Kohustuslik Avatari-postitus

Ei saa mina teistest viletsam olla ja filmist «Avatar» (2009) kirjutamata jätta. Tõsi, film on mul veel vaatamata, aga kunas selline pisiasi kedagi seganud on...

Et kas oli ka hea film? Kindlasti mitte, sest kuidas saab hea film olla selline, mille kohta isegi kiitjad ütlevad, et sisu polnud.

Tegelikult on mul vaid kaks võimalust: et kas külastada mõnda vastavat wõrgukohta või sõita Tallinna. Isegi head sõbrad räägivad miskit ilmutuslikku ja ekstaatilist juttu sellest, et kuidas see film tuleb kindlasti ära vaadata. Elame-näeme, et kas õnnestub Avatari kiriku külastamist vältida, või ei õnnestu...

Taustaks: The Pussybats «Crimson Girl»

Kes on maialased?

Oma ulmeblogis ma juba kirjutasin filmist «A Day Without a Mexican» (2004), aga üks asi jäi siiski hinge kriipima...

Filmis kadusid ühel ilusal päeval Californiast kõik latiinojuurtega inimesed. Eks siis ka kõikvõimalikud teadlased, vandenõuteoreetikud ja muidu hullud rääkisid omi teooriaid ning üks nendest väitis, et ka kõik maialased kadusid. Filmi tõlkija Janno Buschmann võiks ikka teada, et eesti keeles räägitakse ikkagi maiadest!

Ma ei hakka sellest parem rääkimagi, et miskipärast tõlkis ta «sõjaseisukorra» «liikumiskeeluks». Jah, sõjaseisukord üldiselt sisaldab ka liikumiskeeldu, aga on siiski märksa laiem ja põhjalikum mõiste.

Tunnistan ausalt, et ma pole antud tõlkijaga kunagi kohtunud ning tean mehest vaid seda, et ta pidi väga vingel tasemel inglise keelt oskama. Kahjuks paistab ta eesti keele oskus nõrk olevat. Noh, et tüüp ei tea täiesti banaalseid asju! Ei teagi, et kas tegu on ahta silmaringiga, või elab mees (vaimselt) ingliskeelses keskkonnas? Igatahes kipub nõnda olema, et igas Janno Buschmanni filmitõlkes on ikka mõni «selline pärl», et hoia ja keela!

Taustaks: The Pussybats «15x60»

Laste sõber – jõulu hmm-hmm

Just sellist pealkirja kannab üks tore ja armas jõulujutt... autoriks on (:)kivisildnik ja ilmus see DELFIs

Kuna kõik eestikeelse meedia wõrguväljaanded on kasutajavaenuliku ülesehitusega, siis panin viited jõulujutule ka siia: 1. osa, 2. osa ja 3. osa.

Noh, et endal pärast hea leida ning ehk huvitab kedagi veel...

Taustaks: Autopsia «Stille Nacht [(g)RAVE Remix]»

Kirjaoskamatu tulevik

Kirjutasin kohalikku lehte arvamusloo «Kirjaoskamatu tulevik».

Et kui kedagi huvitab, siis klõpsab lingil.

Täiendus. Lugu oli ajendiks ka Peeter Oleski ühe arvamusloo «Küsimärgist hüüumärgini» kirjutamisele ja ilmumisele.

Taustaks: Apoptygma Berzerk «A Strange Day»

Loomad tubases arestis

Milline on kassi- või koeraomaniku hommik? Mõnus hommik on see, et kui loom on kaisus ja laseb sul rahulikult magada. Vähemmõnus hommik on see, et kui ärkad selle peale, et loom tahab tungivalt õue. Tänane hommik polnud ei mõnus, ega ka vähemmõnus... kummaline oli.

Avastasin hommikul ärgates kassid hoopis kabinetist. Põnn (see, kes ülemisel pildil) kaevas midagi ukse taga nurgas ning oli ääretult ametis. Lõvi kiibitses eemalt. Unisena ei saanud ma algul üldse asjale pihta...

Mingi aja pärast saabus selgus: Põnn oli hiire kinni püüdnud ja mängis tollega. Lõvi ootas oma järjekorda.

