30.12.05

Heroes of Might and Magic III: Complete




Paar päeva tagasi sai üks vana plaat Krafinna arvutisse susatud ning nüüd oleme mõlemad taas HOMMIII-e lõksus...

Isiklikult minu jaoks on tegu ühe parima mänguga üldse. Olemuselt on Heroes of Might and Magic sari selline strateegia ja rollimängu segu ning hea segu on. Mulle igatahes sobib, sest päris tõupuhtad rollimängud mulle ei meeldi ning tõupuhtad strateegiamängud kipuvad ka minu jaoks igavaks kätte ära minema.

Eks maitsed ole muidugi erinevad, aga olen sageli täheldanud, et kui muude mängude osas mu maitse paljude tuttavatega kardinaalselt erineb, siis HOMM sarja puhul tavaliselt lahkarvamusi pole. Tundub, et see on niisamasugune mängude mäng... nagu näiteks DOOM 2. Loomulikult siiski pisut tagasihoidlikumal mõõdupuul.

Taustaks: Rhea's Obsession with Athan Maroulis (of Spahn Ranch) «We Three Kings»

29.12.05

Arthur Conan Doyle «Sasassa oru mõistatus»


Paar nädalat tagasi Pärnus leidsin õe raamaturiiulilt kirjastuse «Fantaasia» järjekordse kõvakaanelise vihiku. Loomulikult oli õde selle raamatukogust võtnud, mitte ostnud, sest peaaegu kaks krooni leheküljest on ikka ilge nöörimine... eriti kirjandusliku vabavara puhul. Tegu siis Arthur Conan Doyle'i jutuvalikuga «Sasassa oru mõistatus» (2005).

Avalugu «Sasassa oru mõistatus» (The Mystery of Sasassa Valley; 1879) läheb käima sellise mõnusa tondijutuna, poole pealt keerab autor aga asja realistlikuks ning lõpus suisa jandiks. Tekst on muideks Arthur Conan Doyle'i esimene ilmunud jutt ning see ehk seletab ka teksti üsnagi väetit kvaliteeti.
«Jackmani mäekuru pastor» (Elias B. Hopkins; 1885) on eestikeelse valimiku tugevaim tekst. Tegu on puändika kelmilooga ning sestap oleks edasine seletamine juba kurjast. Eestikeelse tõlke pealkiri pärineb aga inglisekeelsest esmatrükist, kus teksti nimeks oli tõesti «The Parson of Jackman's Gulch». Huvitav, et kas kirjastuses «Fantaasia» arvati, et isikunimelist pealkirja kandev jutt peletab lugejad eemale?
««Põhjanaela» kapten» (The Captain of the «Pole-Star»; 1883) andis kunagi nime kirjaniku jutukogule «The Captain of the «Polestar» and Other Tales» (1890) ning just sellest raamatust alates võib hakata Arthur Conan Doyle'st kui kirjanikust. Antud jutt on eestikeelse valiku ainus fantastiline lugu, aga kahjuks on ajahammas klassika kallal kõvasti purenud ning tänapäeval on sellise jutukese lugemine ikka paras piin.
Raamatu lõpetab suhteliselt sihitu olupildike «Kirurgi lugu» (The Surgeon Talks; 1894).

Kogumik «Sasassa oru mõistatus» oli juba viies omataoline Arthur Conan Doyle'i jutuvihik kirjastuselt «Fantaasia» kahe viimase aasta jooksul. Ainuüksi 2005. aastal ilmus selliseid tervelt kolm tükki! Skeem on lihtne: raamatu paksuseks 60-70 lehekülge, kõvad klantsid kaaned ümber ning raamat poodi riiulile lihtsameelsete raha ootama. 30-60 krooni ühe jutu eest on ikka ilmne nöörimine, sest autoriõiguste eest pole sentigi makstud ning pole ka kuulda olnud, et kirjastusele «Fantaasia» tõlkimine nüüd tõlkijad ratsa rikkaks oleks teinud. Lugejale oleks kindlasti meeldivam, kui need viis raamatukest ilmunuks ühe köitena, kenasti kommenteerituna ja saatesõnaga varustatuna. Ja loomulikult peaks ka paremini valima, sest kasvõi seesama «Sasassa oru mõistatus» pigem hävitab autori reputatsiooni kohaliku lugeja silmis. Samas on kirjastusele kindlasti kasulikum neid kõvakaanelisi vihikuid üllitada, riski vähem ja ilmselt jõutakse juba raamatukogudele müüdavate eksemplaridega nulli. Ah, suured inimesed ise teavad, mis teevad... mina neid raamatukesi ei osta ning olen kuulnud, et paljud ei tee seda. Kui sisu väga huvitab, siis oodatakse allahindlust, või võetakse raamatukogust.

