Neetud ulme

Kahetsen pattu ja teatan, et sattusin omaenese rumalusest «Ringvaadet» nägema. Karupojad olid nummid, kuid siis tuli ulmelõik...

Lugu järgmine, et mingid tegelased on Eestis teinud miski lavastuse «Solarise needus». Pidavat põhinema Stanisław Lemi kultusromaanil, kuid telelõiku vaadates sai selgeks, et eelkõige põhineb Hollywoodi ekraniseeringul ja mingitel parauitudel. Vaene poolakas, ta keerleb ilmselt praegu oma hauas kui vurr...

Eks kõike võib töödelda, aga töötlejad võiks mõelda, et mida nad oma tegevusega algteosele juurde annavad, või ainult kahjustavad algteost. Antud juhul tundub küll, et võeti taaskord üks kuulus teos (või selle ekraniseering) ning traageldati selle külge oma väeti luul.

Võiks veel pikalt sõimata, aga milleks? See kõik oli sedavõrd abitu ja hale, et ma ei suutnud isegi meelelahutussaate selleteemalist uudisnuppu lõpuni vaadata.

Taustaks: Kirlian Camera «Solaris»

Püha Andruse kiusamine (remix)

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Püha Andruse kiusamine», mis tegelikult on remix mu nädalavanusest blogipostitusest «Püha Andruse kiusamine».

Ilmselt on paljudel tõesti raske mõista, miks ajakirjanikud sellest üldse kirjutasid, aga probleem ei kao, kui sellest ei kirjutata. Jah, väike laps võib silmad kinni panna ja sellega kolli likvideerida, aga täiskasvanute maailmas silmade sulgemisest ja vaikimisest abi pole.

Võibolla tekib kellegil küsimus, et miks oli vaja ajalehes seda vana blogipostitust üldse taasavaldada? Kirjutasin selle postituse, sest öelda oli vaja, samas ei hakanud seda kuhugi ajalehte pakkuma, sest arvasin, et sel teemal tahavad paljud sõna võtta ja ilmselt on lehtedes selleteemaliste lugude uputus. Aga kui üleeile mult küsiti, et kas ma ei tahaks seda lehes avaldada, siis olin muidugi nõus. Räägitagu palju tahes, aga wõrk ja paberleht on kaks erinevat meediat... st nende lugejaskond ei kattu isegi ajalehe paber- ja wõrguväljande puhul, saati siis blogi ja paberlehe puhul. Ega lehelugu blogipostitusest suurt erinegi: siin-seal olen sõnastust kõpitsenud, nimed täielikult välja kirjutanud ning lisanud ka mõned lõigud... ja lehelugu saigi kolmandiku võrra pikem.

Taustaks: Winny Puhh «Suusasõit»

Püha Andruse kiusamine

Alustuseks hoiatus! Et kui te usute, siis ei maksa edasi lugeda – mina olen skeptik, olen ka küünik ning ei tee kellegile rahvusromantilistel põhjustel mööndusi eetikas.

Teisalt ma muidugi emotsionaalselt mõistan inimesi, kes tahavad uskuda, et lisaks hallile argipäevale ning lollile ja vaesele elule on olemas ka kangelased, kes on suuremad kui elu ning õilsamad ja puhtamad kui uskujad ise. Eks igaüks otsib lohutust omal kombel, kes pudelist, kes sportlast jumalikustades...

Ausaltöelda oli mul eile telekat vaadates Veerpalust isegi kahju. Mehel oli selline hale ja tuppasittunud kassi nägu peas ning ma ei kahtlegi, et tal oli häbi ja ta siiralt kahetses. Võimalik, et ta tõesti ei tea, et mida ta sõi või mida talle süstiti... võimalik, et proov isegi oli võetud valesti. Kõik on võimalik, aga milleks hämada ja valetada?

Ilmselt polnud hämamine Veerpalu otsus... ilmselt otsustasid niimoodi teha ametnikud ja muud funktsionärid. See võib olla nüüd küll takkajärgi tarkus, aga oleks ehk aeg selgeks saada, et tänapäeva maailmas saladusi ei ole... eriti, kui asjast teavad mitu inimest ja mitme riigi esindajad.

Kui Veerpalust on mul kahju, siis Alaverist ja teistest vähematest vendadest mitte. Isegi eilsel pressikonverentsil õigustati oma lolli ja saamatut käitumist ning aeti demagoogilist möla... asi muutus ajuti suisa naeruväärseks, sest mängu toodi isegi sitt ja kultuur! Kõik muud mehed, peale Veerpalu, seal laua taga mõjusid kui kamp jälgandeid.