Mingil hetkel kaotas Põnn justkui huvi ning kohe hakkas Lõvi urisema, hiir sai hambu võetud ja minema tormatud. Hetk hiljem oli teisest toast kuulda hiire surmaeelset piiksu ja siis juba kontide raginat. Viis minutit hiljem öökis Lõvi ka värskeltsöödud hiire välja.

Pisut pikaldane Põnn käis veel mitu tundi kabinetis uurimas, et kuhu see hiir nüüd jäi...



Ma ei tea, et kas kusagil põranda all veel mõni hiir on? Lõvi oli igatahes õhtul taas köögipõranda serval varitsemas.

Tegelikult on see suur lumi kassid koduaresti sundinud ning eks nad siis otsivad omale miskeid meelepäraseid tegevusi. Lõvi näiteks vaatas täna pealt, et kuidas ma sedasama blogiposti siin kirjutan...



Koer ei taha üldse minna ilma tungiva vajaduseta õue... ainult väga suure hädaga. Kassid paar korda päevas ikka käivad kontrollimas, et kas see valge jälkus on juba kadunud, aga enamjaolt on ka nemad toas.

Taustaks: The Cure «In Your House»

Kapjadega lehmad

Helistas ekskolleeg ning tahtis jagada omi muljeid järjekordsetest tõlkelollustest.

Täpset tsitaati ei mäleta, aga mõte oli selles, et tegelane kuulis mudas sõtkuvate kapjade häält ja hirnumist ning õige pea ümbritsesidki teda vihmast märjad lehmad.

Et siis lehmadel on kabjad ja nad hirnuvad? Tõlkija Tiia Krass pole vist üldse loodusega sina peal, sest tal oli ka miskeid probleeme bernhardiinidega. Ja seda kõike esimesel poolesajal leheküljel!

Raamatu autoriks siis Santa Montefiore ja pealkirjaks «Prantsuse aednik».

Mul tekkis aga hoopis küsimus, et kas raamatul toimetaja on... et kas ta raamatut luges... ja kui luges, et kuidas siis sai see läbi minna... see pole ju mingi täheviga...

Taustaks: Rammstein «Du riechst so gut»

Lumi põlvini

Taaskord võiks öelda lause: «Talv tuli ootamatult!» Tegelikult ei tulnud... lumi tuli ootamatult... õigemini, et lume kogus oli ootamatu...



Pildil siis kenasti näha me lummemattunud punane Jeep. See auto pole kunagi sedavõrd ümaraid vorme omanud, oli Krafinna hinnang.



Sel pildil siis näha õue lagedam osa ja päris ees on näha lumepanga serv. Tagapool paistab lumemütsiga raiepakk, kuna paku kõrgus on miski 70 sentimeetrit, siis peaks see lumekihi paksusest kena pildi andma. Homme muidugi sellist pilti me õue sellest kohast ei saa, sest hommikul teeb Krafinna sinna punase autoga sügavad vaod.



Kui Krafinna neid pilte tegi, siis tundus koeradaamile, et ta tahaks ka õue minna... hüples siis teine paar meetrit Krafinna jälgedes ja otsustas, et antud elamus on siiski liialt radikaalne.



Lumi on ilus ja puha, aga puukuur asub majast üsna kaugel. Tuli lumelabidas võtta ja asuda kaevama käiku kuurini. Krafinna on tabanud mu hingetõmbepausilt enne võidukat finaali. Tõsi, ise ta kommenteeris, et ülekaaluline eskimo!



Kogu selle sahmerdamise peale otsustas ka kassidaam õue vaatama tulla, et mis toimub... kõndis väärikalt mööda värsket vagu puukuuri ning otsustas siiski, et sellise nähtavusega rajal ta pikalt olla ei taha... koos viimase korvitäie puudega tuli ka kassidaam tuppa.

Taustaks: Rammstein «Ohne dich (Mina Harker's Version)»

Tahab ja keelab..?

Meediast tuleb ikka kummalisi uudiseid... et keegi võtab poe juhatajaga ühendust ja räägib pisut ja juhataja korjab kauba müügilt...

Mul pole mingit huvi seda raamatut lugeda... mul pole ka mingit huvi pooli valida, sest üks pool väärib teist... ning küsimus pole üldse raamatus ega isikutes...

