Joel Jans «Rõngu roimad 3: Viimnepäev»

 

Krimiraamatust kirjutamine on minu jaoks vast üks raskemaid tegevusi. Selgitan. See nn spoilerdamine ehk teiste lugemismõnu rikkumine on salakariks. Minu jaoks pole spoilerdamine probleem – jah, mõrtsukat ei tohiks välja lobiseda, aga kõik muu on suht suvaline, sest ma lugejana ei ela vaakumis ja tahan või ei taha, aga ma tean igast raamatust juba lugamata midagi ja reeglina isegi rohkem kui midagi. Minu jaoks pole see probleem, aga olen aru saanud, et väga paljud reageerivad üsna valulikult, kui saavad lugemata teada midagi, millest autor kirjutab paarisajaleheküljelise raamatu 22. leheküljel. Sellest tulenevalt ei saagi ma kirjutada paljust, millest tahaks ning ma pean verbaalselt vingerdama ja tähendustiinelt hämama... 

 

 

«Viimnepäev» on siiski juba kolmas Rõngu-lugude raamat ja kui mu kaaslugejad pole just eriti suure kivi all elanud, siis üht-teist teavad nad niiehknaa. Teavad varasematest raamatutest ja varasematest lugemismuljetest. Minul võtab see praegu pinget maha, sest ma ei pea rääkima sisust, saan keskenduda pigem lugemise käigus tekkinud muljele, emotsioonile. 

Kui esimese Rõngu raamatu puhul võis ehk oletada juhuslikku õnnestumist, siis teine ja kolmas näitavad, et midagi juhuslikku seal polnud ja kuidas saabki juhuslik olla paarsada lehekülge süžeelist teksti. Sellise tekstikoguse kaantevahele saamine on hulk tööd ja lisatööd ning kui alguses, inspiratsioonimomendil oligi juhus mängus, siis töö kui protsesss tapab juhuslikkuse päris kindlasti. Küll võib öelda, et Joel Jans näikse autorina end iga Rõngu köitega kindlamini tundvat. Mõni on rääkinud suisa arenguhüppest, aga mina pole sellise arvamusega nõus – pigem ikka samm-sammult paremuse suunas. Ja need viimsed sammud ei tee varasemaid kuidagi kehvemaks või kobavamaks. 

Milles on Rõngu-lugude tugevus, mis teeb nende lugemise sedavõrd nauditavaks? Hästileitud ja kenasti arendatud peategelane, haaravalt ja haaratavalt kirja pandud keskkond, pingelised ja aeg-ajalt müstika piiril kõõluvad mõrvalood ning nende siiski ootamatud lahendused. Eks autor on teinud ka kõvasti uurmistööd – ta ise räägib sellest, aga seda on ka lugedes tunda. Kõik on veenev ja hoomatav. Ja seda isegi minu jaoks, kes ma ausaltöelda pole just suur ajaloolise kirjanduse fänn. Eraldi tahaks märkida, et kuigi ma olen Rõngust vaid korra-paar läbisõitnud ja tean sealsest maanurgast vähem kui siga pühabast päevast, pole mul Rõngu raamatuid lugedes mingit võõristust tekkinud – kõik on arusaadav ja kolmandaks raamatuks isegi tuttavakas, suisa omaseks saanud. 

Palju on kiidetud seda, et kolmas raamat on romaan, mitte jutukogu. Ka siin jään ma eriaravamusele. Ma ei fetišeeriks romaani kui vormi. Muarust on igal lool oma optimaalne maht: mõne loo sobiv maht on jutt, mõnel lühiromaan, mõnel aga romaan. Jah, autorid kipuvad reeglina üht mahtu teisele eelistama, kas siis turu nõudel või enda oskuste pealt. «Viimnepäev» on romaan ja hea on, sest teoses toimub palju ning kõige selle surumine lühiromaaniks oleks tekstile kindlasti kahjuks tulnud, aga see ei peaks nüüd tähendama, et kõik järgnevad Lenzi-lood peaks ilmtingimata romaanid olema. 

Isegi üllatusin, aga neid ridu kirjutades taipasin, et Joel Jansi «Rõngu roimad» on mu viimste aastate lugemislaual kõige järjekindlamalt loetud teostesari. Loen esimesel võimalusel ja tõesti ootan järgmist. Mina, kes ma sarjakirjandust pigem põlgan! Järelikult meeldib, on elamus, suisa maksimumelamus.

 

Joel Jans «Rõngu roimad 3: Viimnepäev»
Elva, Mooses, 2026, 180 lk (Kriminaalne raamatukogu; nr 8) 

Joel Jans «Rõngu roimad 2: Põrgutõld»

Nagu pealkiri ütleb, on tegu järjega 2023. aasta lõpus ilmunud raamatule «Rõngu roimad». Sarnaselt esimesele raamatule, sisaldab ka teine kolm pikemat lugu ning väärib märkimist, et esimese raamatu lugemine pole teise nautimiseks kohustuslik.

Krimiraamatust on alati keeruline kirjutada, sest kunagi ei tea, millal võid anda ebavajaliku vihje ja autori tehtu kas siis nullida või vähemasti teiste lugemismõnu rikkuda. Õnneks on tagakaanetekst ja lugude pealkirjad piisavalt värvikad, et pole põhjust võimalikke tulevasi lugejaid eraldi konksutada. «Põrgutõld» ja «Ussinõid» rokivad pealkirjadena ju sajaga ning ega «Rannu roimad» neist suurt maha jää…

Esimese raamatu lugemisest on enam kui aasta möödas ja seetõttu ma neid kahte eriti võrdlema ei kipu ja pole vast ka põhjust. Teine raamat saab täitsa ise hakkama, on ehk isegi paremini tasakaalus. Autor tunneb end justkui kindlamini, või mulle vaid tundub. Küll on teises raamatus ehk kröömike rohkem huumorit – ei, mitte matsakat maamehe nalja, pigem muigega nükkeid ja koomilisi sedastusi. Isegi üks teatav apteeker leiab mainimist.