Tulles tagasi dopingu juurde, et oli siis või polnud? Teate, praktiliselt iga kurjategija eitab... vanglad on täis süütuid inimesi... vähemasti ise nad sedamoodi väidavad. Ja kõik need uskujad võiks eneselt ausalt küsida, et kui Veerpalu asemel oleks kasvõi mõni Soome suusataja, et kas siis nad kah sedavõrd jäägitult usuksid? Tšehhid arvavad ju tänaseni, et Nool astus üle!

Uskumise aeg oli enne eilset! Alates eilsest tuleks leppida olukorraga ja/või oodata, et kas meie meeste jurist teenib oma honorari välja? Alati on võimalus, et meie mees jäi masinavärgi vahele, aga pimesi uskuda, et ta on süütu, sest ta on meie mees. Dopingutestid pole usuküsimus, see on teadus.

Iseäranis võigas on vaadata, et kuidas uskujad massid valavad oma pettumust ja viha välja sõnumitooja, ehk siis ajakirjanike peale. Ehe asendustegevus! Keegi peab ju süüdi olema! Tunnistan, et Pahv&Koch pole just minu lemmikud, aga lugu nõudis tegemist ja ma mõistan neid täielikult. Samas, situatsioon oli selline, et ajakirjanikud jäävad igal juhul kaotajaks. Vaat neil oli küll ainult suure ja väikese sita vahel valida. Isegi mittekirjutades oleks nad süüdi jäänud. Mõistan ka Pulleritsu, kes eetilise inimesena ei saanud siiski vait olla ja kirjutas sellest oma blogis, kuid kes aruka inimesena seda asja ise ette ei võtnud...

Teate, mul on taaskord häbi, et ma olen sündinud sedavõrd lolli ja manipuleeritava rahva hulka. On näha, et Aviksoo püha vale kontseptsioon võrsub viljakal pinnasel.

Taustaks: Winny Puhh «Suusasõit»

Fox Crime võiks oma tõlkijad mõrvata

Ma olen selline pervo, et vaatan telekast ainult filme... kõik need uudised, probleemsaated, reality show'd ja muu taoline võiks minupoolest küll olemata olla. Viimased paar aastat olen väga palju vaadanud just kanalit Fox Crime ja seepärast just siinsamas ma nende kallal ka irisen. Tõesti, nad võiks oma tõlkijad mõrvata... või siis neile vähemasti ihunuhtlust anda...

Jah, ma tean neid filmitõlkijate tüüpvabandusi... noh, et makstakse vähe ja tööd palju ja tuleb tõlkida kuulmise järgi ja ise supakad sisse toksida. Jah ma tean seda kõike ja see ei huvita mind karvavõrdki, sest mina kui lõpp-produkti tarbija tahan saada kvaliteetset toodet. Ja kui Fox Crime ei suuda korralikku eesti tõlget tagada, siis lisagu inglise subtiitrid... digiajastul ei tohiks see ju probleem olla.

Ja ma ei räägi mingitest peenetest tõlkenüanssidest või krüptilisi teadmisi nõudvatest olukordadest. Jutt on ikkagi labasest lollusest ja lõdvast ülenurgalaskmisest. Või kuidas näiteks seletada, et sarjades «Life» ja «The Wire» ei tee tõlkija vahet meeril ja majoril... või miks on sarjas «The Wire» vaimulike asemel ministrid..? Ja samamoodi võiks veel jätkata ja jätkata...

Taustaks: Sex Gang Children «Shout and Scream»

Eesti filmi peamine häda

Olen viimasel ajal sattunud teles ja wõrgus kõikvõimalikele Eesti filmi teemalistele sõnavõttudele ja aruteludele, kus ammusurnut püütakse ikka ja jälle iseäranis elusana näidata.

Tegelikult on Eesti filmil üks suur, õigemini ülisuur puudus ning sellest puudusest algavad ka kõik Eesti filmi hädad.

Eesti film on pseudo! Vaatad mistahes filmi ning tahaks kohe kadunud Stanislavski kombel hüüda: «Ei usu!»

Ma ei tea, et mis on selle pseudosuse peamine põhjus, et kas on tegijad lihtsalt eluvõõrad ja elavad miskites oma luuludes, aga võta algaja või võta meister, ikka on seesama jama...

