Kadunuke oli lahke loomuga!

Pealkirjas olevat lauset kasutan ma tihti sünnipäevalauas toostiks. Osaliselt seepärast, et olemist kuidagi elavamaks teha, osaliselt seepärast, et niimoodi on ehedalt eestilik. Eestlastele on ju omane surma ja surnute kultus, liigne sobramine minevikus ning omane on ka teatav pentsik huumor, mis teistel rahvastel sageli ihukarvad püsti ajab. Jah, paljud eestlased ei taha seda kõike tunnistada ning otsivad eestluse juuri laulupeost ja teistest (ajaloolises plaanis) värsketest ilmingutest.

Surmalembet hõngu pahvab ka lähenevast suursündmusest, ehk Eesti Vabariigi 95. aastapäevast. Ma ei hakka siin arutlema pidustuste vajalikkusest või pidustuste sisust. Olen rahvuslane ja patrioot, aga samas olen ka aus inimene ning ametlikud pidustused on mulle alati vastikud olnud. Minuarust on neil pidustustel toimuv pea alati sedavõrd õõnes, pateetiline ja võlts. Kuid nagu öeldud, ei kirjuta ma sellest...

Käesolev kirjatükk sai algtõuke numbrist 95. Jah, ma tean, et 23. veebruaril 1918. aastal kuulutati Pärnus välja Eesti Vabariik ning juba selle väljakuulutamisega tekkis ka esimene segadus, sest oma riigi juubelit tähistame me siiski 24. veebruaril, ehk päeval, mil Tallinnas toimus n-ö kordusetendus, ehk Eesti Vabariigi teistkordne väljakuulutamine. Huvitav, et kas eestlane oli sedavõrd pika taibuga, et kaks korda tuli öelda, või oli juba siis päevakorras idee, et Tallinn ongi Eesti? Hea veel, et Tartu rahust kordusetendust ei tehtud! Kes teab, et kuidas ja mida oleks Tallinnas alla kirjutatud?

1918–2013 annab küll kokku 95 aastat, aga selle 95. aasta keskel laiutab poole sajandi pikkune ajaauk, mil see riik eksisteeris vaid pagulaste paberitel ja inimeste mõtetes. Ei, ma ei kavatse kahtluse alla seada Eesti Vabariigi järjepidevuse ideed, aga üsna morn teadmine on küll, et reaalselt on seda riiki olnud 95. aastast vähem kui pooltel aastatel. Riiklikus mastaabis pole 95 ju suur number, selline soliidne keskiga, aga kui mõelda, et see keskealine on üle poole oma elust koomas olnud?

Eesti Vabariigi elu enne ja pärast koomapausi on üsna erinev. Jah, ajad on muutunud ning kindlasti mäletatakse vanu aegu õilsamalt ja õndsamalt, aga ma täitsa mõistan neid vanainimesi, kes ütlevad, et see praegune vabariik pole üldse see vabariik, mis kunagi oli. Loomulikult ei arva need inimesed, et selle kunagise vabariigi oleks pidanud pulkhaaval taastama, kuid need inimesed toovad sageli välja just selle, et eelmine vabariik oli inimestele ja eelkõige eestlastele, aga praegune seda ei ole.

Kui lapata eelmise vabariigi aegset ajakirjandust, siis seal on kirjatükke ja pilapilte ahnetest ja võimu pärast kisklevatest poliitikutest, seal naerdakse välja tõusiklikke rikkureid. Samuti oli seal paraaditsevaid pilte riigi juhtidest ja ekstaatilisest rahvast nende ümber. Kuid seal oli ka kõike muud, millest saad aru, et inimesed elasid, olid rõõmsad, olid õnnelikud... mis peamine, ei kannatanud.

Eelmist vabariiki näinud inimesed ei ole (vähemasti minu kuuldes) kordagi väitnud, et elu oli siis mingi lust ja lillepidu. Ei olnud. Raha nappis, elu oli pigem raske. Kuid oli lootust, oli tulevikku ja tundsid end inimesena.

Ma parem ei hakka suurte pidustuste eel siin tegema kokkuvõtet praegusest ajakirjandusest ja rääkima, et milline on elu praeguses Eesti Vabariigis. Inimestel on silmad ja kõrvad ning nad näevad ise, mis ümberringi toimub. Presidenti, poliitikuid, suurkurnajaid ja teisi mittenägijaid ei suuda ka mina veenda, sest kui inimene ei taha, siis ta ka ei näe.

