Põlvpead – kõige suurem oht wõrgus!?

Uuemal ajal tuleb ikka igasugu kummalisi tähtpäevi... on holokaustipäev, on sõbrapäev, nüüd on ka turvalise interneti päev...

Viimatimainituga seoses avati üks wõrguleht ja paisati wõrku ka allolev videoklipp... õigemini selle eestikeelne versioon...



Einoh, klipp on tore ja tegelikult aetakse õiget asja... iseasi, kuivõrd tulemuslikult, sest enamjaolt on lapsed arvutialal targemad, kui nende vanemad... ka ei pruugi need vähemharitud vanemad sellest klipist üldse aru saada, sest klipp on pigem siiski noortepärane. Aga järsku olen ma siiski pessimist... ja kui olen, siis on mul sedakorda küll hea meel!

Enam kui nõutuks teeb, aga see, et esimene wõrgust ilmuv oht on neli põlvpead koeraga. Arvan siiski, et lapsest wõrgukasutajale on paremäärmuslased ikka väga väike oht, aga Euroopa tavades on vist ikka veel põlvpead kõige kurja juur. Ilmselt minu viga, aga vasakäärmuslased (ja muud taolised pussakad) on praegu korralikele inimestele märksa suurem oht... rääkimata sellest, et nood on lihtsalt ebaesteetilised vaadata ja toodavad vaid miskit laga linnatänavatele.

Kirjutasin juba alguses kõikvõimalikest uutest tähtpäevadest... tundub, et on tagumine aeg teha ka terve mõistuse päev! Noh, et ei jahutaks kogu aeg vaid põlvpeadest. Ka oleks sellist päeva vaja sedasorti tüüpidele nagu need tüdrukud, kes omi alastipilte miskile töllile saatsid, kes lubas neist pesumodellid teha ja 23 tuhhi maksta. Või siis igasugu taolistele tüüpidele, kes MSN-s või meilis omi pangaparoole suvalise küsimise peale saadavad. Ah, seda nimekirja võib ju jätkata lõputult...

Taustaks: Helium Vola «Omnis Mundi Creatura»

Prillitoosi seiklusjutud

Vaatasin täna hommikusöögi kõrvale telekat ning sattusin eneselegi ootamatult saatele «Prillitoos».

Saade algas sellega, et Hans Kaldoja ja Diana Lorents kõndisid raamatukogus ja rääkisid lugemisest. Hans Kaldoja meenutas, et tema oli nooruses ikka kõva lugeja, et siis hakkas ilmuma mitmeid huvitavaid sarju... ja mainis esimesena sarja «Seiklusjutte maalt ja merelt». Seepeale tundis Diana Lorents, et tal on ka midagi öelda ja teatas, et sarjas ilmus 34 raamatut.

Viimane väide on vale, sest sarjas ilmus 55 raamatut!

Küsimus polegi selles, et kas Diana Lorents teab, mitu raamatut sarjas ilmus. Küsimus on selles, et kas tõesti on sujuv jutuvada olulisem, kui on seda fakt? Arvan, et kui fakti kindlalt ei tea, siis pole mõtet seda üldse öelda, aetagu aga ümmargust juttu ning kõik on rahul. Häda selles, et just seesama vigane fakt võib mõne inimese jaoks ainukeseks faktiks sel teemal jäädagi...

NB! Ma päris kindel pole, aga Diana Lorents vist veel ka väitis, et sari hakkas ilmuma 1957. Õige on siiski 1955. aasta.

Taustaks: Murder At The Registry «The Creatures Are Having Fun With The Hollywood Dreamblaster»

Oh mis vahva sõnavärdjas

Hommikul unise peaga vaatasin wõrgus ajalehti ning nägin uudist «Latiinohurmur tuleb taas Eestisse!».



Tõsi, kui pealkirjal klõpsata, siis loo enda juures on «latiinohurmur» asendatud juba artisti nimega.

Tahtsin vaid öelda, et «latiinohurmur» kõlab küll sellise vääraka väljendina, et vägisi jääb mulje, et pealkirjameister antud artisti ei salli... noh, et elas end välja!

Taustaks: Calva Y Nada «Los Santos Inocentes»

Orjarahvas, töörahvas, misiganes...

Blogisse «Mõtteid kõigist taskutest» ilmus eile postitus «Vastutada ei taha keegi …». Kirjutasin ka sellele ühe kommentaari ning solvasin sellega ilmselt hulga kaunishingi ära. Kommentaar on siinsamas all kohe pildina ning seda saab veel suuremaks ja loetavamaks klõpsida...



Täna hommikul vaatasin uuesti sinna blogisse ning nägin, et mu ütelus eestlastest kui orjarahvast on miskeid valulikke reaktsioone tekitanud. Hakkasin siis uut kommentaari kirjutama, aga jäin mõtlema, et järsku saab liialt terav ja blogiomanikku solvav... või misiganes! Leidsin, et arukam on jätkata omaenda blogis.

Ma saan aru küll, et arvamus eestlastest kui orjarahvast võib olla solvav, või siis vähemasti häiriv. Noh, et kes siis ikka ori, või orja järeltulija tahab olla...