Tõsimeelsel krimihuvilisel ei maksa sellest naljalõigust muidugi heituda, sest kindlasti pole «Põrgutõld» naljalugude kogu. Ikka aus ja tõsine ajalooline krimi. Isegi teatavat õuduskirjanduse hõngu on tunda, kuigi õuduslood need muidugi pole ja kõik toimuv jääb siiski argireaalsuse piiresse.

Võib-olla oli just see teatav õuduslooline hõllandus, mis kinnistas minus mõtet, et pastor Lenzi lood on omajagu Sherlock Holmesi hõnguga. «Põrgutõld» igatahes asetus mu peas samasse sahtlisse, kus «Baskerville'ide koer» juba ees lõriseb. Võimalik, et see on vaid minu peakuju ja lugemuse küsimus, aga selline võrdlus ei tee häbi ei Joel Jansile, ega ka mitte Arthur Conan Doyle'ile.

Ja nüüd ootan ma juba kolmandat Lenzi-raamatut.

Autori foto © Jaak Kotkas

Joel Jans «Rõngu roimad 2: Põrgutõld»
Tartu, Lummur, 2025, 192 lk (Kriminaalne raamatukogu; nr 6)

Joel Jans «Rõngu roimad»

Kriminaalse raamatukogu teine ja Joel Jansi esimene krimka on kogumik kolmest pikemast loost. Peategelaseks on noor pastor Alexander Lenz, kes saabub Rõngu kirikusse uueks hingekarjaseks. Kirik on kehvas seisus ja ega kogudusega lood paremad pole. Lohutule olukorrale vajutab morbiidse pitseri üks surmajuhtum, mida kohalikud (üle)loomulikuks peavad, aga pastoril on kahtlusi, et tegu on mõrvaga … kummalisega küll, aga siiski mõrvaga. Nii algab lühiromaan «Peterburi Beltsebul», kus lugeja saab tuttavaks pastor Lenzi ja kohalike elanikega.

Kogumiku teine tekst, lühiromaan «Deus Lux» heidab valgust pastor Lenzi õpinguaastatele Saksamaal ning seal n-ö lõpetuseta jäänud lugu jõuab oma järjega Rõngu, toimub mõrvu ja pastor peab needki lahendama. Kolmas, jutustus «Luukivi», on järg kahele eelmisele ning etteruttavalt võib aimata siin ka seemet järgmisele pastor Lenzi loole.

Kuidas siis uljas ulmekirjanik Joel Jans on saanud hakkama krimikirjanduse mänguväljakul? Minu hinnangul enam kui hästi. On põnevust, on hoogu, on mõtisklusi ja vaatlusi. Peamine on siiski Rõngu kant ja seal toimuvad veretööd, mida pastor Lenz lahendama peab. Mõrvad on karmid ja mõrtsukad risti ette ei löö.

Krimiloo puhul on peamine muidugi mõistatus, kuritegu ja selle harutamine, aga mitte vähem oluline pole keskkond ja detektiivi isik, nende omapära ja eristuvus teiste taoliste seast. Pastor Alexander Lenz on hästi leitud/loodud tegelane – omanäoline, aga samas keskkonda ja lugudesse sobiv. Mis peamine: pastorikuub pole lihtsalt rõivas peategelase seljas, mees ongi eelkõige hingekarjane, kes kannab hoolt oma koguduse hingelise puhtuse, aga ka kehalise tervise eest. Kuritööde lahendamine on siiski kõrvaltegevus, kuid olemiseks hädavajalik kõrvaltegevus. Tegelasele sekundeerib aeg ja keskkond ehk siis XIX sajandi alguse Rõngu kant kõrgivõitu härrasrahva ning rasket elu elava tõrksa talurahvaga. Ja noor pastor Lenz nende keskel end kehtestamas.

Jah, ma olen tööalaselt seda raamatut üsna mitu ringi lugenud, aga ma ütlesin ka autorile, et kuigi töö, nautisin ma lugemist kõigil neil kordadel. Lugedes on selline mõnus surin sees ning lisaks lugemisnaudingule, tunned headmeelt autorist, kes on teinud midagi klassikalist, aga samas ka omanäolist. Ei taha mõõdutundeta kiita, aga väidaksin, et krimiraamat «Rõngu roimad» on vast isegi tugevamal tasemel kui Joel Jansi head ja leidlikud ulmeromaanid. Ulmeguruna on mul kergelt piinlik tunnistada, aga krimiraamat on autoril paremini tasakaalus ja peenemalt väljatimmitud.

Joel Jans «Rõngu roimad»
Tartu, Lummur, 2023, 176 lk (Kriminaalne raamatukogu; nr 2)

Günter Prodöhl «Sõidupilet olematusse»

Minu jaoks oluline raamat. Piisab, kui vaadata kasvõi juuresolevat kollast kaanepilti – kohe näha, et korduvalt loetud. Tagakaas ja viimane leht on köitel üldse puudu.