Positiivsema poole pealt tuleb tunnistada, et Gea Gorjunova ja Kristi Kirsimäe tõlked on ladusalt loetavad. Tõsi, ega ma originaalidega ei võrrelnud... kuid lihtsalt diivaninurgas lugemiseks kõlbas küll. Eraldi tahaks aga ära märkida kaanepildi, mille autoriks on Meelis Krošetskin. See nimi tuleb meelde jätta!

Aga raamat ise? Kõlbab lugeda, kui on huvi enam kui sajandivanuste juttude vastu, või kui huvitab Arthur Conan Doyle'i varasem looming. Lugemisnauding on siiski pigem akadeemiline... meelelahutuseks on isegi selsamal autoril eesti keeles kõvasti paremaid asju ilmunud. Ei saa öelda, et inimene, kel see raamat lugemata, oleks millegi poolest vaimses plaanis minust vaesem... vähemasti ei tee siin vahet sisse «Sasassa oru mõistatus».

Taustaks: Sorrow «The Little Drummer Boy»

28.12.05

Proletariaat ja kollane jume


Postitus ühe vastiku päeva kokkuvõtteks.

Leppisin reedel kokku, et lähen täna hommikul linna ja lasen oma arvutisse uue kõvaketta panna. Eraldi sai veel üle räägitud, et tahaks asjadega ühe päeva jooksul hakkama saada, et ei soovi mitu korda selle arvuti pärast linnas käia. Pidi kenasti võimalik olema. OK, täna hommikul sai siis läbi külma ja rõveda ilma linna rühitud... arvuti kotis ja puha. Kohapeal selgus, et ikka ühe päevaga ei saa, et vahepeal on tööd kõvasti juurde tulnud. Kurat, mina saan aru, et kui ma kokku lepin milleski, siis tähendab see seda, et antud töö pannakse ka järjekorda. Igatahes polnud reedel nendel mingeid töid! See prillidega juntsu, kes seal minuga tegeles, oli kas surmavas pohmellis või oli haruldane tropp. Võimalik, et mõlemat. Firma nimi on Teetormaja. Ämm juba loobus oma firmaga selle ettevõtte teenustest... hakkan teda mõistma. Tegelikult pole mul nende poe müügimehele või wõrguühendusega tegelejatele küll miskit ette heita, aga see remondikoda seal keldris tuleks küll raudse luuaga üle käia...

Õhtul siis see nö. remondimees helistas ja teatas, et mu arvutil on hoopis emaplaat läbi. Taga targemaks!

Lisaks arvutijamadele avastas Krafinna linnas, et mul on silmad kollaseks läinud ja üldine jume kah... noh, et loomulikus valguses paistis paremini välja. Huvitav, et kas liigne Aasia filmide vaatamine on mõjunud? Ilmselt siiski on auklikule maole lisandunud siis midagi sapikivide, sapipõie põletiku või maksahädade laadset. Tundub, et jaanuaris tuleb sisehaiguste arstidele kohe terve pakett võtta. Masendav!

Taustaks: The Crüxshadows «Happy Xmas (War Is Over)»

27.12.05

Kokkuvõte jõuludest



© Krafinna

Sedapuhku me omale kuuske ei toonud... ei, me pole miskiteks ökohulludeks hakanud... lihtsalt juhtus nii. Olin oma maoga jälle rajalt maas ning kui tundsin, et oleks võimeline saega metsa minema, siis küsisin naiselt, et kas tahame kuuske... Krafinna arvas, et pole oluline.

Jõululaupäeval me kirikus ei käinud. Teadlikult, sest üsna tüütud on need massid, kes paar korda aastas endis religioosse tuhina tuvastavad. Otsustasime minna esimese püha hommikul...

