31.12.11

Aasta jagu päevi huvitavat aega

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu aastalõpumõtisklus «Aasta jagu päevi huvitavat aega».

Hiinlastel on ütlus: et sa elaksid huvitaval ajal. Olgem ausad – tegelikult on see siiski needus ning eks me siin Eestimaal juba enam kui paarkümmend aastat selle needuse all ka kannatame. Elame huvitaval ajal.

Sellised mõtted mul olid ning kindlasti jäi midagi ütlemata, aga alati jääb midagi ütlemata.

Võetagu seda lugu ka kui minupoolset hea vana-aasta lõpu ja õnneliku uue aasta soovimist. Suuremaid sõnu ei tahakski teha, sest elu läheb edasi ja muutub vaid number... ülejäänud muutused toimuvad õnneks siiski omasoodu.

Taustaks: Kirlian Camera «I'm Not Sorry»

22.12.11

Eesti Post ja nende jõuluimed

Kuna Eesti Vabariik keelas mul lehtedes kirjutamise ära, siis postitan siia, kuigi sellest jamast saaks suisa mitu lugu...



Juhtus nõnda, et sel aastal me ei jõudnudki detsembris Pärnusse. Tavaliselt oleme siis ka miskit jõulunänni vahetanud, aga kuna me ei jõudnud, siis tekkis mu õel kole mõte saata meile Eesti Postiga pakk.

Mõeldud-tehtud, läks eelmise nädala laupäeval Pärnus postkontorisse ja saatis paki. Küsis veel ka, et millal see kohale võiks jõuda... lubati, et kolmapäeval või siis reedel... sõna «neljapäev» Pärnu postiametnik ilmselt ei tea.

Kuna õde juba saatis, siis otsustasime, et saadame ka neile ning kallis kaasa panigi Kuressaares mu õele paki posti... pani ka ühele teisele Pärnu tütarlapsele paki teele.

Miks Kuressaares? Meil külas likvideeriti postkontor ära ning kuigi lähim postkontor asub kümne kilomeetri kaugusel Kihelkonnal, on logistiliselt lihtsam minna provintsipealinna Kuressaarde. (Naine kirjeldas õhtul värvikalt, kuidas Kuressaare postkontori mutid klientide kuuldes valjult oma eraelu arutasid ja kuivõrd umbsed nad oma tööküsimustes olid, aga see pole praegu teema.)

Teisipäeval sai see teine Pärnu tüdruk oma paki kätte, mu õde aga mitte. Õhtul kallis kaasa siis huvipärast kontrollis, et kus see asub. Pärnus asus, oli juba pool kaheksa hommikul saabunud. Teisipäeva jooksul igatahes õde mul selle paki kohta teadet ei saanud, kättetoimetamisest rääkimata... kolmapäeval hommikuse postiga ka mitte... õhtupoole siiski teade tuli. Õe poolt mulle saadetud pakist polnud aga ikka veel kippu ega kõppu.

Täna neljapäeval avastasin siis oma postkastist teate, et mulle on tulnud pakk. Teadet hoolikamana lugenud, lõi mul korraks silme eest mustaks – selgus, et see pakk asub provintsipealinnas Kuressaares. Teatel oli miski telefoninumber, millega saab saadetise koju tellida. No tore on! Helistasin, tegu oli Tallinnas asuva kandekeskusega, mis üllatuslikult tegeleb ka provintsis asuvate pakkidega. (Tunnistan, et ma olin üsna marus ning telefonil vastanud ja kanges eesti keeles rääkinud tütarlaps kuulis ilmselt seda, mida kuulma ei pidanud, aga ma kogusin end ja vabandasin.)

Eks ma siis leppisin kokku, et pakk tuuakse meile homme koju. Kellaajast muidugi juttu polnud, seega tuleb ilmselt kogu päev olla pakitooja valvel. Ja et päev ikka täie ette läheks, siis helistasin Pärnusse ja uurisin, et kas pakk käes? Oh, ei! Pärnu postkontor ütles mu õele, et neil on kiire ja neil pole aega pakki tuua ja tulgu ta ise pakile järgi.

Ausaltöelda kerkis mul nende kolme postipaki liikumise peale hulk küsimusi, millele vastust ma ei loodagi saada, sest vastus on niikuinii korporatiivne möla, mille sisuks on, et Eesti Postile on niimoodi mugavam ja kasumlikum ning kõik toimub kliendi parema teenindamise huvides.

