Ja siis Reet Linna

Reedel oli «Nonii, Maire Aunaste», täna aga...

Lauri tõi teise õlle ja vahetas kanalit. Kamp vanainimesi karjus vabas õhus laulda. Kaamera kihutas mööda kummalisi nägusid, kõigil lõuad pärani. Ja siis Reet Linna. Türa, mis päev täna on! Tuju võtab täitsa ära selline asi. See naine ei jäägi kunagi vait. Sügav kaastunne Iffile. Sellisele moorile iga päev kaasa laulda, no tänan, ei. Parem on juba sündimata jääda. Lauri imes pikalt õlut sisse. Üks silm kinni, teine ekraanil. Linna tõmmati suurde plaani. Estraadiproua aukus silmad vilasid hüsteeriliselt prilliklaaside taga. Mikrofonist vaba käsi vehkis õhus, justkui kütaks rahvale särtsu juurde. Ja rahvas, tule taevas appi, võttiski vedu. Üks mammi kukkus puusi hööritama, nii et kaks väikest patsidega tüdrukut lendasid ta kõrval pikali. See hull kari võis nad oma kapjade all vabalt sodiks tallata. Teine daame tõmbas äkitselt ühe ilmsüüta vanamehe tantsima, nii et tollel jäi ehmatusest hing kinni ja soni lendas peast kus see ja teine. Massiekstaas võttis aina kõrgemaid pöördeid. Mida aga Reet Linna ette näitas, seda ka keemiliste lokkide armee järele ahvis. Puhas terror. 9/11 kahvatab selle kõrval.

Antud tsitaat pärineb lühijutust «Katastroof», autoriks Armin Kõomägi. Konkreetne kirjakoht ilmus ajakirja «Vikerkaar» 2008. aasta juuninumbri kümnendal leheküljel.

Taustaks: The Last Days Of Jesus «Revolution Of Sick Brains»