Günter Prodöhl (29. V 1920 – 9. VI 1988) oli Ida-Saksa autor, keda kõige enam mäletatakse sealse telekrimisarja «Blaulicht» stsenarsitina. Populaarne oli ka viieköiteline «Kriminalfälle ohne Beispiel» (1960, 1962, 1962, 1965, 1969), kus autor kirjeldas skandaalseid kuritöid lahates lääneilma roiskumist ning kritiseeris sealset politseid ja kohtusüsteemi. Igas köites kuus kuni kaheksa juhtumit. Kirjutised uitavad hämaral alal, mis jääb faktikirjandusliku reportaaži ja paskvilse ilukirjanduse vahele. Tänapäeval läheks see kõik ilmselt true crime'i alla.

Eestikeelne «Sõidupilet olematusse» on valik saksakeelsetest köidetest ning rooma number markeerib, millises köites konkreetne lugu esmakordselt ilmus...

Sisukord:

• Järgmine mõrv neljakümne seitsme minuti pärast (Der nächste Mord in 47 Minuten) V
• Kägistaja Bostonist (Der Würger von Boston) V
• Sõidupilet olematusse (Die Fahrkarte ins Nichts) III
• Lõbutüdruk sõjaministri elus (Der Kriegsminister und das Callgirl) IV
• Sajandirööv (Die Herren Posträuber geben sich die Ehre...) IV
• Pesuehtne justiitsmõrv (Der perfekte Justizmord) IV
• Laadapalagan kohtukoja akende all (Indizienmord) III

Nagu pealkirjadest näha on tegu skandaalimaiguliste lugudega. Osad pealkirjad on täpselt tõlgitud, üks oli kergelt tuvastatav, aga viimase tarbeks otsisin ma üles saksakeelsed originaalid. Need valgekaanelised kordustrükid juuresolevalt ühispildilt. Eriline mustikavalu oli aga autori pildi leidmine – juuresolev oligi vist ainus, mille ma suutsin wõrgust leida.

Nüüd ülelugenuna olen ma üsna kindel, et tegu on kaudtõlkega vene keelest. Osaliselt viitab sellele tõlkejärelsõna, kus nõukogude õigusteduste doktor ja professor seletab, kuidas loetut mõista. Kuid peamine argument on siiski isikunimede ja ajalehtede-ajakirjade nimede valestikirjutamised. Ka pärinevad nuaarse pulbi maigulised illustratsioonid mingist Peipsi-tagusest väljaandest. Olen neidsamu näinud ühes ukrainakeelses valikus, mis küll ei kattunud eestikeelsega. (Hiljem sain teada, et need on hoopis Klaus Poche illustratsioonid saksakeelsest originaalist.) Kujundaja Viive Vist pani need pildid lihtsalt kaanele kokku. Illustratsioonide ja kaane kohta pole mul ühtki halba sõna öelda, sest omal ajal just need koolipoisi raamatut lugema sütitasidki.
(Muide, autori nimi on kaanel vigaselt, tiitellehel aga õigesti.)

Lugesin seda pehmekaanelist sopakat esmakordselt teismelisena. Raamat rokkis, kas teate! Auto põrutab teelt välja merre, otse sinna, kuhu tapamaja rappeid viskab ning see koht kihab haidest ja autosolnust jälgi ei jää. Pidžaamapeod lõbutüdrukutega. Vasikasuuruste mõrtsukkoerte sabas lohisevad hirmunud vanamutid. Väidetavalt ootamatult töölehakanud lennukipropelleri poolt poolekslõigatud mehaanik. Jne, jne. Roiskumisaldis nõukogude koolipoiss sai raamatust ikka täislaksu. Rääkis ja soovitas sõpradele. Ja see küüniline köide omas teatavat menu küll.

Aastavahetusel, pärast pikka vahet üle lugedes märkasin mitmeid puudusi. Autor ajuti suisa nämmutab ja tekst takerdub. Nolgina ei pannud ma kapitalismi ja džunglimoraali kriitikat ehk niipalju tähele, aga üle lugedes oli see enamjaolt päris tüütu. Samas, isiklik lugude paremusjärjestus jäi samaks. Esimene ja kõige parem on endiselt nimilugu, millele mõningase vahega järgnevad rongirööv, lõbutüdruk ja Bostoni kägistaja.

Takkajärgi targana võin kokkuvõtvalt öelda, et antud pehmekaaneline paljastuslik sopakas paotas minu jaoks pisut ust noiri ja karmi koolkonna krimikirjandusse. Ja just selle köite mõjul olid hiljemloetud Chandler, Hammett ja Spillane otsekui kohtumised vana tuttavaga. Samas ei oska ma öelda, kas antud köide vormis mind kuidagi selles suunas või ongi minus peidus üks väike sadistlik-küüniline lõõpimishimuline värdjas. Kas on olemas inimtüüp, kellele taoline kirjandus lihtsalt enam sobib või tegi ebaeakohase köite lugemine minus jäädavaid kahjustusi.

Kuigi ma olen nüüd märksa kriitilisem, nautisin ma suuresti ka viimast ülelugemist. Soovitada siiski ei julge...

Günter Prodöhl «Sõidupilet olematusse»
Eesti Raamat, 1973, 224 lk, tlk Paul Mõtsküla
Originaalpealkiri: Kriminalfälle ohne Beispiel

Neetud ulme

Kahetsen pattu ja teatan, et sattusin omaenese rumalusest «Ringvaadet» nägema. Karupojad olid nummid, kuid siis tuli ulmelõik...

Lugu järgmine, et mingid tegelased on Eestis teinud miski lavastuse «Solarise needus». Pidavat põhinema Stanisław Lemi kultusromaanil, kuid telelõiku vaadates sai selgeks, et eelkõige põhineb Hollywoodi ekraniseeringul ja mingitel parauitudel. Vaene poolakas, ta keerleb ilmselt praegu oma hauas kui vurr...