Minu puhul on olukord juba selline, et kui ma filmi reklaamrullis miskeid pseudolõustu näen, et siis jääb ka film vaatamata. Keegi mulle selle eest ei maksa, et ma peaks end Eesti filmi vaatamisega piinama.

Üldiselt on Eesti filmides kaks kindlalt head asja: muusika ja kaameratöö. Mõnikord on õnnestunud ka näitlejad mängima panna. Peaaegu alati on aga vilets käsikiri. Võimalik, et käsikiri polnudki algselt vilets, aga iga lavastaja arvab siinmail, et ta on suur stsenarist ning kui käsikiri oligi hea, siis lõputud ümberkirjutamised on kõik hea selles ammu tapnud. Selles mõttes on hästi tüüpilised ka filmiametniku Karlo Funki enam kui ebapädevad mõtteavaldused Eesti kirjandusest ja filmile sobivatest lugudest selles.

Taustaks: B-Movie «Soundtrack»

Nädal teleka ees

Oeh, küll see lihtrahva elu võib ikka kole olla! (Pean silmas seda enamust, kelle ainsaks meelelahutuseks on telekavahtimine.)

Olin kogu eelmine nädal rängas palavikus ning kuna silmad ei kannatanud arvutit ja raamatuid ning kõrvad muusikat, siis polnudki muud teha, kui oma 38–39-kraadise palavikuga teleka ees tiksuda...

Ma ei räägi isegi filmdest ja telesarjadest, sest ega ma kõikse hullemat saasta kah ei vaadnud, aga uudised olid küll kohutavad. Ma ei saa üldse aru, et kes neid vabatahtlikult vaadata tahab, et kui kogu aeg miski ametnik või poliitik seal lihtsalt möliseb, ülbitseb ja teotab sedasama rahvast, keda ta teenima peaks. Eestlased on ikka tõesti kohutava kannatusega ja äärmiselt pikatoimelised, sest sellise käitumise eest peaks igas normaalses koosluses kerepeale saama... meil aga needsamad koonud muudkui õitsevad ja saavad isegi tagasivalitud...

Taustaks: Punish Yourself «Suck My TV»

Värske Kolmeraudne

Vaatasin eile õhtul saadet «Kolmeraudne» ... või peaks ma siiski kirjutama «Värske Ekspress»..?

Saade algas nagu «Värske Ekspress», et seesama muusika, seesama stuudio, seesama saatejuht ja seesama ülesehitus ... pealkiri oli aga miskipärast «Kolmeraudne»!

Kui ma oleks vandenõuteooritele aldis isik, siis arvaks ma, et saate «Värske Ekspress» partneriks olnud nädalaleht hüppas miskil põhjusel viimasel hetkel alt ära ning hetk oli tõesti vist viimane, sest midagi ei jõutud enam ümber teha. Pisikese iluravina eemaldati pealkirjast ja ja stuudiost kõik nädalalehele viitav. Kohalikule wõrgukultuurile iseloomulikult unustati aga kodulehel asju muuta...

Kui rääkida aga konkreetselt saatest «Kolmeraudne», siis esimesena osalenud sotsist poliitik oli ikka ehe limukas: ta ei suutnud/tahtnud ühelegi Mihkel Raua enam kui konkreetsele küsimusele vähegi selget vastust anda. Ainult üks keerutamine ja hämamine!

Järgmine lõik oli isegi veelgi sümptomaatilisem: va homodebatt! Tunnistan ausalt, et ega ma Martin Helme igatsetud kristlik-konservatiivses ühiskonnas elada ei tahaks, aga siiski võttis punktivõidu Helme. Miks? Esiteks oli homopoiss lihtsalt küündimatu: ta kas ei saanud aru, või ei suvatsenud mõista, et homoagenda tõesti lõhub ühiskonda. Jah, iseküsimus, et mil määral ja kuidas seda destruktiivsust kahandada, aga absoluutselt eitada seda, sest tema võitlus on õige. Või mitte (tahta) aru saada, et kümme aastat ei ole ühiskonna seisukohalt mingi ajaühik. Olgu, homoaktivist pole sotsiaalküsimustes pädev, teine ja rüvedam asjaolu oli, et ta oli lihtsalt ebaviisakas. Kui Martin Helme esitas omi seisukohti, siis sai ka ilmselt homopoiss aru, et argumenteeritud vaidluses temast vastast pole ning siis läks käiku nurkaaetud inimlooma klassikaline relv ehk iroonilises muiges tukslev suunurk, mis pidi demonstreerima homoaktivisti moraalset üleolekut.

