Ivi Eenmaa... mis toimub

Oli «Nonii, Maire Aunaste», «Ja siis Reet Linna»... täna aga...

Üks kanal oli Lauri telekal veel. Ta vajutas puldil nuppu. Saade mingist lõunapiirkonna linnakesest. Jah, elu väikelinnas võib omamoodi vabastav olla. Vähe autosid, mõni üksik inimene tänavanurgal, kaks lõbusat krantsi teineteist nuuskimas, posti otsas harakas, kusagil eemal laisk jalgrattur. Täitsa mõeldav tegelikult. Kuid mis see siis nüüd oli. Mida teeb selline naine seal. Mida kurat, mis linnapea... Ivi Eenmaa... mis toimub. Oh Võru, Võru, vaene linnake. Kus siis normaalsed inimesed elama peavad. Mehed, mis toimub?

Antud tsitaat pärineb lühijutust «Katastroof», autoriks Armin Kõomägi. Konkreetne kirjakoht ilmus ajakirja «Vikerkaar» 2008. aasta juuninumbri kümnendal leheküljel.

Taustaks: Ashbury Heights «World Coming Down»

Ja siis Reet Linna

Reedel oli «Nonii, Maire Aunaste», täna aga...

Lauri tõi teise õlle ja vahetas kanalit. Kamp vanainimesi karjus vabas õhus laulda. Kaamera kihutas mööda kummalisi nägusid, kõigil lõuad pärani. Ja siis Reet Linna. Türa, mis päev täna on! Tuju võtab täitsa ära selline asi. See naine ei jäägi kunagi vait. Sügav kaastunne Iffile. Sellisele moorile iga päev kaasa laulda, no tänan, ei. Parem on juba sündimata jääda. Lauri imes pikalt õlut sisse. Üks silm kinni, teine ekraanil. Linna tõmmati suurde plaani. Estraadiproua aukus silmad vilasid hüsteeriliselt prilliklaaside taga. Mikrofonist vaba käsi vehkis õhus, justkui kütaks rahvale särtsu juurde. Ja rahvas, tule taevas appi, võttiski vedu. Üks mammi kukkus puusi hööritama, nii et kaks väikest patsidega tüdrukut lendasid ta kõrval pikali. See hull kari võis nad oma kapjade all vabalt sodiks tallata. Teine daame tõmbas äkitselt ühe ilmsüüta vanamehe tantsima, nii et tollel jäi ehmatusest hing kinni ja soni lendas peast kus see ja teine. Massiekstaas võttis aina kõrgemaid pöördeid. Mida aga Reet Linna ette näitas, seda ka keemiliste lokkide armee järele ahvis. Puhas terror. 9/11 kahvatab selle kõrval.

Antud tsitaat pärineb lühijutust «Katastroof», autoriks Armin Kõomägi. Konkreetne kirjakoht ilmus ajakirja «Vikerkaar» 2008. aasta juuninumbri kümnendal leheküljel.

Taustaks: The Last Days Of Jesus «Revolution Of Sick Brains»

Nonii, Maire Aunaste

Minuarust on üks jäledaim sort raamatuid kõiksugu tsitaadi- või aforismikogud. Noh, et inimesel omi mõtteid pole ja siis sordib teiste omi ning avaldab neid oma nimega kaanel. Samas leiab ka kõikse andekam ja mõtteteravam looja sageli, et keegi teine on asjast sedavõrd ammendavalt ja kompaktselt öelnud, et polegi enam midagi lisada.

Näiteks selline:

Telekas läks siiski käima. Nonii, Maire Aunaste, hakkab pihta. Naiste maailmast pole ka kusagile pääsu. See ebameeldiv paabulinnuhääl, need pikad «vaadake mind»-jalad, kahtlane soeng ja kõik muu värk. Lauril jooksis külmavärin üle selja. Miks see nii oli, kurat seda teab, aga teatud tüüpi naised lihtsalt tekitasid temas mingit seletamatut õõva. Nagu hetk enne oksendamist.

Antud tsitaat pärineb lühijutust «Katastroof», autoriks Armin Kõomägi. Konkreetne kirjakoht ilmus ajakirja «Vikerkaar» 2008. aasta juuninumbri üheksandal leheküljel.

Taustaks: Emilie Autumn «Girls Just Wanna Have Fun»