, et see on vaid minu peakuju ja lugemuse küsimus, aga selline võrdlus ei tee häbi ei Joel Jansile, ega ka mitte Arthur Conan Doyle'ile.
Ja nüüd ootan ma juba kolmandat Lenzi-raamatut.
Autori foto © Jaak Kotkas
Joel Jans «Rõngu roimad 2: Põrgutõld»
Tartu, Lummur, 2025, 192 lk (Kriminaalne raamatukogu; nr 6)
No comments:
Post a Comment