Esimese püha hommikul sai aegsasti ärgatud ja end kirikusse hakatud sättima. See sättimine tähendab eelkõige ühe sooja vati teise otsa asetamist. Lasin ka koera välja hommikust häda tegema ning samal ajal tahtis ka kass tuppa. Kiska oli kusagil pulmas käinud, sest meil külas on ühel emasel just aastavahetuse paiku jooksukas... Kiska oli kakelnud ja ka ise pihta saanud, sest keksis kuidagi löödud ilmel ja kolmel jalal. Noh, tuli looma lohutada, et mõni teinekord on siis tema päev. Natukese aja pärast haugatas ka Lilleke õues, et laske sisse. Tormasin siis uksele, sest väljas sadas ja tuiskas miskit tihedat ja rahelaadset ollust ning vaatasin, et miski võõras koer trügib uksest sisse. Lähemal vaatlusel selgus, et ikka meie koeraproua, ainult et need kollased laigud on värske ja vedel sitt, milles loomake on püherdanud. Koertel on selline komme, aga kus leidis aja! Egas midagi: koer kraanikaussi, vesi voolama ja svamm kätte. Loomake sai ka vist ise aru, et loll on, sest talus vaguralt ära nii veeprotseduurid kui ka sellesamuse vee temperatuuri kõikumised. Noh, mõlema loomakese jõulukingid omaks võetud... ja oligi aeg kirikusse minna...

Kirikus toimuva kohta oleks mul ka üht-koma-teist öelda, aga viimasel ajal on kõik kohad niikuinii igasugu selleteemalisi «asjatundjaid» täis, et las siis olla...

Pärast läksime siis ämma juurde, kes pakkus ahjulõhet. Toiduvaliku põhjustasid kaks tegurit: minu haige magu ja ämma põhimõtteline verivorstivastalisus. Lõhe oli vinge!!!

Samal päeval ja pisut hiljem siis tuli meile külla Pahainimene oma kaasaga. Toimus selline suht meeldiv istumine, millest mina küll pisut eemal olin, sest magu otsustas jälle veidike jukerdada... kuid teistel oli ilmselt lõbus, sest kuulati punkarite jõululaule, joodi veini ning nauditi ämma tehtud lihapirukaid ja minu õe tehtud keeksi ja piparkooke jne. Kiska tundis ka juba, et võib neljanda käpa maha panna ning otsustas taas õue minna ja selle eelmise õhtu löömingu tulemused ümber vaadata. Iseloom on tal vägev!

Üldiselt möödusid jõulud hästi. Õnnestus vältida seda iga-aastast kohustuslikku filmi, kus jõuluvana katuselt alla kukub. «The Santa Clause» (1994) on see film, kui keegi veel ei tea! Ei õnnestunud küll vältida laulu «Last Christmas», mis on muidugi masendav! Verivorsti sõin esmakordselt alles nende ridade kirjutamise aega, aga see pole ju üldse oluline... Üldiselt õnnestus jõulu enamjaolt vältida, aga välditud jõul on ju hea jõul!

Taustaks: Autopsia «Stille Nacht ((g)RAVE remix)»

25.12.05

Lepatriinude jõulud (2001)




Oli vist eile, mil telekas näidati animafilmi «Lepatriinude jõulud» (2001).

Vaatasin ja oli enam kui nõutu... miskid rõvedad kujud töllasid ringi ning ajasid miskit iba suust välja. Lõpuks muidugi headus võitis ning järjekordne konfliktitu kohalik animafilm oligi lõppenud.

Olin lugenud enam kui ülivõrdes hinnanguid sellele filmile ning tagantjärele ei saagi aru, et mida need kiitjad sealt leidsid. Einoh, oli lahedat sotsiaalset pila, elulisi tüüpe jne. Aga mida peaks sellest multikast leidma laps, kellele see eelkõige on mõeldud? Järsku mõni lapseomanik seletaks mulle, et mida tema võsuke selles multikas hindab... kui hindab? Mind see tõesti huvitab...

Lapsed aga vist tõesti hindavad sellist kraami, sest raamat võitis 2003. aasta Nukitsa konkursi mõlemas kategoorias.

Filmist endast pisut ka siin.

Taustaks: Vennaskond «Viimane jõuluöö»

23.12.05

RIP! Pajatusi pastelsest pohmellist




Õnneks kadunuke jõudis enne surma, detsembrikuu kahekümnendal päeval veel ühtteist Krahvi suu läbi öelda:
Teate, sellest blogimisest tuleb rohkem tüli kui lõbu, seega down the drain it goes. Kui kellelgi on omi lemmikkohti, siis lugege enne homset läbi. Otsus ümberarutamisele ei kuulu, mõttetuid vaimustusröögatusi ei aktsepteerita ja taastulemise lubadusi ei jagata ega lükata ümber. 400 lugejat päevas on ka liig mis liig – ma ei saa aru, mida sitemaks tekst siin läheb, seda rohkem loetakse. Masohhistid.