Marju Länik ja kolmas saatelõik? Noh, see oli selline lödi heietamine, kus ma kahjuks ei saanudki teada, et mis erialal see lauljanna oma cum laude'd sai. Ei tea, et kas Mihkel Raud oli juba väsinud, aga Marju Länikut kohtles ta märksa õrnemalt kui eelnevaid stuudiokülalisi. Ahjaaa, võibolla teistele pole see uudis, aga mina tuvastasin visuaalselt, et Marju Länik on oma põskedega kirurgil käinud.

Et kas oli ka hea saade? Noh, spetsiaalselt teleka ette ei roni, aga kui telekas käib, siis ilmselt vaatan. Mulle meeldib Mihkel Raud saatejuhina, sest ta on terav ja ta teab üldiselt, et mida ta räägib. Peamine pluss Mihkel Raua kasuks on aga tema keelekasutus, sest ta tõesti valdab eesti keelt. Iseäranis sümpaatne on näha, et kui tüübil keel komistab, või kui ta tunneb, et lause ei saanud nii täpne kui vaja, siis ta parandab end kohe kiirelt ja reegline saabki lause parem.

Taustaks: Atrocity «The Sun Always Shines On TV»

Keha kultus

Situatsioon järgmine: istume hommikul kalli kaasaga teleka ette hommikust sööma, klõpsan teleka käima, sealt tuleb hommikutelevisioon. Teades kalli kaasa suhtumist telekasse ja eriti mittefilmidesse, lohutan, et saad nüüd end tavalise eestlasega ühena tunda, et vaatad hommikutelevisiooni. Ise salamisi loodan, et ehk tuleb sealt midagi arukat, aga lootus pidi lollide lohutus olema...

Ja siis hakkab saatejuht (see poiss) jutumulli veeretama, et sügis ja... ma ei tea mida ma lootsin, aga puändiks tuleb, et kindlasti hakkavad kõik nüüd mõtlema, et kuhu trenni minna...

Jeebus, suvi läbi niikuinii orjati keha, küll grillides, küll suvetuuridel tšillides, aga et sügisel ja pimedal ajal kasvõi midagi vaimsemat teha, kus sa sellega. Meil on teadupärast isegi miski lugemisaasta veel käimas. Et soovitaks inimestel sügisel mõni raamat läbi lugeda...

Isegi kui teles kultuurist juttu tehakse, siis on isegi see kultuur selline füüsiline: ikka arhitektuur või sisekujundus või miski «sotsiaalse närviga» tegevuskunst.

Kui keegi arvab nüüd, et ma olen kuidagi sporditegemise vastu, siis arvab ta valesti. Seda keha ja aju vastasseisu pole mina välja mõelnud, aga vaadake, kui palju on kasvõi riigitelevisioonis sporti ning isegi lugemisaastaks ei suudetud riigitelevisiooni kirjandussaadet teha.

Taustaks: Punish Yoursel «Suck My TV»

Poiss, võta mikker kurgust välja!

Mulle meeldib jalgpall, eriti meeldib see mulle teleka ees tugitoolis.

Kuna ühegi konkreetse meeskonna fänn pole, siis vaatan ma üldiselt suvalisi mänge ning üsna sageli ka TV14-st neid Eesti klubide omasid. Viimaseid sageli just seetõttu, et laupäev on minusuguse telekavaataja jaoks tõeliselt surnud päev, ehk selline päev, mil praktiliselt päev läbi midagi vaatamiskõlbulikku eetris pole.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Hoopis ühest kommentaatorist, kes (ka luhtunud) värava puhul röögib nõnda, et otsekui oleks ta omale mikri kurku surunud. Et see kisa on hulga valjema nivooga, kui muu heli, mis sealt tuleb ning seetõttu ääretult häiriv. Täna näiteks ajas see kisa isegi kiiktoolis põõnava Lõvi üles. Tahaks iga kord selle kisa peale öelda: «Poiss, võta mikker kurgust välja!»

Taustaks: MUSE «Resistance»

Kes on maialased?

Oma ulmeblogis ma juba kirjutasin filmist «A Day Without a Mexican» (2004), aga üks asi jäi siiski hinge kriipima...

