Järjest lapsikumaks läheb

Pole ju uudis, et õhtumaises tsivilisatsioonis on lapsepõlve pikendamine ja lapsemeelsus uuemal ajal au sees, aga mõnikord suudan ma ikka veel üllatuda...

Näiteks see ajakirja The Saturday Evening Post kaanepilt ja seda saatev tekst ühes blogis. Autor on kraadiga inimene ning ilmselgelt pole ta rumal, aga ühe lühikese lõigu jooksul kaks korda verbaalselt näppu vibutada, et nii ei tehta!?

Ilmselt on lombitagune ühiskond juba sedavõrd haige, et sellised hoiatused on praktiliselt kohustuslikud. Jah, me võime siin naerda, et lollid usalased jne, aga ega me isegi enam sellest kuigi kaugel pole.

Igatahes jääb mulle arusaamatuks, ehk siis ma keeldun pidama normaalseks olukorda, kus täiskasvanute ajakirjast kirjutav täiskasvanute blogi kirjutab täiskasvanud inimestele sellist lapsikust. Üldiselt ei ole inimesele ilutulestikuraketi jalgevahele pistmine normaalne... isegi mitte siis, kui inimene on politseinik. Et siis 1911. aastal saadi aru, et tegu on n-ö kunstilise liialdusega, aga pea sajand hiljem enam mitte...


Taustaks: Ruja «Rukkilõikus»

Pidupäeva paraad

Minult on teinekord küsitud, et kas ma vihkan Eestit, et miks ma nii kriitiline olen? Eks neis kahes küsimuses ongi kogu meie aja juhmus koos, et inimene peab olema haiglaselt positiivne ning kui oled vähegi kriitiline ja kogu aeg «mää-mää» ei ütle, siis oled kuri ja vihkad.

Ütlen siis ausalt ja otse: ei, ma ei vihka Eestit ja eestlasi. Jah, mulle on see maa siin oluline... «armastus» oleks vast liialt pateetiline sõna... üldiselt meeldivad mulle ka inimesed siin maal... jah, pisut lihtsakoelised nad mu maitse jaoks on, aga saame hakkama... jah, mulle meeldib et elan riigis nimega EW, aga mitte CCCP... iseküsimus, et sellele riigile ei meeldi mina ja teised inimesed...

Mis selle riigiga siis valesti on? Indrek Mesikepp avaldas täna loo «Vabariigist ja mitte Vatikanist» ning seal on enamus asju ka kenasti ära öeldud. (Jah, ma pole seal üsna mitme asjaga nõus, aga suures plaanis kirjutaks sellele tekstile alla küll.)

Taustaks: Telegram Frank «Happy Birthday To Us»

Aasta jagu päevi huvitavat aega

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu aastalõpumõtisklus «Aasta jagu päevi huvitavat aega».

Hiinlastel on ütlus: et sa elaksid huvitaval ajal. Olgem ausad – tegelikult on see siiski needus ning eks me siin Eestimaal juba enam kui paarkümmend aastat selle needuse all ka kannatame. Elame huvitaval ajal.

Sellised mõtted mul olid ning kindlasti jäi midagi ütlemata, aga alati jääb midagi ütlemata.

Võetagu seda lugu ka kui minupoolset hea vana-aasta lõpu ja õnneliku uue aasta soovimist. Suuremaid sõnu ei tahakski teha, sest elu läheb edasi ja muutub vaid number... ülejäänud muutused toimuvad õnneks siiski omasoodu.

Taustaks: Kirlian Camera «I'm Not Sorry»

Euroaeg

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» n-ö teemakülg, mis suures osas oli minu kirjutis «Euroaeg».

Lugu illustreeris ülapoololev Erkki Evestuse karikatuur.

Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»

Tehes uut ja vana

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Tehes uut ja vana».

Üks suuremaid verbaalsete piikide murdmisi toimub alati seal, kus vastanduvad uus ja vana. Kõigil on ju kristallselge arusaam, et kuidas asjad vanasti olid ja kuidas peavad need nüüdsest olema hakkama!

Vanadel asjadel on kahjuks see puudus, et nendest mäletamisel segunevad objektiivne reaalsus ja inimese enese mälestused ning kui nende kahe vahel tekib mingi konflikt, siis võitjana väljuvad sellest enamjaolt subjektiivsed mälestused. Mõneti on see isegi loogiline, sest «oma särk on ikka ihule ligemal». Abi võiks saada spetsialistidelt, aga eks igal spetsialistil ole omad eelistused ja omad lemmikteemad.

Taustaks: L'Âme Immortelle «Life Will Never Be The Same Again»

Lahinguväljal testitud

Leidsin ühest teise ilmasõja aegsest USA ulmeajakirjast laheda sotsiaalreklaami...



Taustaks: And One «Driving With My Darling (Instrumental)»