Pajatuste enda aadressil näeb paar viimast päeva vaid uljast hauakivi. Tõttöelda olen ma seda hauakivi juba ka varem näinud, aga praegu tundub asja seisund letaalsem olevat ning reinkarnatsiooniks lootust vähem. Eks iga organismi lahkumistahet tuleb aktsepteerida, aga kurb ikka. Tuleb siis siin saarel kadunukese mälestuseks klaasi tõsta ning öelda: «Kadunuke oli lahke loomuga...»

Taustaks: Metro Luminal «Palveta surnud sõprade eest»

20.12.05

Die Hard (1988)




TV3 hakkas taas enne jõule sarja «Die Hard» filme näitama, et aga kaks esimest meil kodus DVD-na olemas, siis ei viitsinud seda reklaamiorgiat välja kannatada.

Eile panin aga filmi «Die Hard» (1988) mängijasse ning tunnistan nüüd, et tegu on ilmselt ühe parima märulifilmiga üldse. Tehtud küll ammu, aga tänaseni mööndusteta vaadatav... mida tõestab kasvõi see, et vaatasin filmi viimase aasta jooksul juba kolmandat-neljandat korda. Filmis on põhiliselt vaid kaks ajastuhõngulist momenti: naiste koledad soengud ning need lehvivate lakkadega terroristid, kes meenutasid rohkem ajakirja «Playgirl» modelle. Kõik ülejäänu on perfektne: alates peapahast, keda mängib Alan Rickman ... kuni kunstkuuseni, mis täieliku hävingu märgiks pärast katuse õhkulaskmist ümber kukub. Ja loomulikult Bruce Willis ja tema valulik-küüniline tekst ja killud...

Eestikeelne DVD on üldiselt korralik. Nalja teeb vaid kiri «Special Edition» esikaanel... et kas eestikeelsed subtiitrid teevad asja sedavõrd eriliseks? Kui ma otsisin wõrgust selle DVD kaanepilti, siis sattusin miskis soomlaste wõrgupoes samasuguse kaanepildiga DVD peale ning selle lisade hulk lubas asja küll eriväljaandeks nimetada. Ega see lisade puudumine mind eriti ei morjenda, sest soomlaste lisade valik oli selline, mille olemasolu filmile miskit juurde ei anna. Rohkem selline asi asja enda pärast. Eks see kujunduse ja sisu mittevastavus näitab lihtsalt kohaliku DVD-tööstuse taset... õigemini selle puudumist. Asja taga on V&K Holding, kes juba varemgi ümbristega on hämanud. Samas tuleb tunnistada, et eestikeelne tõlge on parem, kui kohaliku DVD puhul kombeks.

On saanud juba traditsiooniks, et kui otsida eestikeelse DVD kaanepilti, siis leiad sa selle väga imelikust kohast. Seekord oli siis abiks Die Hard Fan, sest kõik eesti wõrgupoed pakkusid DVD-d videokasseti pildiga. Mõningaid pilte leiab ka siit.

Ja loomulikult ei saa ütlemata jätta: «Yipee-ki-yay, motherfucker!»

Taustaks: Depeche Mode «Nothing Is Impossible»

15.12.05

Jean-Christophe Grangé «L'empire des loups»




Tegelikult sai selle romaani lugemise ajendiks filmi «Les rivières pourpres» (2000) vaatamine, aga sellest filmist kunagi teinekord.

Ei julge just väita, et ma oleks suur põnevuskirjanduse (ehk siis thrillerite) austaja. Mõnikord ma siiski neid loen ning mõnikord jään loetuga isegi rahule.

Autori rahvusvahelise (loe: inglisekeelse) tuntuse nurgakiviks sai kindlasti ülalpoolmainitud film. Ekraniseering ja ilmumine inglise keeles olid ilmselt ka põhjuseks, miks autorit maakeelde tõlkima hakati...

Romaani «L'empire des loups» (2003) sisust ei tahaks ma eriti kirjutada, sest see saab vaid rikkuda lugemiselamust. Mainiks vaid seda, et romaan ei ole mingitpidi ulme... kuigi kõikvõimalikud annotatsioonid jätavad sellise mulje. Tegu on lihtsalt moodsa põnevusromaaniga. Sealjuures on raamat ajuti üsna jäle...

