Ikoon mul kilbiks

Kolan kõikvõimalikes wõrguraamatukogudes ning sealt ikka leiab...

Tegu on kellegi Mihhail Serjogini autorisarjaga «Spetsnaz: Ristilahingud» (Спецназ. Крестный бой), kuhu kuuluvad romaanid: «Jumala löök» (Божий удар), «Püha vihkamine» (Священная ненависть), «Kontrollpalvus» (Контрольная молитва), «Ikoon mul kilbiks» (Мой щит – икона), «Palvetame, tegutseme!» (Помолясь, приступим!) jne. (Ma ei ole neid lugenud ja seetõttu võivad pealkirjade tõlked olla vaieldavad.)

Kõigele paneb aga krooni sarja tutvustus: «See on lugu isa Vassilist – eriüksuslasest, kellest sai karm papp. Eriti ta ei tapa, kuid halbu inimesi sandistab lõdva randmega.»

Taustaks: Agata Kristi «Красный петух»

Superspioon

Töönädala alguseks midagi roppu ehk kirjastusporno parimal kujul.

Pildil olev ilgus on venekeelne romaanide kogu «Супершпион», autoriks keegi John le Carré. See «Супершпион» on tegelikult romaan «A Perfect Spy» (1986) ning kogumik sisaldab veel ka mehe esikromaani «Call for the Dead» (1961). Üsna arusaamatuks jääb, et mida tähistab kaanel kiri «The Spy Who Came [in] from the Cold», sest seda romaani just kogumikus pole.

Kuid see ingliskeelne kiri on üks pisemaid eksimusi, sest kui vaadata, et millisel loetamatul kujul on esitatud kaanel autori nimi... või kui püüda aru saada, et kas «Супершпион» on sari ja «Совершенно секретно» on raamatu pealkiri, või vastupidi? Kaanepildist rääkimata, sest seda vaadates lõppevad sõnad ja arukad mõtted. Samas, et mida saabki oodata kirjastuselt, mille nimeks on ИнтерДайджест (ehk siis InterDigest)...

Taustaks: Agata Kristi «Танго с дельтапланом»

Konkurentsitult koledaim kaas

Tunnistan ausalt, et mulle ei meeldi n-ö negatiivsed edetabelid... et hääleta 10 maitsetumat staari, või leia 10 kõige lollimat filmi jne.

Konkurentsitult koledaima Eesti raamatukaane juhtum on aga eriline, sest siin pole vaja mingit edetabelit koostada ning siin pole ka midagi valida... antud kaas on oma värdjalikkuses ainulaadne.



Rahvas peab omi kangelasi teadma ning sestap edastan ka olulise info. Tegu on Patrick Süskindi romaani «Parfüüm: Ühe mõrvari lugu» (Das Parfum: Die Geschichte eines Mörders; 1985) eestindusega. Raamatu tõlkis Helgi Loik, avaldas 1994. aastal Eesti Raamat ning kaanekujunduse tegi Rudolf Pangsep(p). Ainukesena sai oma osaga hakkama tõlkija Helgi Loik, kirjastuse ja kujundaja sooritust võib lugeda ebaõnnestumiseks.

Romaan on võrratu ning soovitan lugeda, kui veel lugemata on!

Võiks ju öelda, et mis sest kaanest, peaasi, et hea romaan ja hea tõlge. Vaat, antud kaas on ikka sedavõrd värdjalik, et takistab ostmist ja lugemist – praktiliselt igaüks, kes seda raamatut on näinud, on küsinud põlastavalt, et mida sina loed!?

Tõsi ta on, et nüüd kus on ka film olemas, et nüüd juba teatakse, et mis romaaniga tegu. Filmi valmimine andis ka kirjastusele Eesti Raamat julguse kordustrükiks.




Kordustrükk oli aga selle romaani rehabiliteerimiseks eesti keeleruumis hädavajalik. Õnneks kordustrükiga enam kujunduseksperimente ei tehtud ning juhinduti arukast põhimõttest – kui ise ei oska, siis kasuta originaalkujundust.

Taustaks: The Pussybats «Dance With The Devils»