Tundub, et kirjastus Tänapäev on asunud täitma tänuväärset lünka eesti tõlkemaastikul. Eelmine suvi ilmus Dashiell Hammetti romaan «Punane lõikus», käesoleval aastal aga sama mehe «Daini suguvõsa needus». Kuigi Dashiell Hammett pole sedavõrd viljakas autor, kui on seda näiteks Agatha Christie, Rex Stout või Erle Stanley Gardner, on tegu siiski moodsat kriminaalkirjandust tugevasti mõjutanud autoriga. Jääb vaid loota, et kirjastuse hoog ei rauge.Romaanis «Daini suguvõsa needus» (nagu ka romaanis «Punane lõikus») tegutseb Kontinentaalse Detektiiviagentuuri nimetu agent, kes peab alguses uurima esialgu pelgalt kindlustuspettusena näivat juhtumit. Kellegi mr Leggetti majast on röövitud teemandid ning kindlustuskompanii ei taha seda lugu uskuda. Õige kah, maja hinnalist kraami täis ja keegi võtab vaid kaheksa väheväärtuslikku teemantit.
Loomulikult on teemandirööv vaid sündmusi käivitav algtõuge – järgnevad mõrvad, narkootikumid, valepühakud ja kahtlased sektid. Kõike seda seob aga üheks rohmakas ja pisut tõpralik detektiiv, kes ilmselgelt on teinud poppi sealt, kus häid kombeid õpetati.
Dashiell Hammettit nimetatakse koos Raymond Chandleriga kriminaalkirjanduse nn karmi koolkonna loojateks. Antud kriminaalkirjanduse alaliigis ei kohta lugeja eksootilisi mürke, ei peeneid aadlimehi ning kindlasti mitte ka autundest ajendatud õilsaid roimasid. Hammetti kreedoks oli, et tapatööd teevad inimesed meie ümber, tapavad triviaalsetel põhjustel ja teostavad seda käepäraste vahenditega.
Eks hea kriminaalloo tunnuseks olegi mõnusalt segaseksaetud intriig, reljeefsed tegelased ning leidlik ja ootamatu lõpp. «Daini suguvõsa needus» täidab hea kriminaalloo põhitingimused kenasti ära ning lugeja saab veel boonuseks mõnusalt küünilise esituslaadi. Lauri Saaberi tõlge on samuti tasemel. Võiks ju kaevelda järelsõna puudumise üle, aga see oleks juba virisemine.
*
Antud kirjatükk ilmus reedel ajalehes «OS Telenädal» ning kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin teksti ka siia.
Taustaks: Novalis «Drowning»