Tegelikult on üsna arusaamatu, et miks me veel tähistame Eesti Vabariigi juubelit. Olemuselt on ju need pidustused pigem mälestuspidustused... umbes, et inimene, kes on juba paar aastat surnud, kuid kes on veel värskelt meeles ning siis sõbrad tulevad kokku ja peavad sünniaastapäeva. Eesti Vabariik on ju niisamasugune lahkunu. Nimeliselt on selline riik olemas, aga sisuliselt oleme me euroühenduse liiduvabariik või liidumaa või lihtsalt provints.

Meile antakse euromõisast korraldused, millele kohalikud kupjad kunagi vastu ei vaidle, pigem täidavad korraldused usinalt ja ennetähtaegselt. Ilmselt lööb siin kusagil ka välja mitme juhtkupja punaminevik ja mälestused ennetähtaegselt täidetud viisaastakuplaanidest.

Olgu, kui see kõik toimuks eesti rahva huvides, siis võiks ju öelda, et mis sellest nimest, kui vaid sisu ja eesmärgid õiged oleksid. Sisu näeb igaüks ise, aga eesmärgid on ähmased. Vahepeal olime me justkui mingi projektipõhine riik, et oli NATO projekt, oli Euroliidu projekt ja oli euro projekt. Nüüd tundub, et projektidega on ajutiselt ühel pool ja seetõttu paistab vist ka võimumeeste peataolek rohkem välja.

Tegelikult saab olla Eesti riigil vaid üks ja ainus eesmärk: eesti keele ja kultuuri kaitse ning edendamine. Kõigeks muuks ei ole Eesti Vabariiki vaja, sest äril ja rahal ei ole teadupärast rahvust ja kodumaad ning pikisilmi oodatud välisinvestorile pole üldse oluline, et mis on selle riigi nimi ja keel, kuhu ta oma miljoneid pööritama tuleb. See keele ja kultuuri jutt on meil tegelikult ju põhiseaduses kirjas, aga suuresti on see ka ainus koht, kus need asjad ametlikult jutuks tulevad.

Mäletan, et kuidas paar aastat tagasi üks kogu südamega Eesti küljes olev inimene ütles südametäiega, et võib-olla ei olegi eestlased võimelised oma riiki üle paarikümne aasta pidama. Ta vihjas sellele, et esimene vabariik kestis pisut üle paarikümne aasta ning, et see aeg hakkab taaskord täis saama. Kahjuks on see inimene nüüdseks meie seast lahkunud ja ma ei saa kunagi teada, et kas see oli tal mõru uitmõte, või nägi ta tõesti juba siis praeguse vabariigi hukku.

* * *

See kirjatükk ilmus reedel ajalehe «Meie Maa» nädalalõpulisas. Kuna seda lisalehte wõrgus reeglina pole, siis otsustasin loo siia kopeerida, et saaks aastapäeva puhul jagada.

Taustaks: Talvekoidik «Rough Baltic Shore»

Aasta jagu päevi huvitavat aega

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu aastalõpumõtisklus «Aasta jagu päevi huvitavat aega».

Hiinlastel on ütlus: et sa elaksid huvitaval ajal. Olgem ausad – tegelikult on see siiski needus ning eks me siin Eestimaal juba enam kui paarkümmend aastat selle needuse all ka kannatame. Elame huvitaval ajal.

Sellised mõtted mul olid ning kindlasti jäi midagi ütlemata, aga alati jääb midagi ütlemata.

Võetagu seda lugu ka kui minupoolset hea vana-aasta lõpu ja õnneliku uue aasta soovimist. Suuremaid sõnu ei tahakski teha, sest elu läheb edasi ja muutub vaid number... ülejäänud muutused toimuvad õnneks siiski omasoodu.

Taustaks: Kirlian Camera «I'm Not Sorry»

Seadused meie sees ja ümber

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Seadused meie sees ja ümber».

Ega seadustes kui sellistes olegi ju midagi halba, kuid üha enam hakkab mulle tunduma, et seadusi ei tehta enam seepärast, et neid on vaja. Lihtsalt on olemas mingisugune kogus ametnikke, kelle tööks on seaduste loomine ja kes siis usinalt oma tööd teevad. See, kas inimene nende seaduste järgi ka elada saab, ei paista enam kedagi huvitavat.