Filmis kadusid ühel ilusal päeval Californiast kõik latiinojuurtega inimesed. Eks siis ka kõikvõimalikud teadlased, vandenõuteoreetikud ja muidu hullud rääkisid omi teooriaid ning üks nendest väitis, et ka kõik maialased kadusid. Filmi tõlkija Janno Buschmann võiks ikka teada, et eesti keeles räägitakse ikkagi maiadest!

Ma ei hakka sellest parem rääkimagi, et miskipärast tõlkis ta «sõjaseisukorra» «liikumiskeeluks». Jah, sõjaseisukord üldiselt sisaldab ka liikumiskeeldu, aga on siiski märksa laiem ja põhjalikum mõiste.

Tunnistan ausalt, et ma pole antud tõlkijaga kunagi kohtunud ning tean mehest vaid seda, et ta pidi väga vingel tasemel inglise keelt oskama. Kahjuks paistab ta eesti keele oskus nõrk olevat. Noh, et tüüp ei tea täiesti banaalseid asju! Ei teagi, et kas tegu on ahta silmaringiga, või elab mees (vaimselt) ingliskeelses keskkonnas? Igatahes kipub nõnda olema, et igas Janno Buschmanni filmitõlkes on ikka mõni «selline pärl», et hoia ja keela!

Taustaks: The Pussybats «15x60»

Jälle üks telesaade vähem vaadata

Eile õhtul tegid Eesti televaatajad taas minu elu kergemaks ning hääletasid Kene Verniku superstaari-saatest välja. Noh, mul siis taas üks telesaade vähem vaadata!

Kenest (pildi pätsasin siit) on muidugi kahju, aga võitis ta niikuinii, sest tänu saatele said paljud inimesed tema olemasolust teada. Mina sain ka tänu sellele saatele teada, et Eestis ikka on mõni tore laulja veel...

Ja see kes saate võidab, see pole ju oluline, sest eelmiste hooaegade võitjad on selles asjas ju kenaks illustratsiooniks: üks on lihtsalt igav ja teisel on hea hääl kenas harmoonias lolli maitsega. See eestlaste maitse juba on selline.







Ma ei hakka siin midagi kommenteerima, sest laulud ja särav esitus räägivad iseenda eest. Eks näitab ka laulude valik ju artisti, kuigi ma ju ei tea, et kui palju neil tegelikult seal vabadust valida on. (Meenuvad miskid lollid põhjendused, et miks üks poiss ei saanud Sex Pistolsi lugu valida...)



Igatahes on seis selline, et mina seda saadet sel hooajal enam ei vaata. Jah, seal on toredaid lauljaid, aga nii head nad küll pole, et nende pärast telekat käima panna...

Taustaks: Kene Vernik «Wicked Game»

Masendavalt nürid parteireklaamid

Olen viimasel ajal kahtlaselt sageli sattunud telekat vaatama ning oma õuduseks näinud ära suure hulga masendavalt nürisid parteireklaame.

Noh, et kuis üks valge särgiga vennike sikutab hobukäru kraavist, või kus kaks jorssi miskit kõõma köiel kantseldavad... ja siis on veel miskid vaimuvaesused oravatelt ja ninasarvikutelt.

Lisaks potsatas eile meie postkasti hüsteeriline Savipätsu lendleht, kus teatati, et kapitalistlik isamaa on hädaohus, sest ansiplaste hordid on liikumas Brüsseli peale.



Nende parteireklaamide kõrval on isegi suvaline pesupulbri- või tampoonireklaam juba kobe vaatamine. Ülalpoololev õllereklaam on selles valguses aga suisa kunstiteos!

Mõtlengi, et kellele neid juhme ja äärmiselt madalalaubalisi (poliit)reklaame tehakse? Ma võin ju olla ajuti paras misantroop, aga Eesti inimestest ma nüüd nii halvasti kah ei arva! Kamraad (:)kivisildnikul oli selle kohta oma teooria, aga ehk kirjutab ta sellest oma blogis ise...

Taustaks: Depeche Mode «In Sympathy»

Öökiv koer ja lauluvõistlus

Nädal enne Eurovisiooni praalisin ma tööl, et püüan sel aastal kuulata mitte ühtegi eurolaulu ja üldse olla üritusest nii kaugel kui võimalik. Seisukohavõtu põhjustas toimetatav telekava ja seal olevad ürituse kirjeldused.