Õela inimesena panen need mõtted siiski kirja:
  1. Kuidas saab post XXI sajandil ja nii väikeste vahemaadega nii aeglaselt liikuda?
  2. Kuidas saab kahe paki kättetoimetamine samas linnas niipalju omavahel erineda, kuigi korterid asuvad üksteisest kahe bussipeatuse kaugusel?
  3. Kuidas saab keelduda paki kojutoimetamisest, kui selle eest on juba makstud?
  4. Miks peab klient helistama ning oma raha ja aega kulutama, et nõuda oma paki kättetoimetamist? Kas see ei peaks olema mitte Eesti Posti mure?

Jah, ma saan aru, et Tallinnasse tehtud suur sorteerimisjaam ja suur kojukandekeskus vajavad tegevust ning ilus vaadata, et kuidas tehas uugab. Aga tegelikult ei taha ma aru saada, sest tänu sellele postiteenuse hinnad meil muudkui tõusevad ja posti liikumine aeglustub. Võiks ju kogu posti Tallinnasse jätta ja siis inimene helistab, et kui tal vaja on... järsku tal polegi seda kirja/pakki vaja ning Eesti Post ei peagi midagi tegema?

Täiendus! Just äsja helistati mulle Pärnust ja öeldi, et ootamatult otsusti neile ikkagi pakk koju kätte tuua... et ongi juba käes... huvitav, et kas mõni suur ülemus luges mu blogi..?

Taustaks: Telegram Frank «Happy Birthday To Us»

6.9.11

Halogeenlambid

Noniii, Facebookis jauramisest on kasu kah... šeerisin seal paari päeva eest lehelugu «Anto Raukas: hõõglampide kaotamine on demokraatlike põhimõtete vastane»... ja olen endiselt päri pealkirjas öeldud mõttega...


Kogu sellest jauramisest minu ja ka teiste jagajate seintel koorus aga välja huvitav info, et hõõglampide kõige täpsem analoog oleks halogeenlambid... ostsin täna ühe prooviks... on küll hea ja valgus on kah meeldivalt ere... sobib raamatulugemiseks küll...

Võiks ju öelda, et ise loll. Võiks... ja ma tean nii mitutki, kes seda ilmselt ka ütlevad, aga no ei jõua inimene olla igal alal spetsialist ning kõiki asju peensusteni teada.

Pealegi, kui ma läksin poodi (konkreetselt provintsipealinna K-Rauta), siis terendas mulle riiulitest vastu säästupirnide uputus ning näpuotsaga oli ka väiksema võimsusega hõõglampe. Kui ma lõpuks esimesed halogeenlambid leidsin, siis sattusid need olema n-ö kahvelotsikuga. Lõpuks ma siiski leidsin hõõglambi sokliga halogeenid – ega neid palju seal polnud ja leidsin ma seetõttu, et teadsin, mida otsin.

Kui nüüd mõelda, et ilmselt on minusuguseid lambinduse tumedaid junne veel küll ja küll ning mõelda ka sellele, et kogu jutt käib vaid teemal, et hõõglambid on keelatud ja nende asemele tulevad säästupirnid. Isegi sama poe kassapidaja väitis, et varsti jäävad ainult säästupirnid..?

Et mis siis koge selle eelneva jutu mõte on? Keegi ahv midagi keelab ja käseb, keegi midagi seletab kah, aga kogu seletus käib n-ö ainult ühte auku. Arukam oleks ju hõõglampide taganutjatele (loe: minusugusetele) seletada viisakalt, et on olemas halogeenlambid, mis sobivad täpselt hõõglambi asemele ja on isegi paremad.

Selles küsimuses võtsid igatahes punktivõidu mu Facebooki sõbralistis olevad tehnopeded, kes on omal käel võimalikke lahendusi uurinud ja katsetanud ning kel polnud kahju ka omi kogemusi jagada. Riik ja tema käsilased esinesid taas vaid kurjade keelajate ja ignorantlike käskijatena. Nagu tavaliselt...

Taustaks: Sõpruse puiestee «Põgenenud müügimees»

26.8.11

Kolm aastat võimu...