Teisalt tundub, et üleüldises reguleerimise tuhinas on hakanud maad võtma arusaam, et ega üksikisik oskagi enam omaenda peaga mõelda ning kõik tema võimalikud teod tuleks piiritleda seaduste või siis vähemalt kõikvõimalike juhistega.

Taustaks: Kirlian Camera «Odyssey Europa»

Püha Andruse kiusamine (remix)

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Püha Andruse kiusamine», mis tegelikult on remix mu nädalavanusest blogipostitusest «Püha Andruse kiusamine».

Ilmselt on paljudel tõesti raske mõista, miks ajakirjanikud sellest üldse kirjutasid, aga probleem ei kao, kui sellest ei kirjutata. Jah, väike laps võib silmad kinni panna ja sellega kolli likvideerida, aga täiskasvanute maailmas silmade sulgemisest ja vaikimisest abi pole.

Võibolla tekib kellegil küsimus, et miks oli vaja ajalehes seda vana blogipostitust üldse taasavaldada? Kirjutasin selle postituse, sest öelda oli vaja, samas ei hakanud seda kuhugi ajalehte pakkuma, sest arvasin, et sel teemal tahavad paljud sõna võtta ja ilmselt on lehtedes selleteemaliste lugude uputus. Aga kui üleeile mult küsiti, et kas ma ei tahaks seda lehes avaldada, siis olin muidugi nõus. Räägitagu palju tahes, aga wõrk ja paberleht on kaks erinevat meediat... st nende lugejaskond ei kattu isegi ajalehe paber- ja wõrguväljande puhul, saati siis blogi ja paberlehe puhul. Ega lehelugu blogipostitusest suurt erinegi: siin-seal olen sõnastust kõpitsenud, nimed täielikult välja kirjutanud ning lisanud ka mõned lõigud... ja lehelugu saigi kolmandiku võrra pikem.

Taustaks: Winny Puhh «Suusasõit»

Igaüks ikka seda sõna ajalehe esiküljel ei ütle!

Nonii, olen enese teadmata uuele loomingulisele tasemele jõudnud ning ajalehe esiküljel n-ö karmi kõnepruuki kasutanud...

Ise ma ei peakski seda karmiks, aga pärast selle loo ilmumist oli üks pensioniealine naisterahvas mu kaasale öelnud, et muidu hea lugu, aga Jürka võiks selliseid sõnu mitte kasutada, sest paljudele see ei meeldi...

Ise ma arvan, et antud loos ja antud kohas oli see asja ette, aga eks arvamusi saab olla igasuguseid. Ühte ütlen küll, et isegi mind hämmastas, et toimetus pani esiküljele just selle kirjakoha!

Taustaks: Sex Gang Children «Arms Of Cicero»

Tõsimeelselt naljast

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Tõsimeelselt naljast».

Ütled «nali» ja igaüks paneb sellele sõnale külge oma arusaamise naljast. Eks tegelikult ole see iga sõnaga samamoodi, aga nali kui selline sõltub märksa rohkem inimese enda arusaamisest asjast. Et kui meeldib mahe iroonia, siis on üsna raske heldida rämedast laadahuumorist või mahlakast rahvalikust pajatusest ning vastupidi.
Olin isegi aastaid arvamusel, et mul puudub igasugune huumorisoon, sest suurem osa sellest, mis inimesi üldiselt naerma ajas, oli kas tüütu, nõme, labane või hoopis kurb. Kui ma aga sõpradele/tuttavatele väitsin, et mul puudub huumorisoon, siis hakati alati rääkima, et mis juttu sa ajad, sul on seda soont enam kui küll.

Taustaks: Sex Gang Children «Oh Funny Man»

Euroaeg

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» n-ö teemakülg, mis suures osas oli minu kirjutis «Euroaeg».

Lugu illustreeris ülapoololev Erkki Evestuse karikatuur.

Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»

Kas talendile on kodu?

Laupäeval ilmus ajalehes «Meie Maa» n-ö teemakülg, mis suures osas oli minu kirjutis «Kas talendile on kodu?».

Lugu illustreeris ülapoololev Erkki Evestuse karikatuur.