Inimene plaanib, aga juhus juhib ning siin ma nüüd olen ja kirjutan lauluvõistluse teemalist postitust.

Alustama peaks aga sellest, et laupäeval sai õues tööd tehtud, sai saagi juristatud ja puulõhkujat kääksutatud ja üldse... Igatahes tuli rammestus peale ning sai kobitud diivanile pikutama... peagi tuli uni silma ning lülitasin tehnika välja ja jäin tukkuma. Koer ronis ka kaissu ja puha.

Mingil hetkel kuulsin läbi une kuidas koer öögib ning silmi lahti tehes nägin ka oksendamise hetke... õnneks ta päris mulle peale ei oksendanud, aga ikkagi. Väga vana loom, et kuidas ta peale ikka pahandad... lasin koera õue lõpuni öökima, kasisin diivanit ning kõige selle rahmeldamise peale läks ka uni minema.

Kabinetist leidsin kalli kaasa oma arvutis kolle tapmas. Istusin oma arvuti taha, aga selline üsna kudenud olek oli ning vaatasingi, et kas telekas on midagi huvitavat tulemas... miskipärast tekkis mul mulje, et juba hääletavad, aga teleka ette istudes selgus siiski, et allaes laulavad. Nägingi siis alates Saksa laulust. Oli nagu ikka, oli talutavaid laule, oli isegi häid, aga oli ka sellist saasta, et karju appi. Loomulikult on see hea vaid Eurovisiooni kontekstis hea, aga see selleks...

Erilise saastana läheb kirja Ukraina lugu, mis oli selline seosetu puder, et täitsa ootasid, et millal see läbi saab. Jama oli ka Hispaania laul, et sel hetkel kui laul lõppes, sel hetkel oli see ununenud. Praegu ongi vaid meeles, et laulu ajal ütlesin kaasale, et ju see ekslennusaatja Türgi liinil lendas, sest ilge türgi disko see oli...

Eesti laulu pole kuulnud. Soome laul oli miski eriline segu neegrihigist ja tuležonglööridest... oma eklektikas oli suisa paras paar Ukraina laulule, aga väärakuse astmelt oli siiski hulga inimlikum.

Norra laul on aga otsekui õpikunäide, et kuidas tuleb kõik rauad tulle panna ja kuidas siis ka tulemus tuleb. Selline vormilt rahvalik, sisult internatsionaalne, väike mustlasviiul, rinnakad valküüritarid, hoogsad tantsupoisid, meeldejääv meloodia, suhtkoht talutavad ja romantilised sõnad. Ja loomulikult laulja! Norraliku lõimumispoliitika kaanepoiss... et slaavi juurtega tüüp tuleb ju Moskvasse saata, et see ju töötab. Ja muidugi oli poisi puhul nummimeeter pilvedes: sellist murraks nii homo kui ka hetero!

Taustaks: Otto Dix «Немой крик»

Prillitoosi seiklusjutud

Vaatasin täna hommikusöögi kõrvale telekat ning sattusin eneselegi ootamatult saatele «Prillitoos».

Saade algas sellega, et Hans Kaldoja ja Diana Lorents kõndisid raamatukogus ja rääkisid lugemisest. Hans Kaldoja meenutas, et tema oli nooruses ikka kõva lugeja, et siis hakkas ilmuma mitmeid huvitavaid sarju... ja mainis esimesena sarja «Seiklusjutte maalt ja merelt». Seepeale tundis Diana Lorents, et tal on ka midagi öelda ja teatas, et sarjas ilmus 34 raamatut.

Viimane väide on vale, sest sarjas ilmus 55 raamatut!

Küsimus polegi selles, et kas Diana Lorents teab, mitu raamatut sarjas ilmus. Küsimus on selles, et kas tõesti on sujuv jutuvada olulisem, kui on seda fakt? Arvan, et kui fakti kindlalt ei tea, siis pole mõtet seda üldse öelda, aetagu aga ümmargust juttu ning kõik on rahul. Häda selles, et just seesama vigane fakt võib mõne inimese jaoks ainukeseks faktiks sel teemal jäädagi...

NB! Ma päris kindel pole, aga Diana Lorents vist veel ka väitis, et sari hakkas ilmuma 1957. Õige on siiski 1955. aasta.