Ma ei tea kuidas kellegil, aga minul tuleb seda vana plakatit vaadates küll vaid negatiivne emotsioon... ja mitte sisu tõttu... lihtsalt pildil kujutatu on rõve...


Antud plakati (klõpsa pildil) panin ma aga pännu mingist Vene wõrgupoest, kus ka sedasorti kraami müüakse. Et tundus huvitav ja milleski tüüpiline... pean silmas, et minu üldine vastikus proletaarse esteetika asjus jne.

Taustaks: Sõpruse puiestee «Mustale merele»

18.8.11

Kuus õlut – enne ja pärast

Korrastasin eile oma faile ja katalooge ning leidsin laadungi kraami...

Sealhulgas leidsin ka pinutäie miskeid gif-faile, mida ma kunagi ammu olen masinasse tõmmanud. Kust? Ei tea. Kes on nende autorid? Ei tea!

Mõnede puhul jäigi arusaamatuks, et miks ma need olin endale salvestanud... mõnede puhul oli asi kohe selge. Nagu näiteks see, millest sai eile õhtul mu ulmeblogis postitus «Hirmus värk!».

Eks nädalalõpp läheneb ja eks te ise teate, kuidas selle kuue õllega on.

Taustaks: Velikije Luki «Viina veel»

27.7.11

Krafinna ja täna Pärnus

Täna, kolmapäeval 27. juulil kell 17.00 tutvustab (:)kivisildnik Pärnu Keskraamatukogus seitset kirjastuse Jumalikud Ilmutused teost. Suur luule ja proosa on kaante vahele saanud tänu teenusele raamat nõudmisel. Raamat nõudmisel teenusest räägib ettevõtte Gutenbergi pojad esindaja Karol Kallas.

Näidatakse järgmisi teoseid:
  • (:)kivisildnik «Liivlased ja saurused: Valuraamatu 1. köide» (Luule, nekrofiilne jubedus, raamat väljasuremise ilust, Andres G. Adamsoni fotodega Vana-Pärnu kalmistult.)
  • Kaido Tee «Kohtunik Tupova paha päev» (Jutud, poeetiline ja ängistav realism okupatsiooniaja hämarusest. Autor ei ole Jaan Krossi sohipoeg.)
  • Priit Salumaa «Viimased viisteist aastat» (Luuletused, meestekas, täiskasvanud kontoriimese elust, tööst, naistest, lapsest ja teistest luupainajatest.)
  • Siim Pauklin «Aheldatud Jõgeva» (Haikud, see hull mees muudab oma debüüdiga Eesti haikumaastikut rohkem kui maavärin, keskeakriis ja tulnukate invasioon kokku.)
  • Kaarel Kressa «Vereurmarohumesi» / Krafinna «Teki all ja köögikardinate taga» (Luule, kaksikraamat. Kressa on üks elava eesti luule tippudest ega vaja tutvustamist, Krafinna irooniline ja jõuliste kujundikeelega debüüt, kirjaneitsite sekka on lahti lastud uus suur murdja.)
  • Veiko Belials «Sina ja vaikus ja pajud» (Luule, valikkogu, suurepärane luule ka neile, kes luulet ei loe - naljakas, südamlik ja täpse sihikuga.)
  • Värske teosena tuleb esitlemisele Triin Tasuja «Armastust on ja armastust pole» (Noorte vihaste naiste põlvkonna kõige võluvama esindaja teine raamat, suur luule.)




Krafinna ise küll kahjuks üritusel kohal ei viibi, sest igapäevane leivatöö ei võimalda... lohutuseks aga mõned viited meediakajastustele...

Ajakirja «Looming» aprillinumbris ilmus Vahur Afanasjevi käsitlus Krafinna ja Kaarel Kressa kaksikkogust «Kivisildniku lapsed ja Kyōto lepe».

Ajalehes «Sirp» ilmus aga Arno Oja kaheosaline ülevaade «Jumala ilmumine Pärnus I» ja «Jumala ilmumine Pärnus II». Krafinna osalus jumala ilmumises on jutuks eelkõige kirjatüki esimese osa viimases kolmandikus.

Raamatupoe Apollo maikuine soovitus oli samuti Ji teostest tiine – Andrei Hvostovi viie soovitatu seas oli nii Salumaa kui ka Kressa&Krafinna kaksikkogu.