Romaani eesti tõlge «Huntide impeerium» on üldiselt korralik: mulle tundub, et tandem tõlkija-toimetaja on isegi vist ühe autori lolluse ära parandanud. Vähemasti ühes prantsusekeelses väljaandes esines väide nagu oleks tadžikid türgi-tatari rahvas... pärslased ikka ju! Mõningaid kõhklusi tekitasid küll eesti keeles relvade ja politsei erivahendite teemalised kirjeldused, aga samas mõistan ma ka tõlkija/toimetaja probleeme, sest sedasorti kraami puhul esineb siinmail ikka rämedat terminoloogilist hämamist. Kirjastusele «Varrak» võib eelkõige ette heita kahte asja: autori nimi on valesti kirjutatud ning tagakaanetekst on vigane ja lobiseb liialt palju asju välja. Vigane eelkõige selles, et filmi «Vidocq» (2001) aluseks pole antud kirjaniku romaan... peale romaani esineb ka muid ilukirjanduslikke vorme. Jean-Christophe Grangé kirjutas sellele filmile lihtsalt stsenaariumi ning sellenimelist romaani pole isegi olemas. Kes tahab seda tagakaaneteksti lugeda, leiab selle siit.

Küll tuleb aga kiita Toomas Nikluse tehtud kaanekujundust. Minuarust on see küll parem, kui ülalpool olevad originaali omad. Inglise ja vene tõlgete kaanekujundustest ma parem isegi ei räägiks, sest need on masendavalt igavad ja minuarust ka lihtsalt koledad. Kuna käesoleval aastal romaanist samanimeline film valmis, siis ülalpool keskmisena esitatud väljanne kasutab kaanepildina filmi plakatit. Noh, selline tüüpiline movie tie-in. Need prantsusekeelsed kaanepildid on loomulikult ilmumisjärjekorras.

Üldiselt see romaan mulle meeldis: selline lobe lugemine kaheks õhtuks. Samas tuleb tunnistada, et romaani teine pool läks mõneti ikka suisa rappa. Robert Ludlumi taset ei saavuta, aga Dan Brown saab lõdva randmega löödud. Kuid eks arvamusi ole erinevaid: Mart Juur «Eesti Ekspressis» arvas romaanist hoopis teisiti.

Autoril on wõrgus vähemasti kaks saiti: esimene on selline ametlik ja suhteliselt sisutühi, teine aga vägagi asjalik. Loomulikult on mõlemad prantsuse keeles. Samas on Jean-Christophe Grangé piisavalt kuulus autor, et tema kohta leiab wõrgust midagi informatiivset ilmselt igas keeles.

Taustaks: Mylène Farmer «Je T'aime Mélancolie»

14.12.05

Which religion is the right one for you?


Paistab populaarne olevat: Which religion is the right one for you?

You scored as Islam.

Your beliefs are most similar to those of Islam. Do more research on Islam and possibly consider taking the shahadah and officially becoming a Muslim, if you aren't already. Despite the actions of some – who go against the teachings of Islam – Islam is a religion of peace; the word "islam" means "peace through submission to God." "Muslim" means "one who submits to God." Islam is the third of the three Abrahamic faiths, and it shares much with Judaism in Christianity; its differences are the acceptance of Muhammad as the last and final prophet, and the oneness of God – in other words, that Jesus, though he was a revered prophet, was not in fact God, and only one God exists. Apparently the Taliban could not read (though their name means "students"), because the Qur'an states that men and women are equal as believers, and that all believers should be educated and seek knowledge. Modesty in dress and behavior is required in Islam for both men and women to preserve the values of society and move the emphasis from superificial appearance to intelligence, knowledge, and God.

Islam 63%
Hinduism 63%
atheism 54%
agnosticism 50%
Satanism 50%
Paganism 46%
Buddhism 42%
Christianity 33%
Judaism 33%


Miskipärast ka selle testi tulemus mind ei üllata...

Taustaks: The Mission «Shades Of Green (Part 2)»

13.12.05

Star Wreck: In the Pirkinning (2005)




Vaatasin siis ka ära soomlaste panuse ulmefilmindusse.

Mõnus oli! Loomulikult on «Star Wreck: In the Pirkinning» amatöörfilmile omaselt täis lohisevaid ja tüütuid stseene, kehva näitlejatööd jne. Aga paljud filmid, mida vaatajale tema oma raha eest kinos, laenutuses ja poes pähe määritakse, sisaldavad ju kõike sedasama. Soomlaste filmile pole formaalselt põhjust etteheiteid teha: inimestel on hobi, millele nad oma raha ja aega kulutavad ning publikul on vaba valik seda vaadata või mitte vaadata.

Positiivse poole pealt tuleks mainida suurepärast eriefektide taset... eriti kui mõelda, et need on praktiliselt kodus ja põlve otsas tehtud. Näitlejad olid kindlasti paremad, kui amatöörfilmilt ootaks... eriti väärib mainimist Janos Honkonen, kes oli nii Sergei Fukov (pildil) kui ka Festerbester.