Taustaks: Velikije Luki «Agul»

Maailmavaade ja valik?

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Maailmavaade ja valik?».

Nüüd, kus meie vaimset ruumi taas kord valimisreklaamidega reostatakse, tuli see vestlus meelde ning hakkasin mõtlema nii maailmavaadete kui ka valimisvalikute peale. Tulemus sai üsna lohutu: maailmavaadet ei täheldanud ja valida pole midagi. Jah, ega see mulle uudiseks olnudki, aga on ikka rõve küll, kui taas kord taipad, millises roojas sa siin riigis rähkled.

Taustaks: Velikije Luki «Õnn on elada me maal»

Lumi on ilus!

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» n-ö teemakülg lumest ja üsna suure osa sellest leheküljest võttis enda alla minu kirjutis «Lumi on ilus!».

Lume joonistused. Foto: Valmar Voolaid

Paberlehes on sel küljel veel kolm Valmar Voolaidi lumefotot ja luuletus Krafinnalt.

Taustaks: Faith and the Muse «A Winter Wassail»

Kuressaares näidati elusaid kirjanikke

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu kultuurikirjutis «Kuressaares näidati elusaid kirjanikke».

Esimene küsimus oli muidugi inspiratsioonist ja kust see tuleb, küsiti ka raha ja äraelamise ja kirjutamisharjumuste kohta. Otse loomulikult olid teemaks nn ropud sõnad loomingus. Ütleks, et enamik küsimusi polnud mitte kirjandusest, pigem kirjanikuameti materiaalsest ja tehnoloogilisest poolest, aga ju see kirjanikuks olemine siis ikka selline müstiline tegevus on, et need teemad nõnda paeluvad. Kirjanikud polnud kadedad ja seletasid lahkelt, mis ja kuidas.

Kui aus olla, siis kirjanikke läksin ma vaatama/kuulama niisama, st ilma mingi plaanita lugu kirjutada. Üritust kuulates tekkis mõtteid küll, aga pigem selliseid, mida peaks lahkama kusagil üldkirjanduslikus keskkonnas. Nädala lõpus tabas aga kallist kaasat radikuliidihoog ning nii tuligi mul üritusest kohalikku lehte kirjutada. Kuna maakonnalehel on omad eripärad, siis jäid mitmed mõtted ja teemad üldse arendamata, aga eks õige lugu olegi selline, millest materjali härjalt üle jääb...

Taustaks: Sparks «This Town Ain't Big Enough for Both of Us»

Trikimehel veel arenguruumi on

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu kultuurikirjutis «Trikimehel veel arenguruumi on».

Kogu selle Trikimehe etenduse suurim viga oli, et Trikimees ja tema head trikid polnud saanud samavõrd korralikku raamistust. Ilmselt tasuks Jürgen Veberil tõsiselt mõelda stsenaristi ja lavastaja palkamisele, sest selline etendus ei vea niimoodi põlve otsas nokitsetuna välja. Praegusel kujul oli taaskord tegu ühe uimase ja veniva kodumaise amatöörlusega. Pisiasjad on olulised ning trikinduses veel eriti.

Taustaks: Rammstein «Spiel mit mir»

Hiiliv kakskeelsus

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Hiiliv kakskeelsus».

Võiks neid asju rahulikumalt võtta ning mitte näha arvamusloos esitatud inglise keele teemalise mõttemängu taga kohe isamaa ja emakeele reetmist. Võiks mitte erutuda ÜRO suvalise komisjoni suvalise raporti peale. Võiks ju! Samas, kes välistab, et mõni üliinnukas poliitikute kamp siinmail parema äritegemise huvides kakskeelsust läbi suruma ei hakka?

Taustaks: R.E.M. «It's the End of the World as We Know It (And I Feel Fine)»

Õnn pole euros, vaid eurode hulgas

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Õnn pole euros, vaid eurode hulgas».

Võin rääkida kas või omaenese kogemustest. Olin krooni tulekuks juba mitu aastat iseseisev inimene, mul olid tekkinud omad rahalised harjumused ning sain oma sissetulekutega üsna hästi hakkama. Kopsakat pangaarvet polnud, aga palgapäeva eel rublasid ka ei lugenud. Krooniga ju otsekui midagi ei muutunud, vaid raha nimi ja hindade numbrid olid teised, aga juba paar kuud pärast rahavahetust hakkas tunduma, et palgast enam ei jagu.