Loomulikult on Krafinna raamat saadaval nii Apollos kui ka Rahva Raamatus.

Taustaks: Frank The Baptist «If I Speak»

2.7.11

Hilda, jalgratas ja telefon

Ilmad on sellised, et põhjamaine valge inimene tahaks viibida vaid külmas keldris. Tõsi, eile mul see osaliselt isegi õnnestus, sest lossiöö toimuski suuresti ju paksude, iidsete ja külmade kivimüüride vahel. Täna seevastu mõõdeti mulle tagasi ning pool päeva tuli õues päikese käes passida ja isegi tööd teha...


Kompenseerimaks koledat ilma, panen ma siia blogisse ühe kena ja kelmika pildi naisterahvast nimega Hilda. Autoriks on Duane Bryers ning siit saab rohkem lugeda kunstnikust ja Hildast... pilte on ka veel.

Taustaks: B-Movie «Arctic Summer»

11.6.11

Seadused meie sees ja ümber

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Seadused meie sees ja ümber».

Ega seadustes kui sellistes olegi ju midagi halba, kuid üha enam hakkab mulle tunduma, et seadusi ei tehta enam seepärast, et neid on vaja. Lihtsalt on olemas mingisugune kogus ametnikke, kelle tööks on seaduste loomine ja kes siis usinalt oma tööd teevad. See, kas inimene nende seaduste järgi ka elada saab, ei paista enam kedagi huvitavat.

Teisalt tundub, et üleüldises reguleerimise tuhinas on hakanud maad võtma arusaam, et ega üksikisik oskagi enam omaenda peaga mõelda ning kõik tema võimalikud teod tuleks piiritleda seaduste või siis vähemalt kõikvõimalike juhistega.

Taustaks: Kirlian Camera «Odyssey Europa»

6.5.11

Krafinna raamat lõpuks müügil

Kuigi juba märtsis toimusid Tartus ja Tallinnas Krafinna raamatu «Teki all ja köögikardinate taga» esitlused... jõudis see raamat laiemalt müügile alles nüüd.



Täpsemalt öelduna tehti kaks portsu raamatuid esitluseks valmis ja siis juhtus miski tehniline apsakas ja juurde ei saanud enam teha... nüüd on probleemid lahendatud ja raamat Apollos müügil.

Taustaks: Frank The Baptist «If I Speak»

16.4.11

Püha Andruse kiusamine (remix)

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Püha Andruse kiusamine», mis tegelikult on remix mu nädalavanusest blogipostitusest «Püha Andruse kiusamine».

Ilmselt on paljudel tõesti raske mõista, miks ajakirjanikud sellest üldse kirjutasid, aga probleem ei kao, kui sellest ei kirjutata. Jah, väike laps võib silmad kinni panna ja sellega kolli likvideerida, aga täiskasvanute maailmas silmade sulgemisest ja vaikimisest abi pole.

Võibolla tekib kellegil küsimus, et miks oli vaja ajalehes seda vana blogipostitust üldse taasavaldada? Kirjutasin selle postituse, sest öelda oli vaja, samas ei hakanud seda kuhugi ajalehte pakkuma, sest arvasin, et sel teemal tahavad paljud sõna võtta ja ilmselt on lehtedes selleteemaliste lugude uputus. Aga kui üleeile mult küsiti, et kas ma ei tahaks seda lehes avaldada, siis olin muidugi nõus. Räägitagu palju tahes, aga wõrk ja paberleht on kaks erinevat meediat... st nende lugejaskond ei kattu isegi ajalehe paber- ja wõrguväljande puhul, saati siis blogi ja paberlehe puhul. Ega lehelugu blogipostitusest suurt erinegi: siin-seal olen sõnastust kõpitsenud, nimed täielikult välja kirjutanud ning lisanud ka mõned lõigud... ja lehelugu saigi kolmandiku võrra pikem.

Taustaks: Winny Puhh «Suusasõit»

8.4.11

Püha Andruse kiusamine

Alustuseks hoiatus! Et kui te usute, siis ei maksa edasi lugeda – mina olen skeptik, olen ka küünik ning ei tee kellegile rahvusromantilistel põhjustel mööndusi eetikas.