Eks kõike võib töödelda, aga töötlejad võiks mõelda, et mida nad oma tegevusega algteosele juurde annavad, või ainult kahjustavad algteost. Antud juhul tundub küll, et võeti taaskord üks kuulus teos (või selle ekraniseering) ning traageldati selle külge oma väeti luul.

Võiks veel pikalt sõimata, aga milleks? See kõik oli sedavõrd abitu ja hale, et ma ei suutnud isegi meelelahutussaate selleteemalist uudisnuppu lõpuni vaadata.

Taustaks: Kirlian Camera «Solaris»

Ikoon mul kilbiks

Kolan kõikvõimalikes wõrguraamatukogudes ning sealt ikka leiab...

Tegu on kellegi Mihhail Serjogini autorisarjaga «Spetsnaz: Ristilahingud» (Спецназ. Крестный бой), kuhu kuuluvad romaanid: «Jumala löök» (Божий удар), «Püha vihkamine» (Священная ненависть), «Kontrollpalvus» (Контрольная молитва), «Ikoon mul kilbiks» (Мой щит – икона), «Palvetame, tegutseme!» (Помолясь, приступим!) jne. (Ma ei ole neid lugenud ja seetõttu võivad pealkirjade tõlked olla vaieldavad.)

Kõigele paneb aga krooni sarja tutvustus: «See on lugu isa Vassilist – eriüksuslasest, kellest sai karm papp. Eriti ta ei tapa, kuid halbu inimesi sandistab lõdva randmega.»

Taustaks: Agata Kristi «Красный петух»

Superspioon

Töönädala alguseks midagi roppu ehk kirjastusporno parimal kujul.

Pildil olev ilgus on venekeelne romaanide kogu «Супершпион», autoriks keegi John le Carré. See «Супершпион» on tegelikult romaan «A Perfect Spy» (1986) ning kogumik sisaldab veel ka mehe esikromaani «Call for the Dead» (1961). Üsna arusaamatuks jääb, et mida tähistab kaanel kiri «The Spy Who Came [in] from the Cold», sest seda romaani just kogumikus pole.

Kuid see ingliskeelne kiri on üks pisemaid eksimusi, sest kui vaadata, et millisel loetamatul kujul on esitatud kaanel autori nimi... või kui püüda aru saada, et kas «Супершпион» on sari ja «Совершенно секретно» on raamatu pealkiri, või vastupidi? Kaanepildist rääkimata, sest seda vaadates lõppevad sõnad ja arukad mõtted. Samas, et mida saabki oodata kirjastuselt, mille nimeks on ИнтерДайджест (ehk siis InterDigest)...

Taustaks: Agata Kristi «Танго с дельтапланом»

Kadunuke oli lahke loomuga!

Pealkirjas olevat lauset kasutan ma tihti sünnipäevalauas toostiks. Osaliselt seepärast, et olemist kuidagi elavamaks teha, osaliselt seepärast, et niimoodi on ehedalt eestilik. Eestlastele on ju omane surma ja surnute kultus, liigne sobramine minevikus ning omane on ka teatav pentsik huumor, mis teistel rahvastel sageli ihukarvad püsti ajab. Jah, paljud eestlased ei taha seda kõike tunnistada ning otsivad eestluse juuri laulupeost ja teistest (ajaloolises plaanis) värsketest ilmingutest.

Surmalembet hõngu pahvab ka lähenevast suursündmusest, ehk Eesti Vabariigi 95. aastapäevast. Ma ei hakka siin arutlema pidustuste vajalikkusest või pidustuste sisust. Olen rahvuslane ja patrioot, aga samas olen ka aus inimene ning ametlikud pidustused on mulle alati vastikud olnud. Minuarust on neil pidustustel toimuv pea alati sedavõrd õõnes, pateetiline ja võlts. Kuid nagu öeldud, ei kirjuta ma sellest...

Käesolev kirjatükk sai algtõuke numbrist 95. Jah, ma tean, et 23. veebruaril 1918. aastal kuulutati Pärnus välja Eesti Vabariik ning juba selle väljakuulutamisega tekkis ka esimene segadus, sest oma riigi juubelit tähistame me siiski 24. veebruaril, ehk päeval, mil Tallinnas toimus n-ö kordusetendus, ehk Eesti Vabariigi teistkordne väljakuulutamine. Huvitav, et kas eestlane oli sedavõrd pika taibuga, et kaks korda tuli öelda, või oli juba siis päevakorras idee, et Tallinn ongi Eesti? Hea veel, et Tartu rahust kordusetendust ei tehtud! Kes teab, et kuidas ja mida oleks Tallinnas alla kirjutatud?

1918–2013 annab küll kokku 95 aastat, aga selle 95. aasta keskel laiutab poole sajandi pikkune ajaauk, mil see riik eksisteeris vaid pagulaste paberitel ja inimeste mõtetes. Ei, ma ei kavatse kahtluse alla seada Eesti Vabariigi järjepidevuse ideed, aga üsna morn teadmine on küll, et reaalselt on seda riiki olnud 95. aastast vähem kui pooltel aastatel. Riiklikus mastaabis pole 95 ju suur number, selline soliidne keskiga, aga kui mõelda, et see keskealine on üle poole oma elust koomas olnud?

Eesti Vabariigi elu enne ja pärast koomapausi on üsna erinev. Jah, ajad on muutunud ning kindlasti mäletatakse vanu aegu õilsamalt ja õndsamalt, aga ma täitsa mõistan neid vanainimesi, kes ütlevad, et see praegune vabariik pole üldse see vabariik, mis kunagi oli. Loomulikult ei arva need inimesed, et selle kunagise vabariigi oleks pidanud pulkhaaval taastama, kuid need inimesed toovad sageli välja just selle, et eelmine vabariik oli inimestele ja eelkõige eestlastele, aga praegune seda ei ole.