Taustaks: Telex «Neurovision»

Tänapäevalgi mõnuga loetav

Neljandal oktoobril möödub 110 aastat August Mälgu sünnist. Kui kirjanikul on juubel siis räägitakse temast rohkesti ning reeglina on põhilised jututeemad autori tuntumad teosed ja eraelu. Mõneti on see isegi mõistetav, sest juubelijutud on mõeldud alati laiemale publikule ning nemad ei pruugi ju juubilari loomingu kõiki nüansse teada.

August Mälgu romaani «Läänemere isandad» (1936) peetakse kriitikute poolt tema tuntud teostest vast kõige vähem oluliseks. Võimalik, et ma eksin, aga selline mulje jääb, kui lugeda romaani kohta arvatut. Samas on teos tänaseni menukas, sest miks muidu tõi Salme vallateater suvel selle lavale. Loomulikult oli teatritüki eelduseks autori lähenev juubel, aga kas ainult?

Ajuti tundub isegi, et tegu on isegi pisut ebamugava raamatuga – korraliku Eesti romaani kohta on selles ju liialt palju seiklusi ja romantikat. Lisaks veel alapealkiri «Romaan eestlaste viikingiajast» ja Sigtuna küsimus, mis ripuvad otsekui veskikivid romaani kaelas. Pean silmas, et kui romaanist räägitakse, siis hakatakse kohemaid arutlema, et kas eestlased ikka olid Sigtuna hävitajad või polnud seda mitte. Sigtuna juurest jõutakse kiirelt ajaloolise tõepära manu ning siis on juba rööpad n-ö sees ja edasi läheb otsekui lepase reega, et ajalugu väänav, konjukturistlik, rahvusromantiline, seiklusromaan ning mõnikord nimetatakse veel ka kritiseerimishoos noortekirjanduseks.

Iga teost tuleb vaadelda eelkõige loomis- ja avaldamisaja kontekstis ning 1936. aasta omas ei saa romaani kuidagi pidada noorsookirjanduseks, või isegi poisteromaaniks. Peamise põhjusena võiks esile tuua romaanis esinevad küllaltki karmid ja lihalikud kirjeldused.

Kui minna veelkord ilmumishetke, siis kuidas saab August Mälku nimetada konjukturistiks, kui ta ise oli üks selle rahvusromantiliste ajalooliste romaanide laine alusepanijaid. Tinglikult võiks seda nimetada sedasorti kirjanduse teiseks laineks, kui esimeseks oleks eelkõige Eduard Bornhöhe ja Andres Saali samalaadseid teoseid.

Ajalooline ilukirjandus on alati pseudoajalooline ning mida vanemast ja vähemuuritud ajast kirjanik kirjutab, seda enam tuleb tal tugineda oma fantaasiale. Pole siin Mälk kuidagi ebateaduslikum kui tema kaasaegsed Mait Metsanurk ja K. A. Hindrey samalaadsetes romaanides. Jah, Metsanurga «Ümera jõel» on ehk ajalooliselt neist kõigist täpseim, aga on samas kuidagi hakitud ja tasakaalust väljas. Hindrey «Urmas ja Merike» on neist kolmest ehk kirjanduslikult kõige tugevam, aga samas on ajalooliselt see ka kõige jaburam. Mälgu «Läänemere isandad» on neist kolmest kõige paremini ja kõige stiilipuhtamalt väljapeetud.

Jah, romaan sai 1937. aastal Eesti Panga auhinna ning Konstantin Päts kinkis kirjanikule talu ka ilmselt just seda raamatut silmas pidades. Kuid kas saaksid need faktid olla etteheiteks kirjanik Mälgule? Pigem näitavad seda, et oli aeg, mil Eestis hooliti oma loovisikutest ka nende eluajal.

Kirjanik pole ajaloolane ning August Mälk pole ka eestlaste poolt hävitatud Sigtuna hüpoteesi väljamõtleja, küll on aga Mälk teinud sellest meeldejääva kujundi, sest «Läänemere isandad» on romaan, mis ei unune. Raamat on vägagi hästi loetav ka kolmveerand sajandit pärast esmatrükki ning eks seegi näitab midagi autori võimekuse ja romaani taseme kohta. Ilmselt tuleb just siit otsida põhjusi, miks romaanist arvutimäng tehti.