Teisalt ma muidugi emotsionaalselt mõistan inimesi, kes tahavad uskuda, et lisaks hallile argipäevale ning lollile ja vaesele elule on olemas ka kangelased, kes on suuremad kui elu ning õilsamad ja puhtamad kui uskujad ise. Eks igaüks otsib lohutust omal kombel, kes pudelist, kes sportlast jumalikustades...

Ausaltöelda oli mul eile telekat vaadates Veerpalust isegi kahju. Mehel oli selline hale ja tuppasittunud kassi nägu peas ning ma ei kahtlegi, et tal oli häbi ja ta siiralt kahetses. Võimalik, et ta tõesti ei tea, et mida ta sõi või mida talle süstiti... võimalik, et proov isegi oli võetud valesti. Kõik on võimalik, aga milleks hämada ja valetada?

Ilmselt polnud hämamine Veerpalu otsus... ilmselt otsustasid niimoodi teha ametnikud ja muud funktsionärid. See võib olla nüüd küll takkajärgi tarkus, aga oleks ehk aeg selgeks saada, et tänapäeva maailmas saladusi ei ole... eriti, kui asjast teavad mitu inimest ja mitme riigi esindajad.

Kui Veerpalust on mul kahju, siis Alaverist ja teistest vähematest vendadest mitte. Isegi eilsel pressikonverentsil õigustati oma lolli ja saamatut käitumist ning aeti demagoogilist möla... asi muutus ajuti suisa naeruväärseks, sest mängu toodi isegi sitt ja kultuur! Kõik muud mehed, peale Veerpalu, seal laua taga mõjusid kui kamp jälgandeid.

Tulles tagasi dopingu juurde, et oli siis või polnud? Teate, praktiliselt iga kurjategija eitab... vanglad on täis süütuid inimesi... vähemasti ise nad sedamoodi väidavad. Ja kõik need uskujad võiks eneselt ausalt küsida, et kui Veerpalu asemel oleks kasvõi mõni Soome suusataja, et kas siis nad kah sedavõrd jäägitult usuksid? Tšehhid arvavad ju tänaseni, et Nool astus üle!

Uskumise aeg oli enne eilset! Alates eilsest tuleks leppida olukorraga ja/või oodata, et kas meie meeste jurist teenib oma honorari välja? Alati on võimalus, et meie mees jäi masinavärgi vahele, aga pimesi uskuda, et ta on süütu, sest ta on meie mees. Dopingutestid pole usuküsimus, see on teadus.

Iseäranis võigas on vaadata, et kuidas uskujad massid valavad oma pettumust ja viha välja sõnumitooja, ehk siis ajakirjanike peale. Ehe asendustegevus! Keegi peab ju süüdi olema! Tunnistan, et Pahv&Koch pole just minu lemmikud, aga lugu nõudis tegemist ja ma mõistan neid täielikult. Samas, situatsioon oli selline, et ajakirjanikud jäävad igal juhul kaotajaks. Vaat neil oli küll ainult suure ja väikese sita vahel valida. Isegi mittekirjutades oleks nad süüdi jäänud. Mõistan ka Pulleritsu, kes eetilise inimesena ei saanud siiski vait olla ja kirjutas sellest oma blogis, kuid kes aruka inimesena seda asja ise ette ei võtnud...

Teate, mul on taaskord häbi, et ma olen sündinud sedavõrd lolli ja manipuleeritava rahva hulka. On näha, et Aviksoo püha vale kontseptsioon võrsub viljakal pinnasel.

Taustaks: Winny Puhh «Suusasõit»

5.4.11

Igaüks ikka seda sõna ajalehe esiküljel ei ütle!

Nonii, olen enese teadmata uuele loomingulisele tasemele jõudnud ning ajalehe esiküljel n-ö karmi kõnepruuki kasutanud...


Ise ma ei peakski seda karmiks, aga pärast selle loo ilmumist oli üks pensioniealine naisterahvas mu kaasale öelnud, et muidu hea lugu, aga Jürka võiks selliseid sõnu mitte kasutada, sest paljudele see ei meeldi...


Ise ma arvan, et antud loos ja antud kohas oli see asja ette, aga eks arvamusi saab olla igasuguseid. Ühte ütlen küll, et isegi mind hämmastas, et toimetus pani esiküljele just selle kirjakoha!

Taustaks: Sex Gang Children «Arms Of Cicero»

3.4.11

Cosmotibist sirgub kosmosemutt

Te ju kõik teate, et kes on cosmotibid... kui ei tea, siis edasi ärge lugege.