Kui lapata eelmise vabariigi aegset ajakirjandust, siis seal on kirjatükke ja pilapilte ahnetest ja võimu pärast kisklevatest poliitikutest, seal naerdakse välja tõusiklikke rikkureid. Samuti oli seal paraaditsevaid pilte riigi juhtidest ja ekstaatilisest rahvast nende ümber. Kuid seal oli ka kõike muud, millest saad aru, et inimesed elasid, olid rõõmsad, olid õnnelikud... mis peamine, ei kannatanud.

Eelmist vabariiki näinud inimesed ei ole (vähemasti minu kuuldes) kordagi väitnud, et elu oli siis mingi lust ja lillepidu. Ei olnud. Raha nappis, elu oli pigem raske. Kuid oli lootust, oli tulevikku ja tundsid end inimesena.

Ma parem ei hakka suurte pidustuste eel siin tegema kokkuvõtet praegusest ajakirjandusest ja rääkima, et milline on elu praeguses Eesti Vabariigis. Inimestel on silmad ja kõrvad ning nad näevad ise, mis ümberringi toimub. Presidenti, poliitikuid, suurkurnajaid ja teisi mittenägijaid ei suuda ka mina veenda, sest kui inimene ei taha, siis ta ka ei näe.

Tegelikult on üsna arusaamatu, et miks me veel tähistame Eesti Vabariigi juubelit. Olemuselt on ju need pidustused pigem mälestuspidustused... umbes, et inimene, kes on juba paar aastat surnud, kuid kes on veel värskelt meeles ning siis sõbrad tulevad kokku ja peavad sünniaastapäeva. Eesti Vabariik on ju niisamasugune lahkunu. Nimeliselt on selline riik olemas, aga sisuliselt oleme me euroühenduse liiduvabariik või liidumaa või lihtsalt provints.

Meile antakse euromõisast korraldused, millele kohalikud kupjad kunagi vastu ei vaidle, pigem täidavad korraldused usinalt ja ennetähtaegselt. Ilmselt lööb siin kusagil ka välja mitme juhtkupja punaminevik ja mälestused ennetähtaegselt täidetud viisaastakuplaanidest.

Olgu, kui see kõik toimuks eesti rahva huvides, siis võiks ju öelda, et mis sellest nimest, kui vaid sisu ja eesmärgid õiged oleksid. Sisu näeb igaüks ise, aga eesmärgid on ähmased. Vahepeal olime me justkui mingi projektipõhine riik, et oli NATO projekt, oli Euroliidu projekt ja oli euro projekt. Nüüd tundub, et projektidega on ajutiselt ühel pool ja seetõttu paistab vist ka võimumeeste peataolek rohkem välja.

Tegelikult saab olla Eesti riigil vaid üks ja ainus eesmärk: eesti keele ja kultuuri kaitse ning edendamine. Kõigeks muuks ei ole Eesti Vabariiki vaja, sest äril ja rahal ei ole teadupärast rahvust ja kodumaad ning pikisilmi oodatud välisinvestorile pole üldse oluline, et mis on selle riigi nimi ja keel, kuhu ta oma miljoneid pööritama tuleb. See keele ja kultuuri jutt on meil tegelikult ju põhiseaduses kirjas, aga suuresti on see ka ainus koht, kus need asjad ametlikult jutuks tulevad.

Mäletan, et kuidas paar aastat tagasi üks kogu südamega Eesti küljes olev inimene ütles südametäiega, et võib-olla ei olegi eestlased võimelised oma riiki üle paarikümne aasta pidama. Ta vihjas sellele, et esimene vabariik kestis pisut üle paarikümne aasta ning, et see aeg hakkab taaskord täis saama. Kahjuks on see inimene nüüdseks meie seast lahkunud ja ma ei saa kunagi teada, et kas see oli tal mõru uitmõte, või nägi ta tõesti juba siis praeguse vabariigi hukku.

* * *

See kirjatükk ilmus reedel ajalehe «Meie Maa» nädalalõpulisas. Kuna seda lisalehte wõrgus reeglina pole, siis otsustasin loo siia kopeerida, et saaks aastapäeva puhul jagada.

Taustaks: Talvekoidik «Rough Baltic Shore»

Järjest lapsikumaks läheb

Pole ju uudis, et õhtumaises tsivilisatsioonis on lapsepõlve pikendamine ja lapsemeelsus uuemal ajal au sees, aga mõnikord suudan ma ikka veel üllatuda...

Näiteks see ajakirja The Saturday Evening Post kaanepilt ja seda saatev tekst ühes blogis. Autor on kraadiga inimene ning ilmselgelt pole ta rumal, aga ühe lühikese lõigu jooksul kaks korda verbaalselt näppu vibutada, et nii ei tehta!?

Ilmselt on lombitagune ühiskond juba sedavõrd haige, et sellised hoiatused on praktiliselt kohustuslikud. Jah, me võime siin naerda, et lollid usalased jne, aga ega me isegi enam sellest kuigi kaugel pole.

Igatahes jääb mulle arusaamatuks, ehk siis ma keeldun pidama normaalseks olukorda, kus täiskasvanute ajakirjast kirjutav täiskasvanute blogi kirjutab täiskasvanud inimestele sellist lapsikust. Üldiselt ei ole inimesele ilutulestikuraketi jalgevahele pistmine normaalne... isegi mitte siis, kui inimene on politseinik. Et siis 1911. aastal saadi aru, et tegu on n-ö kunstilise liialdusega, aga pea sajand hiljem enam mitte...


