Tegelikult sai selle romaani lugemise ajendiks filmi «Les rivières pourpres» (2000) vaatamine, aga sellest filmist kunagi teinekord.
Ei julge just väita, et ma oleks suur põnevuskirjanduse (ehk siis thrillerite) austaja. Mõnikord ma siiski neid loen ning mõnikord jään loetuga isegi rahule.
Autori rahvusvahelise (loe: inglisekeelse) tuntuse nurgakiviks sai kindlasti ülalpoolmainitud film. Ekraniseering ja ilmumine inglise keeles olid ilmselt ka põhjuseks, miks autorit maakeelde tõlkima hakati...
Romaani «L'empire des loups» (2003) sisust ei tahaks ma eriti kirjutada, sest see saab vaid rikkuda lugemiselamust. Mainiks vaid seda, et romaan ei ole mingitpidi ulme... kuigi kõikvõimalikud annotatsioonid jätavad sellise mulje. Tegu on lihtsalt moodsa põnevusromaaniga. Sealjuures on raamat ajuti üsna jäle...
Romaani eesti tõlge «Huntide impeerium» on üldiselt korralik: mulle tundub, et tandem tõlkija-toimetaja on isegi vist ühe autori lolluse ära parandanud. Vähemasti ühes prantsusekeelses väljaandes esines väide nagu oleks tadžikid türgi-tatari rahvas... pärslased ikka ju! Mõningaid kõhklusi tekitasid küll eesti keeles relvade ja politsei erivahendite teemalised kirjeldused, aga samas mõistan ma ka tõlkija/toimetaja probleeme, sest sedasorti kraami puhul esineb siinmail ikka rämedat terminoloogilist hämamist. Kirjastusele «Varrak» võib eelkõige ette heita kahte asja: autori nimi on valesti kirjutatud ning tagakaanetekst on vigane ja lobiseb liialt palju asju välja. Vigane eelkõige selles, et filmi «Vidocq» (2001) aluseks pole antud kirjaniku romaan... peale romaani esineb ka muid ilukirjanduslikke vorme. Jean-Christophe Grangé kirjutas sellele filmile lihtsalt stsenaariumi ning sellenimelist romaani pole isegi olemas. Kes tahab seda tagakaaneteksti lugeda, leiab selle siit.Küll tuleb aga kiita Toomas Nikluse tehtud kaanekujundust. Minuarust on see küll parem, kui ülalpool olevad originaali omad. Inglise ja vene tõlgete kaanekujundustest ma parem isegi ei räägiks, sest need on masendavalt igavad ja minuarust ka lihtsalt koledad. Kuna käesoleval aastal romaanist samanimeline film valmis, siis ülalpool keskmisena esitatud väljanne kasutab kaanepildina filmi plakatit. Noh, selline tüüpiline movie tie-in. Need prantsusekeelsed kaanepildid on loomulikult ilmumisjärjekorras.
Üldiselt see romaan mulle meeldis: selline lobe lugemine kaheks õhtuks. Samas tuleb tunnistada, et romaani teine pool läks mõneti ikka suisa rappa. Robert Ludlumi taset ei saavuta, aga Dan Brown saab lõdva randmega löödud. Kuid eks arvamusi ole erinevaid: Mart Juur «Eesti Ekspressis» arvas romaanist hoopis teisiti.
Autoril on wõrgus vähemasti kaks saiti: esimene on selline ametlik ja suhteliselt sisutühi, teine aga vägagi asjalik. Loomulikult on mõlemad prantsuse keeles. Samas on Jean-Christophe Grangé piisavalt kuulus autor, et tema kohta leiab wõrgust midagi informatiivset ilmselt igas keeles.
Taustaks: Mylène Farmer «Je T'aime Mélancolie»
5 comments:
Võtsin teise ligi kuu aega tagasi raamatukogust ja vedeleb siiani puutumatult riiulil. Mõtlesin juba et peaks tagasi viima, teised saavad siis vähemalt lugeda. Nüüd kui sa väidad, et polegi viimane saast, siis ei teagi mis teha :P
Vist viin ikka tagasi ja üritan kunagu uuesti.
Aplaus, te oskate seal isegi prantsuse keelt?!
Tegelikult tahan ma hakata jälle ulmet lugema, pole seda teinud ca 3 aastat. Mõtlesin, et algatuseks võtan midagi vana ja lihtsat, nt midagi Ray Bradburylt, mida ma pole veel lugenud. Ja mõtlesin, et sorin amazonis ja loen sealseid listmaniaid. Oleks tore leida ka mõni lühijuttude kogu, see sobiks mu praeguse elustiiliga hästi.
Aga kui sulle tuleb pähe midagi soovitada... Inglise keeles, aga mitte liiga keerulises.
Aplaus oli nüüd küll teenimatult...
Prantsuse keelt ma ei oska, kui mitte nimetada oskamiseks võimet prantsusekeelselt saidilt omale vajaliku info väljalugemist. Aga sedasama oskan ma ka saksa, hispaania ja itaalia keeles. Peaksin keeleoskuseks võimet lugeda sõnastikuta vähemasti mõnda lihtsakoelisemat jutukat. Prantsuse keeles ma seda ei suuda.
Ilmselt tekitas mulje minu keeleoskusest märkus tadžikkide ja vähemasti ühe prantsusekeelse väljaande kohta. Kuna see info pärineb sekundaarsetest prantsuse- ja venekeelsetest allikatest, siis oligi mu oletus sedavõrd ebalev. Samas aga hämas kirjanik ka relvastusega ning sestap arvan, et ju see tadžikkide värk ikka tal oli...
Inglise keeles lugemiseks kohe hetkega midagi soovitada ei oska, aga mõtlen selle peale...
Mul on nüüd amazonis sobratud ja jõuluvanale vihjeks välja valitud sellised asjad, esiteks kaks klassikut:
- Welcome to the Monkey House by Kurt Vonnegut,
- Stories of Ray Bradbury, sealt olen ma vist mõnda jutukest ka varem lugenud, aga mis siis. Ja selle konkr. kogumiku olevat ta ise kokku valinud.
- Ja siis ka midagi veidi nurgatagusemat, samuti lühijutud:
Cosmos Latinos: An Anthology of Science Fiction from Latin America and Spain (autorid nt Leo Sessler, Lord Vantedour, Carita Dulce, Luz Dormida Tres, Bonifacio of Solomea, ükski ei ütle mulle hetkel midagi...)
- Ja teise nurga tagant: The Best Japanese Science Fiction Stories (autoritest tunnen ära Kobo Abe, aga lisaks on nt Shinichi Hoshi, Ryo Hanmura, Sakyo Komatsu). See on reitinguks suht kehvad tärnid saanud, aga paljud kirjeldavad neid jutte kui "imelikke", nii et tahaks vaadata.
Kui sul tuleb mõni mõte pähe, siis soovita, sest saan veel muudatusi ja täiendusi teha oma jõulumehe soovinimestikus ;)
Ja võibolla kunagi loen siis ka musjöö Jean-Christophe Grangé teost (sry, et mu kommentaar nii teemast välja läheb)
Minu mäletamist mööda olid need mõlemad antoloogiad (Ladina-Ameerika ja Jaapan) väga hea valikuga... reiting tuleb sellistel muidugi nõrk, sest tavalugeja pole sedasorti kraamiga harjunud ning siis virisebki, et miks võõra rahva kirjanik ei kirjuta nii nagu see lihtne lugeja tahab...
Post a Comment