Nüüdsed viikingilaevade leidmised Saaremaal tõstavad romaani aga hoopis tõsisemasse konteksti, sest tekib küsimus, et järsku polnudki see vaid kõigest kirjaniku fantaasia.

* * * * * * * *

Antud kirjatükk on tellimuslugu. Telliti seoses August Mälgu juubeliga kirjatükk romaanist «Läänemere isandad» (1936). Telliti küll midagi muud, aga see muu ei vedanud lugu välja ning seetõttu kirjutasin lihtsalt raamatust. Noh, et kui kellegil tekib küsimus, et miks ma just sellest romaanist...

Ilmus see 1. oktoobril ajalehe «Meie Maa» lisalehes «Nädalalõpp».

Kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin loo ka siia blogisse.

Taustaks: Pink Turns Blue «Your Master Is Calling»

Trubetsky ja teised: lollikes(t)e ärakasutamine

Eile ilmus ajalehes «Õhtuleht» mu arvamuslugu «Trubetsky ja teised: lollikes(t)e ärakasutamine».

Kirjutan seda blogiposti alles täna kahel põhjusel: eile oli meil siin külas enamuse päevast elektrikatkestus (Eesti Energia plaanilised tööd) ning loo ilmumisest sain ma seetõttu teada alles õhtul ja siis oli mul blogimiseks kumm juba tühi.

Kas looja hakkab parteilasena kuidagi teistmoodi looma, muutub ta looming kuidagi? Tegu on ju enamjaolt äritehinguga ja kui loovisik on majanduslikult võimekas, siis võib ta parteistumise kaudu enesele üsna hea äraelamise võimaldada. Reeglina ei saa loovisik majanduslikus plaanis suurt midagi. Partei saab tuntud näo ning loovisik määritud maine.

Taustaks: Vennaskond «Jumal kaitse Vennaskonda»

Üks aus märul

See film on kui kinoomaniku ja märulisõbra unistus, sest filmis osalevad sellised kuulsad mehed nagu Sylvester Stallone, Arnold Schwarzenegger, Bruce Willis, Mickey Rourke ja Dolph Lundgren, pluss pisut nooremad, kuid mitte vähemkuulsad Jet Li ja Jason Statham. Selline staaride paraad ühes filmis, et anna aga minna. Rääkimata muudest tuntud nägudest ja nimedest.

Ma ei tea, et kuidas filmi «Palgasõdurid» stsenaristil ja lavastajal Sylvester Stallone'il selle staarikarja ohjamine õnnestus, aga kui pingeid oligi, siis filmi need ei jõudnud. Olgem ausad – filmil ei saa olla viite või seitset või veel rohkemat peategelast ning selle tulemusena enamus kuulsusi lihtsalt jalutab kord või paar üle ekraani, ütleb oma repliigid ära ning ongi kõik. Vanad mehed juba ning mõnel veel ka poliitiku karjäär käsil.

Filmi sisust ma ei kirjuta, sest keda huvitab märulifilmi sisu – õige, mitte kedagi! Oluline on laipade, õhkulastud inventari ja mõlgitud liiklusvahendite hulk. Kinnitan, et nende näitajatega on kõik enam kui korras. Üldiselt on korras ka muheda lõõbi ja äärmise isasusega, et sedagi jagub. Tõsi, lõõpimist oleks võinud pisut rohkem ja teravamat olla, aga pole hullu.

Nõrgalt olid filmis esindatud peksmist ja tapmist saatvad vaimukused, aga üks stseen puusnoa ja korvpalliga ning seda saatev ütlus annab põhjuse saavutuste tabelis ka sellesse lahtrisse rammus linnuke teha. Märksa parem on olukord ebatavaliste relvade ja selleteemalise filosoofiaga. Noh, et kuidas sa ei heldi, kui neeger võtab suure püssi, mis koledat häält teeb ja laseb vastastesse verise sihi sisse. Seda ju märulifilmist oodatakse, ega see mingi PÖFF pole.