Taustaks: Ruja «Rukkilõikus»

Kohe lendab lind

Ilmselt on paljud kuulnud fotograafi nii, või midagi taolist ütlemas?

Vaat nõukogude pilapiltnik Ivan Maksimov oli samuti kuulnud...

Taustaks: Nautilus Pompilius «Чёрные птицы»

Suvi on rõlge

No ei ole ju normaalne, et lähed teed hommikul kasvuhoone lahti ja saad kohe kümme sutsu sääskedelt... päeva peale veel teist sama palju... ja kuidas need neetud sääsepunnid sügelevad... palavusest ja herilastest ma parem ei räägi...

Eks ma realistliku inimesena annan enesele aru, et suvi ja muud ebamugavused, aga vaatasin täna just juuresolevat pilti ja eriline igatsus tuli hinge. Muideks, see pilt on pisut üle poole kuu vana... Jah, ma mäletan küll, et vihmas grillida polnud mõnus, aga praegu vaatan seda Heli Illipe-Sootaki tehtud pilti ja tundub, et oli ikka mõnus küll...

Taustaks: Ruja «Rännulaul»

Pidupäeva paraad

Minult on teinekord küsitud, et kas ma vihkan Eestit, et miks ma nii kriitiline olen? Eks neis kahes küsimuses ongi kogu meie aja juhmus koos, et inimene peab olema haiglaselt positiivne ning kui oled vähegi kriitiline ja kogu aeg «mää-mää» ei ütle, siis oled kuri ja vihkad.

Ütlen siis ausalt ja otse: ei, ma ei vihka Eestit ja eestlasi. Jah, mulle on see maa siin oluline... «armastus» oleks vast liialt pateetiline sõna... üldiselt meeldivad mulle ka inimesed siin maal... jah, pisut lihtsakoelised nad mu maitse jaoks on, aga saame hakkama... jah, mulle meeldib et elan riigis nimega EW, aga mitte CCCP... iseküsimus, et sellele riigile ei meeldi mina ja teised inimesed...

Mis selle riigiga siis valesti on? Indrek Mesikepp avaldas täna loo «Vabariigist ja mitte Vatikanist» ning seal on enamus asju ka kenasti ära öeldud. (Jah, ma pole seal üsna mitme asjaga nõus, aga suures plaanis kirjutaks sellele tekstile alla küll.)

Taustaks: Telegram Frank «Happy Birthday To Us»

Roppus: Eesti Post ja tema kojukandekeskus

Raisk!!!

Ma ütlen: raisk!

Eesti Post ja tema kojukandekeskus!

Meile saadeti (standard)pakk raamatutega ning otse loomulikult jättis kojukandekeskus selle Kuressaarde... kuhu me peaks siis sellele järgi minema... helistasin ja sõimasin: ma saan ju aru, et meil pole enam postkontorit, aga Kuresaarde (meilt 30 km) jätmise asemel oleks võinud ju selle saata lähimasse postkontorisse Kihelkonnal (meilt 10 km)... seda enam, et Kihelkonna postkontor meid ju teenindabki...

Asja muudab eriliselt absurdseks see, et postiljon tõi täna meile ühe tähitud kirja ning koos sellega andis ka kojukandekeskusse lollteate üle... oleks pakk Kihelkonnal olnud, siis oleks meil täna ka juba raamatud käes... tramavõi!

Panin selle jutu ka siia blogisse, kuna FB kaotas selle kaks korda mu seinalt ära... kallis kaasa ütleb, et tema näeb seda seal seinal, aga mina ei näe... näen vaid teateid, et see ja see laikis...

Taustaks: Telegram Frank «Harlot of Nations»

Üks riik, üks rahvas, üks ACTA

Kuna ma geograafilistel põhjustel, ei saa praegu Tallinnas või Tartus olla, siis...

Aasta jagu päevi huvitavat aega

Täna ilmus ajalehes «Meie Maa» mu aastalõpumõtisklus «Aasta jagu päevi huvitavat aega».

Hiinlastel on ütlus: et sa elaksid huvitaval ajal. Olgem ausad – tegelikult on see siiski needus ning eks me siin Eestimaal juba enam kui paarkümmend aastat selle needuse all ka kannatame. Elame huvitaval ajal.

Sellised mõtted mul olid ning kindlasti jäi midagi ütlemata, aga alati jääb midagi ütlemata.

Võetagu seda lugu ka kui minupoolset hea vana-aasta lõpu ja õnneliku uue aasta soovimist. Suuremaid sõnu ei tahakski teha, sest elu läheb edasi ja muutub vaid number... ülejäänud muutused toimuvad õnneks siiski omasoodu.

Taustaks: Kirlian Camera «I'm Not Sorry»

Eesti Post ja nende jõuluimed

Kuna Eesti Vabariik keelas mul lehtedes kirjutamise ära, siis postitan siia, kuigi sellest jamast saaks suisa mitu lugu...

Juhtus nõnda, et sel aastal me ei jõudnudki detsembris Pärnusse. Tavaliselt oleme siis ka miskit jõulunänni vahetanud, aga kuna me ei jõudnud, siis tekkis mu õel kole mõte saata meile Eesti Postiga pakk.

Mõeldud-tehtud, läks eelmise nädala laupäeval Pärnus postkontorisse ja saatis paki. Küsis veel ka, et millal see kohale võiks jõuda... lubati, et kolmapäeval või siis reedel... sõna «neljapäev» Pärnu postiametnik ilmselt ei tea.