Mind hakkas aga vaevama küsimus, et mis juhtub cosmotibiga siis, kui ta vanaks saab... cosmotibi maailmas ju puudub mõiste «vanadus»... õnneks ei pidanud ma oma peakest pikalt selle küsimusega vaevama ning täna öösel külastas mind ilmutus – cosmotibist saab kosmosemutt.


Cosmotibidele lohutuseks, et on ju hea, et Alar Pikkorainen on kosmosemutid juba visualiseerinud, et seega on juba ette võimalik teada, et kelleks te saate... et kaob ära see hirm ähmase tuleviku ees...

Taustaks: Sex Gang Children «Dream Reprise»

2.4.11

Fox Crime võiks oma tõlkijad mõrvata

Ma olen selline pervo, et vaatan telekast ainult filme... kõik need uudised, probleemsaated, reality show'd ja muu taoline võiks minupoolest küll olemata olla. Viimased paar aastat olen väga palju vaadanud just kanalit Fox Crime ja seepärast just siinsamas ma nende kallal ka irisen. Tõesti, nad võiks oma tõlkijad mõrvata... või siis neile vähemasti ihunuhtlust anda...


Jah, ma tean neid filmitõlkijate tüüpvabandusi... noh, et makstakse vähe ja tööd palju ja tuleb tõlkida kuulmise järgi ja ise supakad sisse toksida. Jah ma tean seda kõike ja see ei huvita mind karvavõrdki, sest mina kui lõpp-produkti tarbija tahan saada kvaliteetset toodet. Ja kui Fox Crime ei suuda korralikku eesti tõlget tagada, siis lisagu inglise subtiitrid... digiajastul ei tohiks see ju probleem olla.


Ja ma ei räägi mingitest peenetest tõlkenüanssidest või krüptilisi teadmisi nõudvatest olukordadest. Jutt on ikkagi labasest lollusest ja lõdvast ülenurgalaskmisest. Või kuidas näiteks seletada, et sarjades «Life» ja «The Wire» ei tee tõlkija vahet meeril ja majoril... või miks on sarjas «The Wire» vaimulike asemel ministrid..? Ja samamoodi võiks veel jätkata ja jätkata...

Taustaks: Sex Gang Children «Shout and Scream»

1.4.11

Tõsimeelselt naljast

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Tõsimeelselt naljast».

Ütled «nali» ja igaüks paneb sellele sõnale külge oma arusaamise naljast. Eks tegelikult ole see iga sõnaga samamoodi, aga nali kui selline sõltub märksa rohkem inimese enda arusaamisest asjast. Et kui meeldib mahe iroonia, siis on üsna raske heldida rämedast laadahuumorist või mahlakast rahvalikust pajatusest ning vastupidi.
Olin isegi aastaid arvamusel, et mul puudub igasugune huumorisoon, sest suurem osa sellest, mis inimesi üldiselt naerma ajas, oli kas tüütu, nõme, labane või hoopis kurb. Kui ma aga sõpradele/tuttavatele väitsin, et mul puudub huumorisoon, siis hakati alati rääkima, et mis juttu sa ajad, sul on seda soont enam kui küll.

Taustaks: Sex Gang Children «Oh Funny Man»

27.3.11

Kellakeerajatele tervituseks!

Neile, kes täna hommikul kella keerasid... neile siis tervituseks kena pilt päikesekarva autost talvisel teel...



Taustaks: Пикник «Там, на самом на краю земли»

26.3.11

Euroaeg

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» n-ö teemakülg, mis suures osas oli minu kirjutis «Euroaeg».



Lugu illustreeris ülapoololev Erkki Evestuse karikatuur.

Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»

25.3.11

Panivadki laulu sisse...

Tänane «Eesti Päevaleht» avaldas Kaupo Meieli proosapala «Lugusid eesti kirjanikest».

Mahe lugemine, aga ega ma seepärast blogipostitust teinud... ikka seepärast, et ka mina olen selle loo üks tegelasi... pisut kummastav oli lugeda enda tegemistest... ning veel kummastavam oli seda teksti kuulata autori ettekandes kolmapäeva õhtul...