Filmist ei pea pikalt rääkima, sest filmi kodulehelt saab iga soovija selle endale tasuta allalaadida või siis vähemasti pilte vaadata ja asjast juurde lugeda. Filmist siinmail juba palju juttu olnud... näiteks meenub kohe lugu «Soomlaste internetifilmi on alla laetud üle 2 miljoni korra» ajalehes «Eesti Päevaleht». Ka ajakiri «[digi]» pani selle ühele oma numbriga kaasasolevale plaadile... mul on see eksemplar kodus olemas, aga kuna ma põhimõtteliselt arvutist filme ei vaata, siis...

Positiivne kogemus selle filmiga näitab, et ka sellises olematus riigis nagu Eesti oleks võimalik teha korralikku tehnoloogilist ulmefilmi... vajalik vaid ajude ja tahtmise olemasolu. Tundub, et mõlemad komponendid kohalikus filmiilmas puuduvad ning raha jagub vaid kultuurisaasta ja sigade malevate peale.

Lõpetuseks hüüaks täiest kõrist: «Fuuuuukoov!»

Taustaks: HIM «Wicked Game»

11.12.05

How do you taste?




On taas järjekordse jabura testi aeg!
Sedapuhku siis: How do you taste?

Tulemuseks:
You taste like steak. You are hearty, strong, and juicy. People all over the world love you and you grace many tables with your presence. What makes you special is the people that love you and what they add to your natural character.
Test oli tõesti jabur...

Taustaks: Sex Pistols «No Feelings»

7.12.05

Lew R. Berg «Must kaardivägi»


Käisime Krafinnaga esmaspäeval linnas ning igasuguste muude asjade seas sai ostetud ka novembrikuu «Looming». Üsna konkreetsel põhjusel sai ostetud, sest seal ilmus minu arvustus Lew R. Bergi romaanile «Must kaardivägi». Loomulikult on selles ajakirjanumbris palju muudki head ja huvitavat... näiteks Enn Vetemaa marasmaatilised mälestused, Lauri Sommeri müstiliste luuletajate sugupuu ja Eve Annuki arutlus siinmaise biograafiakirjanduse vaevustest. Proosat polegi ma veel lugeda jõudnud. Ajakirja ostsin siiski ma omaenda arvustuse tõttu...

27. aprillil siitilmast lahkunud eesti ulmekirjanik Lew R. Berg kirjutas põhiliselt militaarse taustaga seiklusulmet. «Must kaardivägi» on aga romaan, mille ilmumist autor enam ei näinud ning mis tugevalt erineb Bergi muust loomingust. Hea romaan, millest sõnailu otsida ei maksa ning mida esteetidel ja kaunishingedel soovitaks kindlasti vältida. Eelarvamustevabadel ja tugevama närvikavaga isikutel soovitaks seda romaani aga kindlasti lugeda, sest tegu ühe omanäolisema sõjaromaaniga nii algupärases ulmes, kui ka üldse kirjanduses. Omapärasus tuleneb just sellest, et autor ei mõista sõda ei hukka, ega ka heroiseeri seda.

Keda minu jutt ei veena, või kes tahavad lugeda teistlaadi mõtteid, siis wõrgust leiab ka Raul Sulbi ja Liisi Ojamaa arvustused sellele romaanile. Autorist endast leiab kimbu mälestusi wõrguajakirjas «Algernon» ning järelehüüded «Eesti Ekspressis», «Eesti Päevalehes» ja «Sirbis». Ka kollane ajakirjandus kirjutas, et «Ulmekirjanik tegi enesetapu» (Delfi) ning «Ulmekirjaniku salapärane elust lahkumine» (SL Õhtuleht).

Taustaks: Fields Of The Nephilim «Last Exit For The Lost»

6.12.05

Kôkaku kidôtai (1995)




«Kôkaku kidôtai» (1995), mida rohkem teatakse ilmselt pealkirjaga «Ghost in the Shell» on tõenäoliselt üks tuntumaid animesid maailmas. Tuntus põhineb suures osas ilmselt sellel, et antud anime on praktiliselt mööndusteta vaadatav ka neil isikutel, kel igasugune suhe animesse puudub.

