Ämmaga metsas

Tänane päev möödus siis põhiliselt muruniitja ja trimmeri seltsis.

Mingil hetkel selgus, et pojengidele on ka keppe vaja, et saaks need üles siduda. Eelmistel aastatel on selleks mugavalt olnud kasutada saarevõsa, aga kuna nüüdseks on see kõik meil õnnestunud talu ümbert maha võtta, siis tuli metsa minna.

Meil on kolm metsatükki, kaks on eemal ja need on männitukk ja kuusik... üks on suht ligidal ja maja taga. Mitte päris taga... vahepeal on need maad, mis nõukogude võim Krafinna suguseltsilt omastas ja mida EbW enam ei tagastanud (ilmselt miski solvav tasaarveldus siiski oli)... siis on ühe teise mehe metsatukk ja siis meie oma. Erinevalt kahest teisest on see lehtpuudega ning seal olev sarapuuvõsa oligi meie sihiks.

Egas midagi, ämm kaasa ja metsa! Natuke kultuursemat maad, metsik karjamaa ja naabrimehe metsatukk ning olimegi kohal. Vajalikud sarapuupõõsad leidsime kähku üles... lasin noal välkuda ning peagi oli nelikümmend keppi olemas. Asusime tagasiteele ja otse loomulikult eksisime ära!

Mina olin selles metsas esimest korda, ämm aga esimest korda viimase viieteistkümne aasta jooksul. Ümberringi võsa, päikest pole... eks orienteeru! Kuna ümberringi on külad ja soid pole, siis võtsime asja suht rahulikult. Eks kaldusime pisut kõrvale, sest jõudsime varsti okaspuumetsas asuvale raielangile ning selle järel naaberküla serva. Egas midagi, keerasime ümber ja hakkasime oma küla poole nihkuma... st. mitte päris tuldud teed tagasi. Veerand tunni pärast olime samal raielangil ringiga tagasi. Egas midagi, läksime siis tuldud teed tagasi ja hakkasime vaikselt võtma kauguses kostva mootorsae hääle suunas. Saemeesteni ei jõudnud, aga jõudsime tuttava kiviaiani, mida ämm raudselt teadis. Sealt edasi oli juba lapsemäng.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et metsaskäik kujunes tunnijagu pikemaks, kui plaanisime...

Taustaks: Kriegbereit «A Forest»