Kuna õde juba saatis, siis otsustasime, et saadame ka neile ning kallis kaasa panigi Kuressaares mu õele paki posti... pani ka ühele teisele Pärnu tütarlapsele paki teele.

Miks Kuressaares? Meil külas likvideeriti postkontor ära ning kuigi lähim postkontor asub kümne kilomeetri kaugusel Kihelkonnal, on logistiliselt lihtsam minna provintsipealinna Kuressaarde. (Naine kirjeldas õhtul värvikalt, kuidas Kuressaare postkontori mutid klientide kuuldes valjult oma eraelu arutasid ja kuivõrd umbsed nad oma tööküsimustes olid, aga see pole praegu teema.)

Teisipäeval sai see teine Pärnu tüdruk oma paki kätte, mu õde aga mitte. Õhtul kallis kaasa siis huvipärast kontrollis, et kus see asub. Pärnus asus, oli juba pool kaheksa hommikul saabunud. Teisipäeva jooksul igatahes õde mul selle paki kohta teadet ei saanud, kättetoimetamisest rääkimata... kolmapäeval hommikuse postiga ka mitte... õhtupoole siiski teade tuli. Õe poolt mulle saadetud pakist polnud aga ikka veel kippu ega kõppu.

Täna neljapäeval avastasin siis oma postkastist teate, et mulle on tulnud pakk. Teadet hoolikamana lugenud, lõi mul korraks silme eest mustaks – selgus, et see pakk asub provintsipealinnas Kuressaares. Teatel oli miski telefoninumber, millega saab saadetise koju tellida. No tore on! Helistasin, tegu oli Tallinnas asuva kandekeskusega, mis üllatuslikult tegeleb ka provintsis asuvate pakkidega. (Tunnistan, et ma olin üsna marus ning telefonil vastanud ja kanges eesti keeles rääkinud tütarlaps kuulis ilmselt seda, mida kuulma ei pidanud, aga ma kogusin end ja vabandasin.)

Eks ma siis leppisin kokku, et pakk tuuakse meile homme koju. Kellaajast muidugi juttu polnud, seega tuleb ilmselt kogu päev olla pakitooja valvel. Ja et päev ikka täie ette läheks, siis helistasin Pärnusse ja uurisin, et kas pakk käes? Oh, ei! Pärnu postkontor ütles mu õele, et neil on kiire ja neil pole aega pakki tuua ja tulgu ta ise pakile järgi.

Ausaltöelda kerkis mul nende kolme postipaki liikumise peale hulk küsimusi, millele vastust ma ei loodagi saada, sest vastus on niikuinii korporatiivne möla, mille sisuks on, et Eesti Postile on niimoodi mugavam ja kasumlikum ning kõik toimub kliendi parema teenindamise huvides.

Õela inimesena panen need mõtted siiski kirja:

1. Kuidas saab post XXI sajandil ja nii väikeste vahemaadega nii aeglaselt liikuda?
2. Kuidas saab kahe paki kättetoimetamine samas linnas niipalju omavahel erineda, kuigi korterid asuvad üksteisest kahe bussipeatuse kaugusel?
3. Kuidas saab keelduda paki kojutoimetamisest, kui selle eest on juba makstud?
4. Miks peab klient helistama ning oma raha ja aega kulutama, et nõuda oma paki kättetoimetamist? Kas see ei peaks olema mitte Eesti Posti mure?

Jah, ma saan aru, et Tallinnasse tehtud suur sorteerimisjaam ja suur kojukandekeskus vajavad tegevust ning ilus vaadata, et kuidas tehas uugab. Aga tegelikult ei taha ma aru saada, sest tänu sellele postiteenuse hinnad meil muudkui tõusevad ja posti liikumine aeglustub. Võiks ju kogu posti Tallinnasse jätta ja siis inimene helistab, et kui tal vaja on... järsku tal polegi seda kirja/pakki vaja ning Eesti Post ei peagi midagi tegema?

Täiendus! Just äsja helistati mulle Pärnust ja öeldi, et ootamatult otsusti neile ikkagi pakk koju kätte tuua... et ongi juba käes... huvitav, et kas mõni suur ülemus luges mu blogi..?

Taustaks: Telegram Frank «Happy Birthday To Us»

Halogeenlambid

Noniii, Facebookis jauramisest on kasu kah... šeerisin seal paari päeva eest lehelugu «Anto Raukas: hõõglampide kaotamine on demokraatlike põhimõtete vastane»... ja olen endiselt päri pealkirjas öeldud mõttega...

Kogu sellest jauramisest minu ja ka teiste jagajate seintel koorus aga välja huvitav info, et hõõglampide kõige täpsem analoog oleks halogeenlambid... ostsin täna ühe prooviks... on küll hea ja valgus on kah meeldivalt ere... sobib raamatulugemiseks küll...

Võiks ju öelda, et ise loll. Võiks... ja ma tean nii mitutki, kes seda ilmselt ka ütlevad, aga no ei jõua inimene olla igal alal spetsialist ning kõiki asju peensusteni teada.

Pealegi, kui ma läksin poodi (konkreetselt provintsipealinna K-Rauta), siis terendas mulle riiulitest vastu säästupirnide uputus ning näpuotsaga oli ka väiksema võimsusega hõõglampe. Kui ma lõpuks esimesed halogeenlambid leidsin, siis sattusid need olema n-ö kahvelotsikuga. Lõpuks ma siiski leidsin hõõglambi sokliga halogeenid – ega neid palju seal polnud ja leidsin ma seetõttu, et teadsin, mida otsin.

