Kuna Eesti Vabariik keelas mul lehtedes kirjutamise ära, siis postitan siia, kuigi sellest jamast saaks suisa mitu lugu...
Juhtus nõnda, et sel aastal me ei jõudnudki detsembris Pärnusse. Tavaliselt oleme siis ka miskit jõulunänni vahetanud, aga kuna me ei jõudnud, siis tekkis mu õel kole mõte saata meile Eesti Postiga pakk.
Mõeldud-tehtud, läks eelmise nädala laupäeval Pärnus postkontorisse ja saatis paki. Küsis veel ka, et millal see kohale võiks jõuda... lubati, et kolmapäeval või siis reedel... sõna «neljapäev» Pärnu postiametnik ilmselt ei tea.
Kuna õde juba saatis, siis otsustasime, et saadame ka neile ning kallis kaasa panigi Kuressaares mu õele paki posti... pani ka ühele teisele Pärnu tütarlapsele paki teele.
Miks Kuressaares? Meil külas likvideeriti postkontor ära ning kuigi lähim postkontor asub kümne kilomeetri kaugusel Kihelkonnal, on logistiliselt lihtsam minna provintsipealinna Kuressaarde. (Naine kirjeldas õhtul värvikalt, kuidas Kuressaare postkontori mutid klientide kuuldes valjult oma eraelu arutasid ja kuivõrd umbsed nad oma tööküsimustes olid, aga see pole praegu teema.)
Teisipäeval sai see teine Pärnu tüdruk oma paki kätte, mu õde aga mitte. Õhtul kallis kaasa siis huvipärast kontrollis, et kus see asub. Pärnus asus, oli juba pool kaheksa hommikul saabunud. Teisipäeva jooksul igatahes õde mul selle paki kohta teadet ei saanud, kättetoimetamisest rääkimata... kolmapäeval hommikuse postiga ka mitte... õhtupoole siiski teade tuli. Õe poolt mulle saadetud pakist polnud aga ikka veel kippu ega kõppu.
Täna neljapäeval avastasin siis oma postkastist teate, et mulle on tulnud pakk. Teadet hoolikamana lugenud, lõi mul korraks silme eest mustaks – selgus, et see pakk asub provintsipealinnas Kuressaares. Teatel oli miski telefoninumber, millega saab saadetise koju tellida. No tore on! Helistasin, tegu oli Tallinnas asuva kandekeskusega, mis üllatuslikult tegeleb ka provintsis asuvate pakkidega. (Tunnistan, et ma olin üsna marus ning telefonil vastanud ja kanges eesti keeles rääkinud tütarlaps kuulis ilmselt seda, mida kuulma ei pidanud, aga ma kogusin end ja vabandasin.)
Eks ma siis leppisin kokku, et pakk tuuakse meile homme koju. Kellaajast muidugi juttu polnud, seega tuleb ilmselt kogu päev olla pakitooja valvel. Ja et päev ikka täie ette läheks, siis helistasin Pärnusse ja uurisin, et kas pakk käes? Oh, ei! Pärnu postkontor ütles mu õele, et neil on kiire ja neil pole aega pakki tuua ja tulgu ta ise pakile järgi.
Ausaltöelda kerkis mul nende kolme postipaki liikumise peale hulk küsimusi, millele vastust ma ei loodagi saada, sest vastus on niikuinii korporatiivne möla, mille sisuks on, et Eesti Postile on niimoodi mugavam ja kasumlikum ning kõik toimub kliendi parema teenindamise huvides.
Õela inimesena panen need mõtted siiski kirja:
- Kuidas saab post XXI sajandil ja nii väikeste vahemaadega nii aeglaselt liikuda?
- Kuidas saab kahe paki kättetoimetamine samas linnas niipalju omavahel erineda, kuigi korterid asuvad üksteisest kahe bussipeatuse kaugusel?
- Kuidas saab keelduda paki kojutoimetamisest, kui selle eest on juba makstud?
- Miks peab klient helistama ning oma raha ja aega kulutama, et nõuda oma paki kättetoimetamist? Kas see ei peaks olema mitte Eesti Posti mure?
Jah, ma saan aru, et Tallinnasse tehtud suur sorteerimisjaam ja suur kojukandekeskus vajavad tegevust ning ilus vaadata, et kuidas tehas uugab. Aga tegelikult ei taha ma aru saada, sest tänu sellele postiteenuse hinnad meil muudkui tõusevad ja posti liikumine aeglustub. Võiks ju kogu posti Tallinnasse jätta ja siis inimene helistab, et kui tal vaja on... järsku tal polegi seda kirja/pakki vaja ning Eesti Post ei peagi midagi tegema?
Täiendus! Just äsja helistati mulle Pärnust ja öeldi, et ootamatult otsusti neile ikkagi pakk koju kätte tuua... et ongi juba käes... huvitav, et kas mõni suur ülemus luges mu blogi..?
Taustaks: Telegram Frank «Happy Birthday To Us»