Teine põhjus blogipostituseks oli see, et oleks hiljem kirjatükki hea leida, sest Eesti ajalehtede otsingumootorid ei kannata mingit kriitikat.

Taustaks: Diorama «Synthesize Me»

23.3.11

Täna Tallinnas

Kuna jäi mulje, et ma väljendun segaselt, siis kordan üle...

Täna, 23. märtsil kell 18.00 toimub Tallinna Kirjanike Majas Krafinna luulekogu «Teki all ja köögikardinate taga» esitlus.



Loomulikult on seal kohal ka kirjastaja (:)kivisildnik ja hulk teisigi autoreid, sest samaaegselt toimub ka mitme teise kirjatuse Ji raamatu esitlus ja trükifirma Gutenbergi Pojad tootetutvustus.

Taustaks: Frank The Baptist «If I Speak»

22.3.11

Eelmisel nädalal Tartus

Eelmisel nädalal oli selline harukordne olukord, kus me kalli kaasaga olime kodust ära pea samapalju aega, kui olime kodus...



Ülalpool siis põhjus, et miks me pool nädalat kodust eemal olime... antud eelteade pärineb Tartu Postimehest ning põhjuseks oli siis Krafinna luulekogu ja teiste kirjastuse Ji raamatute ning trükikoja Gutenbergi pojad esitlus.

Et siis sõitsime esmaspäeva õhtuks Pärnusse, võtsime hommikul autole veel (:)kivisildniku, Kaupo Meieli ja Karol Kallase ning asusime Tartu poole teele. Vahepeal sai miskist külapoest ka varusid täiendatud ning sellega seondub tarbijahoiatus... mangosiider on rõlge toode... Tartus sai siis esitletud ja kõike muudki tehtud.



Tartu Postimehes ilmus ka üritust kajastav «Loomerahvas trükib ise oma teoseid, nagu tahab» ja kohalikus lehes Meie Maa ka Krafinna-teemaline «Ilmus «Teki all ja köögikardinate taga»».

Ülalpool on näha siis Krafinna luulekogu «Teki all ja köögikardinate taga» kaas ning see Tartu üritus tuleb homme Tallinnas kordamisele. Kohaks kirjanike maja ja toimumisajaks kell 18.00.

Taustaks: Frank The Baptist «If I Speak»

5.3.11

Hommik Lollidemaal

Homme on siis see päev, mil Lollidemaa on taaskord siginat-saginat täis... aktiivsemad lollikesed on juba e-saginud, aga lihtsam rahvas ja minusugused targemad inimesed seavad siis homme oma sammud teatud kohtadesse Lollidemaa avarustes.



Ajuti mulle küll tundub, et ma elan hoopis mingis teises dimensioonis... eriti siis kui loen, et kuidas seekordne valmiskampaania on hoopis arukam ja tasakaalukam ja et kuidas miski dispuut toimub jne. Minuarust on kohelõppev valmiskampaania EbW ajaloos kõikse rõvedam, tüütum ja madalalaubalisem olnud... ilmselt on kartellierakonnad aru saanud, et aja millist paska tahes, lolliksed valivad su ikkagi...



Ma ei hakka siin blogis lahkama, et kelle kampaania rõlgem on, või milline partei või kandidaat esimesena kuhugi orbiidile võiks lennata... pole ju vahet, et mis värvi on sitt... määrib ja haiseb niiehknaa...

PS! Illustreeriv pildimaterjal pärineb wõrguavarustest ja ma tõesti ei mäleta enam, et kes nende autorid olid...

Taustaks: Frank The Baptist «Harlot of Nations»

26.1.11

Kajad ja vastukajad

Ajalehtedele kirjutamine on selline mitme otsaga asi... eriti kui rääkida reaktsioonidest.

Esimesena meenub teatav vastuolu endatehtu ja reaktsioonide vahel: et mõni jube oluline ja hästi väljakukkunud tekst jääb praktiliselt tähelepanuta ning mõni suvaline tükk saab jällegi härjalt tähelepanu. Aga sellest kõigest on austatud Hajameelne juba ammu ja põhjalikult kirjutanud.

Siis muidugi teatav vastuolu wõrgu- ja tavakommentaaride vahel. Noh, et wõrgus sõim ja tavaelus tunnustav õlalepatsutus. On muidugi võimalus, et otse näkku halvasti ei öelda. Viimasel ajal ei sõimata isegi enam wõrgus... tundub, et teadmine hävingust on peaaegu kõigile kohale jõudnud.