Samas ikka nii ka need asjad ei käi, et keegi helistab ja palub/käseb raamatu müügilt korjata... ja korjataksegi! Vanasti nimetati sellist asja telefoniõiguseks!

Ajalooline märkus. Telefoniõiguseks nimetatakse situatsiooni, kus võimu (või mõju) omav isik annab suulise kooralduse (sageli veel telefonitsi) millegi tegemiseks. Kuna kirjalikku dokumenti pole, siis on pärast raske tuvastada, et kes konkreetselt korralduse andis ja milles korraldus seisnes.

Kui ma oleks paranoidsem kuju, siis ma arvaks, et raamatu autor leppis ärakeelajaga kokku ning pärast jagavad tulud. Sellist reklaami raha eest juba ei osta!

Meele teeb mõruks aga ajakirjandus. Ühiskonna valvekoer peaks hambaid näitama ja lõrisema ja ka hammustma... tundub aga, et tegu on ketikoeraga, kes nüüd oma vaiksel moel raamatu autorile varasemate jalahoopide eest kätte maksab...

Taustaks: Rammstein «Bück dich»

Keeduvorst või suitsuvorst?

Ma saan aru küll ja pealkirjas esitatud küsimus on puhtalt retooriline, aga...

Ükskord poes keeduvorste tähelepanelikumalt silmitsedes märkasin, et kõigil on peal märkus mis teatab, et üle suitsutatud. Sõnastus varieerus firmade lõikes, aga mõte oli selles, et keeduvorst on suitsu saanud.

Tundub, et see keeduvorsti suitsutamine on miski trend... tekib aga küsimus, et kas mittesuitsutatud keeduvorsti polegi enam..?

PS! Pilt on puhtalt illustratiivne ning foto antud firma tootest läks siia seetõttu, et oli lihtsalt leitav. Konkreetse firma vastu pole mul midagi... vastupidi, selle tooted kuuluvad reeglina minu kolme esimese valiku hulka...

Taustaks: Rammstein «Mein Teil»

Pank või asi?

Läksin hommikul poodi... pean silmas samas külas asuvat poodi ning kassas makstes selgus, et minu pangakaart on kaotanud kehtivuse. Täna ju esimene detsember!

Piinlik moment, aga maapoes saab üldiselt hakkama... noh, et kandsin raha naise arvele, kes selle siis linnas välja võttis ja viin homme poodi raha ära.



Tõsiselt ajab aga mind vihale pank. See mölakas sai novembri lõpus kaardihooldustasu mult maha võetud küll, aga teadet kaardi aegumise kohta saatma ei vaevunud. Igasugu paska suudavad nad saata ja pakkuda ning netipank vilgub pakkumistest nagu juudi jõulupuu. Aga vaat olulist infot nad teada ei anna! Et muidu saavad nad küll kliendi järele nuhitud... et kui paar kuud kindlal päeval miskit raha on laekunud, siis saad kohe soodsa laenupakkumise.

Kõikse jaburam, et mõned kuud tagasi rääkis samasugusest elamusest mu üks ekskolleege... tõsi, temal läks vingemalt... ta sai Soomes olles teada, et ta pangakaart ei kehti...

Või siis meenub juhtum selle aasta algusest, mil kallile abikaasale helistati ja küsiti, et millisesse Tartu pangakontorisse talle uus kaart jätta? Abikaasa oli pisut ebalev, et miks peaks saarlane pangakaardile Tartusse järele minema ning siis oldi liini teises otsas üllatunud, et kas te siis ei elagi Tartus? Kurblooline on see, et abikaasa oli vähemalt üks kord juba oma pangakaarti siin saarel vahetanud. Ka ei tulnud pangatibile pähe vaadata, et mis numbrile ta helistab: helistas ta ju lauatelefonile...

Võiks ju kaaluda pangavahetust, aga mis mõttega... et mis seal vahet, et kumb Rootsi pank sind hingekirjas peab. Ja Rootsi pankade käepikendus Eesti Vabariik on kahjuks asjad nii kaugele viinud, et pankasid vältida pole võimalik...

Taustaks: Life Cried «Dressed In Filth»