«The Expendables» (2010), mis Eesti kinodes kannab pealkirja «Palgasõdurid» on pigem selline vanakooli märul. Ei, film on moodaslt tehtud ning tempo on kaasaegne, aga mul tulid vaadates küll igasugused rambod ja kommandod ja kiskjad meelde. Eks osaliselt aitas nostalgialaksule kaasa ka näitlejate valik ja tegevuskohad, aga tundub, et see film on osa sellest uuemast vanakooli märulifilmide lainest. Ilmselt on tegijad aru saanud, et kõikjal laiutav poliitkorrektne ja arvutigraafikaga ületapetud märul pole see õige asi.

Õige märul on ikka vaid higised ja mudased mehed, tuunitud ja ebaökod sõiduriistad ning üks ülesanne ja kõik sellega kaasnev. Naised? Jah, paar tükki neid filmis on, aga eelkõige on nad auhind, keda tuleb aidata ja kelle kõrval mehed veel mehemad välja paistavad. Ja mehed on selles filmis ikka nii isased, et kui vaja siis poetavad ka mõne napi mehise pisara.

Iga filmi kallal saab iriseda ja igast filmist võib vigu leida. «Palgasõdurid» pole selles suhtes mingi erand. Kuigi märulifilmi sisu pole oluline, võinuks käsikiri siiski pisut originaalsem ja tihedam olla. Ajuti vajub tempo maha ja siis jääb ka tegevus soiku. Ka oleks võinud mõnda tegelast pisut rohkem avada, iseäranis kehtib see palgasõdurite kamba neegri ja selle psühhiaatrit külastava valge mehe kohta. Ma sain aru, et tegu oli otsekui ühe ja väga pikkade traditsioonidega kambaga, aga see valge ja see neeger ilmusid ekraanile praktiliselt ainult tapatöö ajaks. Mind see küll häiris.

Aga see kriitika on tegelikult selline gurmaani pahur porin lookas laua taga, sest film mulle meeldis. Kui kasutada filmikriitikute maailmas üldiselt käibivat kümnepalliskaalat, siis kaheksa tärni tuleb nagu naksti ära.

* * * * * * * *

Antud kirjatükk ilmus eelmisel nädalal ajalehe «Meie Maa» lisalehes «Nädalalõpp».

Kuna seda väljaannet wõrgus pole, siis kopeerisin loo ka siia blogisse.

Taustaks: B-Movie «The Soldier Stood Alone»

Oh, kooliaeg!

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Oh, kooliaeg!».

Pealegi, arusaam, et õnn ei ole ainult rahas ja asjades, tuleb hiljem. Paljudel seda arusaamist ei tulegi, sest raha ja asjad on ainus võimalus, kuidas nii mõnigi tühmim tegelane teiste omasuguste seas silma suudab paista.

Tänase loo juures oli lehes mul ka värskem pilt, aga kuna ma füüsiliselt pole seda lehenumbrit veel näinud, siis panin ikkagi selle eelmise aasta lõpul tehtu...

Taustaks: Diorama «Child Of Entertainment»

Saaks selguse majja...

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Saaks selguse majja...».

Jah, meile siin saarel meeldiks, kui inimesed käiksid ja oma raha siia jätaksid. Kahjuks on aga need, kes siin arvestatavas koguses raha laristavad, selline inimrühm, kelle tahaks panna kuhugi kuulde- ja nägemisulatusest välja ja soovitavalt ka mineeritud okastraadi taha. Suurel osal sellistest pole inimolenditega sageli muud seost, kui et käivad kahel jalal ja on sulgedeta.

Taustaks: The Beauty Of Gemina «Suicide Landscape»

Tehes uut ja vana

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu arvamuslugu «Tehes uut ja vana».

Üks suuremaid verbaalsete piikide murdmisi toimub alati seal, kus vastanduvad uus ja vana. Kõigil on ju kristallselge arusaam, et kuidas asjad vanasti olid ja kuidas peavad need nüüdsest olema hakkama!

Vanadel asjadel on kahjuks see puudus, et nendest mäletamisel segunevad objektiivne reaalsus ja inimese enese mälestused ning kui nende kahe vahel tekib mingi konflikt, siis võitjana väljuvad sellest enamjaolt subjektiivsed mälestused. Mõneti on see isegi loogiline, sest «oma särk on ikka ihule ligemal». Abi võiks saada spetsialistidelt, aga eks igal spetsialistil ole omad eelistused ja omad lemmikteemad.

Taustaks: L'Âme Immortelle «Life Will Never Be The Same Again»