Mis seal salata, eks ta ka minul oli esimene teadlikult animena vaadatud anime ning on kahjuks siiani ka ületamatuks jäänud. Einoh, ulmeosa on selles animes paras pulp, aga millises ulmefilmis see eriti intelligentsem on? Vähemasti minu jaoks teeb selle anime vaadatavaks just visiooni kompaktsus ja karakterite loomulikkus... vaadates unustan ma sageli, et vaatan joonisfilmi. Enamus animete puhul on sedasorti unustamine (vähemasti minul) küll võimatu... pigem pean tegema aeg-ajalt mõttes mööndusi, et anime jne. Eks see üks kultuurikonfliktist tulenev probleem ole, kuid mis teha!

Kuigi tegu on ühe mu lemmikfilmiga, ei kavatse ma sellest siin pikalt kirjutada. Arvan, et iga filmihuviline, kes vähegi tahab asjadega laiemalt kursis olla, see peaks kindlasti mõnda animet vaatama ning «Kôkaku kidôtai / Ghost in the Shell» oleks kindlasti õige ja väärikas valik alustamiseks.

Mõned arvamusavaldused wõrgus: küberpunklik , põhjalik venekeelne ja eestikeelses animeportaalis. Linkidena vääriksid mainimist ametlik ja fännlehekülg. Sedavõrd oluline film omab loomulikult ka Wikipedia kirjet.

Taustaks: Kenji Kawai «I – Making Of A Cyborg»

Detsembrikuine «Algernon»




Detsembrikuu «Algernon» läks üles.

Lisaks minu veerule on seal ka vestlusring «Kui juba küberpungi peale jutt läks...». Ilukirjandusliku poole pealt aga Kristjan Sanderi jutt «Linn» ja Taivo Risti jõulujutt «Kuidas August Jõuluvana õpilaseks sai».

Taustaks: Black Lung «The Unreality Industry»

4.12.05

Helge fatalism




Sel nädalal kirjutasin ma animest «Kenpû denki baruseruku» (1997). Muuhulgas sai kirja pandud ka lause:
Loomulikult meeldib ka sarjast vastu uhkav sünge fatalism.
Vaat see pani mind täna mõtlema, et miks fatalism alati sünge peab olema. Kas siis «helge fatalism» või «optimistlik fatalism» võimatud on? Minu jaoks oleksid need muidugi päris kohutavad variandid, sest enamus helget ja optimistlikku ajab mul ihukarvad püsti. Pole ju midagi jäledamat, kui inimesed, kelle tegutsemisjuhiseks: «Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö.» Või siis kõik need energilised optimistid, kes halavad kogu aeg, et miks inimesed kannavad musta... aga ise need värviasjatundjad käivad ju reeglina roosas!

Õnn ja õndsus vastutahtmist on ikka kordi ilgem, kui õnnetus ja häda... viimaste puhul võid end vähemasti lohutada: «Noh, juhtus nii!» Õnne ja õndsuse puhul peaks aga justkui kohe rahul olema? Pole ju põhjust kaevelda? Ja mis fatalism see, kui pingutamata hästi läheb? Vedamine ju...

Lõpetan, sest asi hakkab juba nö. diibi blogi postituseks muutuma.

Taustaks: Kosmikud «Optimisti lugu»

3.12.05

Svetoslav Minkov «Õlgveltveebel»


««Loomingu» Raamatukogu» on vägagi tänuväärne nähtus siinmaises kirjastuselus... eriti neile, kes soovivad pidevalt lugeda uusi autoreid ning kes eelistavad jutte romaanidele. ««Loomingu» Raamatukogu» väike maht võimaldab operatiivselt reageerida uutele nimedele ning avaldada pisikesi jutuvalimikke ka autoritelt, kellelt muul juhul niipea ühtegi raamatut eesti keeles ei ilmuks. Paljudele toredatele autoritele ongi ««Loomingu» Raamatukogu» vihik jäänud ainukeseks eestikeelseks publikatsiooniks. Svetoslav Minkov pole siin erandiks...

Kogumik «Õlgveltveebel» (««Loomingu» Raamatukogu» 1958; nr. 7) sisaldab üksteist teksti bulgaaria kirjanduse klassikult. Tiitelleht lubab novelle, pamflette ja följetone ning see lubadus ka täidetakse. Poolesajaleheküljeline pisike valik ei anna kindlasti ammendavat ülevaadet Svetoslav Minkovi loomingust... ei saagi anda, sest juba maht on väike. Juttude valik on tendentslik ka ilmumisaja tõttu, sest 1958. aastal polnud Nõukogude Liidus (ja isegi liberaalsemas ENSV-s) võimalik avaldada Svetoslav Minkovi varasemaid jutte. Ekspressionistlik õudusulme oli asi, mille avaldamist isegi ei kaalutud... igasuguse muu õudusulme avaldamist tegelikult samuti... pisike erand tehti ainult humoorikale õudusele, sest seda sai mingitpidi satiiri pähe avaldada. Ajastu vaimus on ka leheküljeline avasõna, mille laadist annavad kena pildi sellised väljendid: «kodanluse moraalne mandumine» ja «suure südamesoojusega pühendatud lihtsa inimese saatusele kapitalistlikus ühiskonnas». Kirjaniku varane looming kuulutatakse aga kergekäeliselt lõivu maksmiseks estetismile.

