Joel Jans «Rõngu roimad 2: Põrgutõld»

Nagu pealkiri ütleb, on tegu järjega 2023. aasta lõpus ilmunud raamatule «Rõngu roimad». Sarnaselt esimesele raamatule, sisaldab ka teine kolm pikemat lugu ning väärib märkimist, et esimese raamatu lugemine pole teise nautimiseks kohustuslik.

Krimiraamatust on alati keeruline kirjutada, sest kunagi ei tea, millal võid anda ebavajaliku vihje ja autori tehtu kas siis nullida või vähemasti teiste lugemismõnu rikkuda. Õnneks on tagakaanetekst ja lugude pealkirjad piisavalt värvikad, et pole põhjust võimalikke tulevasi lugejaid eraldi konksutada. «Põrgutõld» ja «Ussinõid» rokivad pealkirjadena ju sajaga ning ega «Rannu roimad» neist suurt maha jää…

Esimese raamatu lugemisest on enam kui aasta möödas ja seetõttu ma neid kahte eriti võrdlema ei kipu ja pole vast ka põhjust. Teine raamat saab täitsa ise hakkama, on ehk isegi paremini tasakaalus. Autor tunneb end justkui kindlamini, või mulle vaid tundub. Küll on teises raamatus ehk kröömike rohkem huumorit – ei, mitte matsakat maamehe nalja, pigem muigega nükkeid ja koomilisi sedastusi. Isegi üks teatav apteeker leiab mainimist.

Tõsimeelsel krimihuvilisel ei maksa sellest naljalõigust muidugi heituda, sest kindlasti pole «Põrgutõld» naljalugude kogu. Ikka aus ja tõsine ajalooline krimi. Isegi teatavat õuduskirjanduse hõngu on tunda, kuigi õuduslood need muidugi pole ja kõik toimuv jääb siiski argireaalsuse piiresse.

Võib-olla oli just see teatav õuduslooline hõllandus, mis kinnistas minus mõtet, et pastor Lenzi lood on omajagu Sherlock Holmesi hõnguga. «Põrgutõld» igatahes asetus mu peas samasse sahtlisse, kus «Baskerville'ide koer» juba ees lõriseb. Võimalik, et see on vaid minu peakuju ja lugemuse küsimus, aga selline võrdlus ei tee häbi ei Joel Jansile, ega ka mitte Arthur Conan Doyle'ile.

Ja nüüd ootan ma juba kolmandat Lenzi-raamatut.

Autori foto © Jaak Kotkas

Joel Jans «Rõngu roimad 2: Põrgutõld»
Tartu, Lummur, 2025, 192 lk (Kriminaalne raamatukogu; nr 6)

Joel Jans «Rõngu roimad»

Kriminaalse raamatukogu teine ja Joel Jansi esimene krimka on kogumik kolmest pikemast loost. Peategelaseks on noor pastor Alexander Lenz, kes saabub Rõngu kirikusse uueks hingekarjaseks. Kirik on kehvas seisus ja ega kogudusega lood paremad pole. Lohutule olukorrale vajutab morbiidse pitseri üks surmajuhtum, mida kohalikud (üle)loomulikuks peavad, aga pastoril on kahtlusi, et tegu on mõrvaga … kummalisega küll, aga siiski mõrvaga. Nii algab lühiromaan «Peterburi Beltsebul», kus lugeja saab tuttavaks pastor Lenzi ja kohalike elanikega.

Kogumiku teine tekst, lühiromaan «Deus Lux» heidab valgust pastor Lenzi õpinguaastatele Saksamaal ning seal n-ö lõpetuseta jäänud lugu jõuab oma järjega Rõngu, toimub mõrvu ja pastor peab needki lahendama. Kolmas, jutustus «Luukivi», on järg kahele eelmisele ning etteruttavalt võib aimata siin ka seemet järgmisele pastor Lenzi loole.

Kuidas siis uljas ulmekirjanik Joel Jans on saanud hakkama krimikirjanduse mänguväljakul? Minu hinnangul enam kui hästi. On põnevust, on hoogu, on mõtisklusi ja vaatlusi. Peamine on siiski Rõngu kant ja seal toimuvad veretööd, mida pastor Lenz lahendama peab. Mõrvad on karmid ja mõrtsukad risti ette ei löö.

Krimiloo puhul on peamine muidugi mõistatus, kuritegu ja selle harutamine, aga mitte vähem oluline pole keskkond ja detektiivi isik, nende omapära ja eristuvus teiste taoliste seast. Pastor Alexander Lenz on hästi leitud/loodud tegelane – omanäoline, aga samas keskkonda ja lugudesse sobiv. Mis peamine: pastorikuub pole lihtsalt rõivas peategelase seljas, mees ongi eelkõige hingekarjane, kes kannab hoolt oma koguduse hingelise puhtuse, aga ka kehalise tervise eest. Kuritööde lahendamine on siiski kõrvaltegevus, kuid olemiseks hädavajalik kõrvaltegevus. Tegelasele sekundeerib aeg ja keskkond ehk siis XIX sajandi alguse Rõngu kant kõrgivõitu härrasrahva ning rasket elu elava tõrksa talurahvaga. Ja noor pastor Lenz nende keskel end kehtestamas.

Jah, ma olen tööalaselt seda raamatut üsna mitu ringi lugenud, aga ma ütlesin ka autorile, et kuigi töö, nautisin ma lugemist kõigil neil kordadel. Lugedes on selline mõnus surin sees ning lisaks lugemisnaudingule, tunned headmeelt autorist, kes on teinud midagi klassikalist, aga samas ka omanäolist. Ei taha mõõdutundeta kiita, aga väidaksin, et krimiraamat «Rõngu roimad» on vast isegi tugevamal tasemel kui Joel Jansi head ja leidlikud ulmeromaanid. Ulmeguruna on mul kergelt piinlik tunnistada, aga krimiraamat on autoril paremini tasakaalus ja peenemalt väljatimmitud.

Joel Jans «Rõngu roimad»
Tartu, Lummur, 2023, 176 lk (Kriminaalne raamatukogu; nr 2)