Taustaks: Murder At The Registry «The Creatures Are Having Fun With The Hollywood Dreamblaster»

Pühapäevane spordivi(r)in

Istusin täna teleri ette hommikust sööma ning avastasin oma nördimuseks, et taas on riigikanalil miskid suusatajad...

Klõpsasin ka ETV2-te ja tuvastasin, et spordi- ja lastekanalil on taas vaid tüüne teletekst. Jõudu!

Eks ma saan aru, et riigiteles pole ilmselt midagi näidata ja puha, aga üks lõik kommentaatori tekstist oli see, mis mind tegelikult kirjutama ajendas. Täpset tsitaati pole võtta, aga tüüp rääkis miskil rahulikumal hetkel omi mälestusi viinaga spekuleerimisest väljamaal. Ja seda spordiülekande taustaks! Väga tervislik!!!

Ning kui muidu ETV-s reklaami pole, siis spordiülekande puhul ikka on. O sport, sa oled raha!

Taustaks: New Order «True Faith»

Tehti ju teine telekanal..?

Aru ma ei saa: tehti ju miski ETV2 spordi- ja lastesaadete jaoks, aga ikka on põhikanalil ülekanded higiste spordihärgadega.

Eriti jube oli, kui 31. detsembril teleka käima panin ja miski suusataja tagumik ekraanil viskles, saatjaks spordikommentaatori orgastilised oiged ja kommentaarid.

Ja siis see neetud iluuisutamise EM: soomlased ei näidanud seda esimesel kanalil, vaid teisel... ETV-l pole aga vist midagi näidata ning nii sai suured augud programmis täidetud taas spordiülekandega. ETV2 näitas aga samal ajal taas miskit «dünaamilist» tekstitelet.

Taustaks: D.A.F. «Sato-Sato»

Mida mu silmad on nägema pidanud

Kuna lõpuks on raske haigus ka minuni jõudunud, siis istun kodus ja joon kuumi jooke ja muudkui nuuskan miskit ollust ninast. Enamuse ajast magan, aga vahepeal istun tekkidesse mähituna teleka ees.



Muude lolluste seas sattusin kohalikus MTV-s nägema reklaami, mis kutsus progressiivset noorust vaatama otseülekannet Ameerika järgmise presidendi ametisseastumisest. Noh, et olulised poppartistid esinevad ja puha.

Mulle jättis see reklaam mulje, kui väärakas ajupesu ja negroidne messiaootamine. Eks MTV olegi üks lombitaguse ajupesu lipulaevu. Kuid see jutt, et kuidas nüüd üks mees tuleb ja kõik heaks muudab. Halleluuja, suisa teine tulemine vist päevakorral!

Taustaks: Black Lung «Unorthodox Abnormality Broadcast»

Sügisball (2007)

Tegelikult polnudki mul kunagi plaanis seda filmi vaadata. Noh, et piisas juba tegemise käigus ajakirjandusse «lekkinud» kaadritest, et sai selgeks, et selliste lõustadega filmi ma ei vaata. Küsimus polegi näitlejates, sõnaga «lõust» tähistan ma pigem nende kehastatud tüüpe.

Eile õhtul sattusin teleka pulti klõpsides eneselegi ootamatult aga filmile «Sügisball».

Vaatasime kalli kaasaga seda pisut ning kaasa põgenes toast, öeldes: «Ma olen sellest juba küllalt kirjutanud, see veel puuduks, et ma seda vaatama peaks!» Või midagi samas vaimus.

Mina püüdsin pisut veel vaadata, aga kaua ei suutnud. Klõpsisin puldiga edasi ning miski veerand tunni pärast olin riigikanalil tagasi. Vaatasin veel pisut ning lülitasin teleka välja.

Filmi ma seega otsast lõpuni vaadanud ei ole. Filmist aga arvan küll! Ei pea kogu portsu ära sööma, et taibata, et tegu on söömiskõlbmatu kraamiga.

«Sügisball» on tüüpiline n-ö uue Euroopa kino, kus Hollywoodi-eitus on loonud omanäolise ja mõttetu stiili. Neis filmides pole algust, pole lõppu, midagi ei toimu kah... kõik on sumbuurne, kõik on detailides urgitsev, enamus neidsamu detaile on sealjuures veel kuidagi nihkes. Et sellist filmi vaadata, selleks peab palju aega ja kõvasti tahtmist olema. Aega ma leiaks, aga tahtmist pole... kohe üldse pole...