Kolmas ja kõige huvitavam reaktsioon on aga ootamatud tsiteerimised ja vastulaused...

Kirjutasin kunagi loo «Detektiivžanri topeltmandumine» ning ligi neli aastat hiljem tuli (:)kivisildnikul see tekst miskipärast meelde ja ta kirjutas loos «Kõigi aegade miinus topp kolm», et:

Härra Jüri Kallas kurtis kunagi selle üle, et kaasaegses kriminaalmeelelahutuses ei ole enam tarku kurjategijaid nagu Šerlok Holmsi ajal. Ainult pätid, kes üksteisele joomahoos või lollusest taburetiga kuklasse koputavad. Ei mingit mõttetööd, ei mingit loovat lahendust.

Tsiteerida võidakse ka üsna värsket teksti. Kirjutasin loo «Lumi on ilus!» ja paar päeva hiljem kirjutas Kaupo Meiel oma loos «Lumi on, lumi jääb, lumi olema peab», et:

Kirjatundja Jüri Kallas arutles Meie Maas: “Loodan tasahilju, et ehk toovad talv ja lumi inimeste teadvusesse tagasi tõsiasja, et Eesti on põhjamaa ning külm, talv ja lumi on siin eluolu iga-aastased osad. Et ehk õpivad inimesed jälle ilmastikule vastavalt riietuma, et ehk hakatakse taaskord maju ehitama normaalse soojustuse ja küttekolletega, et ehk lõpeb see aastaringne suve taganutmine. Kolm kuud suve on enam kui küll ja kellele väheks jääb, siis nii palju meil ikka kooliharidust veel antakse, et ekvaatori asukoht teada oleks.”

Või siis sunnib mu kirjatükk lugejat hoopis sulge haarama, nii nagu juhtus looga «Maailmavaade ja valik?», millele Are Veski, Saaremaal puhkav mandrimees, kes ei kuulu ühessegi erakonda, kirjutas vastukaja.

Et mis selle blogipostituse mõte on? Ega eriti olegi teist, tahtsin enese jaoks siia vastavad viited talletada, et siis teinekord lihtsam leida. Möödaminnes ajasin pisut ümarat juttu ka juurde...

Taustaks: Psychoterror «Kuniks elul on antud veel olla»

19.1.11

Parem Käsi enne ja nüüd

Tõttöelda lähevad need presidendiproua tegemised ja skandaalikesed minust enamjaolt mööda, aga eile (või juba üleeile) algas sotsiaalmeedias miski eriline kisa proua Evelini riietuse teemal, mis täna kulmineerus allpoololeva pilapildiga.



Panin selle Facebookist pännu ning ei oska kahjuks ka öelda, et kesse autor (väidetavalt Ragne Rikkonen-Tähnas) on, aga pilt on tabav. Tõesti, nagu kaks tilka vett!

Taustaks: Psychoterror «Tuli on tänava valgus»

18.1.11

Kas talendile on kodu?

Laupäeval ilmus ajalehes «Meie Maa» n-ö teemakülg, mis suures osas oli minu kirjutis «Kas talendile on kodu?».



Lugu illustreeris ülapoololev Erkki Evestuse karikatuur.

Taustaks: Velikije Luki «Agul»

11.1.11

Maailmavaade ja valik?

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Maailmavaade ja valik?».

Nüüd, kus meie vaimset ruumi taas kord valimisreklaamidega reostatakse, tuli see vestlus meelde ning hakkasin mõtlema nii maailmavaadete kui ka valimisvalikute peale. Tulemus sai üsna lohutu: maailmavaadet ei täheldanud ja valida pole midagi. Jah, ega see mulle uudiseks olnudki, aga on ikka rõve küll, kui taas kord taipad, millises roojas sa siin riigis rähkled.

Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»

8.1.11

Lumi on ilus!

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» n-ö teemakülg lumest ja üsna suure osa sellest leheküljest võttis enda alla minu kirjutis «Lumi on ilus!».

Lume joonistused. Foto: Valmar Voolaid

Paberlehes on sel küljel veel kolm Valmar Voolaidi lumefotot ja luuletus Krafinnalt.

Taustaks: Faith and the Muse «A Winter Wassail»