Krimiraamatust kirjutamine on minu jaoks vast üks raskemaid tegevusi. Selgitan. See nn spoilerdamine ehk teiste lugemismõnu rikkumine on salakariks. Minu jaoks pole spoilerdamine probleem – jah, mõrtsukat ei tohiks välja lobiseda, aga kõik muu on suht suvaline, sest ma lugejana ei ela vaakumis ja tahan või ei taha, aga ma tean igast raamatust juba lugamata midagi ja reeglina isegi rohkem kui midagi. Minu jaoks pole see probleem, aga olen aru saanud, et väga paljud reageerivad üsna valulikult, kui saavad lugemata teada midagi, millest autor kirjutab paarisajaleheküljelise raamatu 22. leheküljel. Sellest tulenevalt ei saagi ma kirjutada paljust, millest tahaks ning ma pean verbaalselt vingerdama ja tähendustiinelt hämama...
«Viimnepäev» on siiski juba kolmas Rõngu-lugude raamat ja kui mu kaaslugejad pole just eriti suure kivi all elanud, siis üht-teist teavad nad niiehknaa. Teavad varasematest raamatutest ja varasematest lugemismuljetest. Minul võtab see praegu pinget maha, sest ma ei pea rääkima sisust, saan keskenduda pigem lugemise käigus tekkinud muljele, emotsioonile.
Kui esimese Rõngu raamatu puhul võis ehk oletada juhuslikku õnnestumist, siis teine ja kolmas näitavad, et midagi juhuslikku seal polnud ja kuidas saabki juhuslik olla paarsada lehekülge süžeelist teksti. Sellise tekstikoguse kaantevahele saamine on hulk tööd ja lisatööd ning kui alguses, inspiratsioonimomendil oligi juhus mängus, siis töö kui protsesss tapab juhuslikkuse päris kindlasti. Küll võib öelda, et Joel Jans näikse autorina end iga Rõngu köitega kindlamini tundvat. Mõni on rääkinud suisa arenguhüppest, aga mina pole sellise arvamusega nõus – pigem ikka samm-sammult paremuse suunas. Ja need viimsed sammud ei tee varasemaid kuidagi kehvemaks või kobavamaks.
Milles on Rõngu-lugude tugevus, mis teeb nende lugemise sedavõrd nauditavaks? Hästileitud ja kenasti arendatud peategelane, haaravalt ja haaratavalt kirja pandud keskkond, pingelised ja aeg-ajalt müstika piiril kõõluvad mõrvalood ning nende siiski ootamatud lahendused. Eks autor on teinud ka kõvasti uurmistööd – ta ise räägib sellest, aga seda on ka lugedes tunda. Kõik on veenev ja hoomatav. Ja seda isegi minu jaoks, kes ma ausaltöelda pole just suur ajaloolise kirjanduse fänn. Eraldi tahaks märkida, et kuigi ma olen Rõngust vaid korra-paar läbisõitnud ja tean sealsest maanurgast vähem kui siga pühabast päevast, pole mul Rõngu raamatuid lugedes mingit võõristust tekkinud – kõik on arusaadav ja kolmandaks raamatuks isegi tuttavakas, suisa omaseks saanud.
Palju on kiidetud seda, et kolmas raamat on romaan, mitte jutukogu. Ka siin jään ma eriaravamusele. Ma ei fetišeeriks romaani kui vormi. Muarust on igal lool oma optimaalne maht: mõne loo sobiv maht on jutt, mõnel lühiromaan, mõnel aga romaan. Jah, autorid kipuvad reeglina üht mahtu teisele eelistama, kas siis turu nõudel või enda oskuste pealt. «Viimnepäev» on romaan ja hea on, sest teoses toimub palju ning kõige selle surumine lühiromaaniks oleks tekstile kindlasti kahjuks tulnud, aga see ei peaks nüüd tähendama, et kõik järgnevad Lenzi-lood peaks ilmtingimata romaanid olema.
Isegi üllatusin, aga neid ridu kirjutades taipasin, et Joel Jansi «Rõngu roimad» on mu viimste aastate lugemislaual kõige järjekindlamalt loetud teostesari. Loen esimesel võimalusel ja tõesti ootan järgmist. Mina, kes ma sarjakirjandust pigem põlgan! Järelikult meeldib, on elamus, suisa maksimumelamus.
Joel Jans «Rõngu roimad 3: Viimnepäev»
Elva, Mooses, 2026, 180 lk (Kriminaalne raamatukogu; nr 8)