Olen valimiku ulmelistest juttudest Ulmekirjanduse BAASis kirjutanud ning sestap panen nende juttude pealkirjadele lihtsalt lingid. Teistest vast mõni sõna pikemalt...

Valimiku esimene tekst on nimilugu «Õlgveltveebel» (Сламеният фелдфебел; 1931). Tegu on satiirilise ulmelooga, kus on ajuti ka tunda autori varasemale loomingule omast ekspressionistlikku õudust. «Jutt vitamiinidega» (Разказ с витамини; 1929) on följeton, mida samas ka satiiriliseks ulmeks võib pidada. Suhteliselt lõbus ja üldsegi mitte vananenud lugu.

«Naine kuldses kirstus» (Жената в златния ковчег; 1933) on raamatu esimene mitteulmeline tekst ning ilmselt üks paremaid. Tegu on taas satiirilise novelliga, kuid lisaks satiirile on siin midagi sellist, mis teeb tekstist tõesti hea kirjanduse. Jutt kellassepp Asatur Trembeljanist, kelle elu toimub kindlas rütmis: kuus päeva parandab ta kohviku laua taga kellasid ning igal pühapäeval käib ta jalutamas ja kinos. Ühel pühapäeval asendab ta kino tsirkusepalaganiga, kus näidatakse poolpaljast naist kuldses kirstus. Naine ja sellele järgnev verine konflikt raputab kellasseppa omajagu.

«Võimalik utoopia» (Една възможна утопия; 1933) on ulmelugu ühest fantastilisest aparaadist, kus alguses kirjeldatakse aparaati ja hiljem seda ka kasutatakse. Suhteliselt lõbus ja jabur tekst. «See juhtus Lampadefoorias» (Това се случи в Лампадефория; 1934) on pisut ulmeline pamflett, kus (minu kui lugeja jaoks) hullemast päästis lõpp.

Jutuga «Miks ma ilma teisikuta jäin» (Защо останах без двойник; 1934) algab raamatu teine pool ja lõpeb ka kirjandus. Kui valimiku esimest viite juttu võis vähemate ja suuremate mööndustega (isegi heaks) kirjanduseks pidada, siis teisikujuttu ja sellele järgnevaid ma kirjanduseks eriti pidada ei suuda. Loomulikult on selline avaldus pisut subjektiivne, aga maitsed teadagi...

«Rong» (Влак; 1935) on olupildike ühest rongiseltskonnast. Pole ju halb, aga aru ma ei saa, et miks selliseid asju kirjutatakse. «Räbal päev» (Кучешка история; 1935) on satiiriline pala ühe ametniku lollist elust, «Uudishimulikud» (Любопитните; 1945) aga suhteliselt lõbus följeton inimlikust lollusest. «Keeruline asi» (Заплетен случай; 1947) on räme bürokraatiavastane satiir ja «Punased koolnud» (Червените покойници; 1954) räme paskvill senaator MacCarthy aegse Ameerika pihta. 1958. aastal võis eestikeelse jutuvalimiku teine pool isegi lugemisekõlbulik materjal olla, kuid kindlasti polnud see seda enam 1985. aastal, mil ma seda kogu esimest korda lugesin... pole ka nüüd.

Svetoslav Minkov on bulgaaria lühijutu (ja ka ulme) vägagi oluline autor... võib suisa öelda, et bulgaaria kirjandus enne ja pärast Minkovit on kaks ise asja. Kurb, et see eestikeelne valik selline on, aga ilmselt on põhjus ka oludes, millal see ilmus... arvan, et viis aastat hiljem ilmununa oleks valik kindlasti parem saanud. Vene ja bulgaaria keeles loetud jutud tõestavad, et Svetoslav Minkov oskas ka paremini, kui eestikeelne valik näitab, aga hea, et meil vähemasti sellinegi maakeeles võtta on...

Taustaks: Generaator M «Kodanik»