Võibolla segab mind see, et erinevalt paljudest, olen ma lugenud romaani «Sügisball» (1979) ning Mati Unt pole minu jaoks vaid nimi filmi tiitrites..?

Ei, tegelikult saan ma väga hästi aru, et miks selline film tehti jne. Ma lihtsalt ei kuulu sihtgruppi ning antud postitus on tingitud pisikesest protestivaimust selle lõputu hosianna vastu, mis selle filmiga kaasneb. Loomulikult ma mõistan, et kusen tõenäoliselt vastutuult, sest film, mis väljamaal auhindu saab ei saa ju halb olla...

Lisapunktid saab aga ETV, kes filmi sellisel ajal ekraanile pani. On mis on, aga süldi ja verivorsti kõrvale see tõesti ei sobi. Sellist filmi tuleks näidata suvel, kui väljas valge ja päike lõõskab tuppa... niigi see eesti inimene kogu aeg kaebleb, et pime sügis, talvemasendus ja üldse üks suur kaamos.

Kõik seda postitust illustreerivad kaadrid pärinevad filmi ametlikult kodukalt, mis on üks väheseid toredaid asju, mis selle filmiga seondub. Kuigi jah... seal üleval, sinisel ribal võinuks ka lehe nimi olla...

Taustaks: KieTheVez «M»

Ja siis Reet Linna

Reedel oli «Nonii, Maire Aunaste», täna aga...

Lauri tõi teise õlle ja vahetas kanalit. Kamp vanainimesi karjus vabas õhus laulda. Kaamera kihutas mööda kummalisi nägusid, kõigil lõuad pärani. Ja siis Reet Linna. Türa, mis päev täna on! Tuju võtab täitsa ära selline asi. See naine ei jäägi kunagi vait. Sügav kaastunne Iffile. Sellisele moorile iga päev kaasa laulda, no tänan, ei. Parem on juba sündimata jääda. Lauri imes pikalt õlut sisse. Üks silm kinni, teine ekraanil. Linna tõmmati suurde plaani. Estraadiproua aukus silmad vilasid hüsteeriliselt prilliklaaside taga. Mikrofonist vaba käsi vehkis õhus, justkui kütaks rahvale särtsu juurde. Ja rahvas, tule taevas appi, võttiski vedu. Üks mammi kukkus puusi hööritama, nii et kaks väikest patsidega tüdrukut lendasid ta kõrval pikali. See hull kari võis nad oma kapjade all vabalt sodiks tallata. Teine daame tõmbas äkitselt ühe ilmsüüta vanamehe tantsima, nii et tollel jäi ehmatusest hing kinni ja soni lendas peast kus see ja teine. Massiekstaas võttis aina kõrgemaid pöördeid. Mida aga Reet Linna ette näitas, seda ka keemiliste lokkide armee järele ahvis. Puhas terror. 9/11 kahvatab selle kõrval.

Antud tsitaat pärineb lühijutust «Katastroof», autoriks Armin Kõomägi. Konkreetne kirjakoht ilmus ajakirja «Vikerkaar» 2008. aasta juuninumbri kümnendal leheküljel.

Taustaks: The Last Days Of Jesus «Revolution Of Sick Brains»

Nonii, Maire Aunaste

Minuarust on üks jäledaim sort raamatuid kõiksugu tsitaadi- või aforismikogud. Noh, et inimesel omi mõtteid pole ja siis sordib teiste omi ning avaldab neid oma nimega kaanel. Samas leiab ka kõikse andekam ja mõtteteravam looja sageli, et keegi teine on asjast sedavõrd ammendavalt ja kompaktselt öelnud, et polegi enam midagi lisada.

Näiteks selline:

Telekas läks siiski käima. Nonii, Maire Aunaste, hakkab pihta. Naiste maailmast pole ka kusagile pääsu. See ebameeldiv paabulinnuhääl, need pikad «vaadake mind»-jalad, kahtlane soeng ja kõik muu värk. Lauril jooksis külmavärin üle selja. Miks see nii oli, kurat seda teab, aga teatud tüüpi naised lihtsalt tekitasid temas mingit seletamatut õõva. Nagu hetk enne oksendamist.

Antud tsitaat pärineb lühijutust «Katastroof», autoriks Armin Kõomägi. Konkreetne kirjakoht ilmus ajakirja «Vikerkaar» 2008. aasta juuninumbri üheksandal leheküljel.

Taustaks: Emilie Autumn «Girls Just Wanna Have Fun»