Kui nüüd mõelda, et ilmselt on minusuguseid lambinduse tumedaid junne veel küll ja küll ning mõelda ka sellele, et kogu jutt käib vaid teemal, et hõõglambid on keelatud ja nende asemele tulevad säästupirnid. Isegi sama poe kassapidaja väitis, et varsti jäävad ainult säästupirnid..?

Et mis siis koge selle eelneva jutu mõte on? Keegi ahv midagi keelab ja käseb, keegi midagi seletab kah, aga kogu seletus käib n-ö ainult ühte auku. Arukam oleks ju hõõglampide taganutjatele (loe: minusugusetele) seletada viisakalt, et on olemas halogeenlambid, mis sobivad täpselt hõõglambi asemele ja on isegi paremad.

Selles küsimuses võtsid igatahes punktivõidu mu Facebooki sõbralistis olevad tehnopeded, kes on omal käel võimalikke lahendusi uurinud ja katsetanud ning kel polnud kahju ka omi kogemusi jagada. Riik ja tema käsilased esinesid taas vaid kurjade keelajate ja ignorantlike käskijatena. Nagu tavaliselt...

Taustaks: Sõpruse puiestee «Põgenenud müügimees»

Kolm aastat võimu...

Ma ei tea kuidas kellegil, aga minul tuleb seda vana plakatit vaadates küll vaid negatiivne emotsioon... ja mitte sisu tõttu... lihtsalt pildil kujutatu on rõve...

Antud plakati (klõpsa pildil) panin ma aga pännu mingist Vene wõrgupoest, kus ka sedasorti kraami müüakse. Et tundus huvitav ja milleski tüüpiline... pean silmas, et minu üldine vastikus proletaarse esteetika asjus jne.

Taustaks: Sõpruse puiestee «Mustale merele»

Kuus õlut – enne ja pärast

Korrastasin eile oma faile ja katalooge ning leidsin laadungi kraami...

Sealhulgas leidsin ka pinutäie miskeid gif-faile, mida ma kunagi ammu olen masinasse tõmmanud. Kust? Ei tea. Kes on nende autorid? Ei tea!

Mõnede puhul jäigi arusaamatuks, et miks ma need olin endale salvestanud... mõnede puhul oli asi kohe selge. Nagu näiteks see, millest sai eile õhtul mu ulmeblogis postitus «Hirmus värk!».

Eks nädalalõpp läheneb ja eks te ise teate, kuidas selle kuue õllega on.

Taustaks: Velikije Luki «Viina veel»

Krafinna ja täna Pärnus

Täna, kolmapäeval 27. juulil kell 17.00 tutvustab (:)kivisildnik Pärnu Keskraamatukogus seitset kirjastuse Jumalikud Ilmutused teost. Suur luule ja proosa on kaante vahele saanud tänu teenusele raamat nõudmisel. Raamat nõudmisel teenusest räägib ettevõtte Gutenbergi pojad esindaja Karol Kallas.

Näidatakse järgmisi teoseid:

• (:)kivisildnik «Liivlased ja saurused: Valuraamatu 1. köide» (Luule, nekrofiilne jubedus, raamat väljasuremise ilust, Andres G. Adamsoni fotodega Vana-Pärnu kalmistult.)
• Kaido Tee «Kohtunik Tupova paha päev» (Jutud, poeetiline ja ängistav realism okupatsiooniaja hämarusest. Autor ei ole Jaan Krossi sohipoeg.)
• Priit Salumaa «Viimased viisteist aastat» (Luuletused, meestekas, täiskasvanud kontoriimese elust, tööst, naistest, lapsest ja teistest luupainajatest.)
• Siim Pauklin «Aheldatud Jõgeva» (Haikud, see hull mees muudab oma debüüdiga Eesti haikumaastikut rohkem kui maavärin, keskeakriis ja tulnukate invasioon kokku.)
• Kaarel Kressa «Vereurmarohumesi» / Krafinna «Teki all ja köögikardinate taga» (Luule, kaksikraamat. Kressa on üks elava eesti luule tippudest ega vaja tutvustamist, Krafinna irooniline ja jõuliste kujundikeelega debüüt, kirjaneitsite sekka on lahti lastud uus suur murdja.)
• Veiko Belials «Sina ja vaikus ja pajud» (Luule, valikkogu, suurepärane luule ka neile, kes luulet ei loe - naljakas, südamlik ja täpse sihikuga.)
• Värske teosena tuleb esitlemisele Triin Tasuja «Armastust on ja armastust pole» (Noorte vihaste naiste põlvkonna kõige võluvama esindaja teine raamat, suur luule.)

Krafinna ise küll kahjuks üritusel kohal ei viibi, sest igapäevane leivatöö ei võimalda... lohutuseks aga mõned viited meediakajastustele...

Ajakirja «Looming» aprillinumbris ilmus Vahur Afanasjevi käsitlus Krafinna ja Kaarel Kressa kaksikkogust «Kivisildniku lapsed ja Kyōto lepe».

Ajalehes «Sirp» ilmus aga Arno Oja kaheosaline ülevaade «Jumala ilmumine Pärnus I» ja «Jumala ilmumine Pärnus II». Krafinna osalus jumala ilmumises on jutuks eelkõige kirjatüki esimese osa viimases kolmandikus.

Raamatupoe Apollo maikuine soovitus oli samuti Ji teostest tiine – Andrei Hvostovi viie soovitatu seas oli nii Salumaa kui ka Kressa&Krafinna kaksikkogu.

Loomulikult on Krafinna raamat saadaval nii Apollos kui ka Rahva Raamatus.

Taustaks: Frank The Baptist «If I Speak»