Samas ei oska (ja ka ei taha) kuidagi teistmoodi iseloomustada seda «madalakarvalist ja lontkõrvalist» inimest, kes «täitis lolle Moskva korraldusi ehtsa Saksa täpsusega», või kes nüüd esimese Brüsseli vile peale kohe püksid rebadele laseb, vitsakimbu hambu võtab ja talliukse taha järjekorda asub. Olgu, see jutt käib poliitikute ja ametnike ja muude võimurite kohta. Aga mille poolest see lihtinimene parem on? Kirub neidsamu võimureid ja iga kord valib needsamad tagasi. Olgu, Eesti seadused on juba sellised, et Savisaar, Ansip või kesiganes lahkub võimult vaid jalad ees. Olgu! Aga kus on need ärksad ja väärikad inimesed, kes algataksid seaduse muutmise... või siis läheksid kasvõi protestima. Või mida iganes..?

Või tehti uus töölepinguseadus, mis on ilmselgelt töötajavaenulik, aga kus on meeleavaldused? On kriis (ehk eufemistlikult majandussurutis) ja pensionärid on nõus juba pensionikärbetega! Valitsusse nad ei usu, kriisist ülesaamisesse nad ei usu, aga pensionit võiks ju küll kärpida, et raske ju! Isegi see «pisiasi» neid ei häiri, et võimurid on neid juba küll ja küll püganud ja mõnitanud, et võimurid ei loovuta oma küünte vahelt sentigi...

Tümpsa teeb rohkem tööd. Tümpsa teeb üha rohkem tööd!

Või kuidas see George Orwelli lühiromaanis «Loomade farm» nüüd oligi. See juhm hobune Tümpsa oli esimesest lugemisest peale minu jaoks rumala, alahoidliku ja kõiki oma probleeme töössematva eestlase võrdkuju. Väga tabav võrdkuju.

Töö on tore ja väärikas asi, aga tööd tehakse selleks, et hästi elada... mitte ei elata selleks, et tööd teha. Luterlik-eestlaslik töökultus aga just tööd kui asja iseeneses fetišeeribki.

Loomulikult on igal inimesel oma nägemus, aga mina näen asju just niimoodi... ja selleks on ka hulgi isiklikke põhjusi...

Olen juba lapsest saati enda aadressil kuulnud kriitikat, et mis kuradi härraks või saksaks ma end pean... ja seda kriitikat kuulen ma alati, kui käitun väärika inimesena, või kasvõi eeldan, et minuga käitutaks väärikalt.

Või siis kui kuulen järjekordset ausat ja ehedat eestlast riiki kirumas ning siis ütlen, et kui ei meeldi, et mine ja protesti. Vastuseks tuleb ikka, et mis nüüd mina, et kuidas ma riigi vastu jne.

Tegelikult mind täitsa huvitab, et kas eestlased saavad enne suve end tänavale protestima veetud, või tõmmatakse küür sügavamalt selga ja hõlmad rohkem koomale, et võimurite poolt kõrges kaares lastud pask päris krae vahele ei jookseks...

Jah, ma annan aru, et kehtiva retoorika alusel on iga demonstrant Moskva käsilane ja kahjuks on ka tiblade pronksiöö liialt värske mälestus. Aga siiski..?

Jah, ma olen patrioot, pean lugu oma maast ja rahvast, mis tänapäevases mõistes tähendab automaatselt ju süüdistust natsismis, või vähemasti marurahvusluses. Samas ei tähenda lugupidamine seda, et ma ei võiks oma maa ja rahva suhtes kriitiline olla... riigist rääkimata.

Taustaks: Ashbury Heights «World Coming Down»

Eesti keel wõrgus?

Viimastel päevadel on eestikeelsed blogid täis hõiskamist, et Google'i tõlkija nüüd ka eesti keelt mõikab. Ausaltöelda, külmaks jätab. Ei, pigem suhtun kahtlustavalt.

Kunagi ma proovisin sealsamas tõlkida miskit tekstijuppi vene keelde. Hm, tulemusel oli vähe pistmist vene keelega. Ja kui ma mõtlen igivääraka eesti arvutikeele peale, siis on mul enam kui põhjust kahtlev ja kahtlustav olla.

Siinkohal oleks sobilik taas näiteks tuua Bloggeri tõlkimine eesti keelde.

Et «tagasi originaalse postituse juurde» või «kirjastage oma kommentaar».

Ma saan aru küll, et iga blogija peab omi postitusi ainulaadseteks ja kordumatuteks (loe: originaalseteks) ning et iga blogija peab blogi ajakirjanduseks ja end ise kirjastajaks. Häda selles, et selliseid tõlkeväärakusi näeb aga hoopis postituse kommenteerija!

Olgu, midagi originaalset võib ju blogipostis olla, aga kommenteerija läheb siiski «tagasi originaalpostituse juurde». Aga vaat «kirjastamine» on küll termin/tegevus, mida blogimise käigus ette ei tule! Kommentaari ikkagi avaldatakse.

Taustaks: Combichrist «Sent To Destroy»

Pühapäevane spordivi(r)in

Istusin täna teleri ette hommikust sööma ning avastasin oma nördimuseks, et taas on riigikanalil miskid suusatajad...

Klõpsasin ka ETV2-te ja tuvastasin, et spordi- ja lastekanalil on taas vaid tüüne teletekst. Jõudu!

Eks ma saan aru, et riigiteles pole ilmselt midagi näidata ja puha, aga üks lõik kommentaatori tekstist oli see, mis mind tegelikult kirjutama ajendas. Täpset tsitaati pole võtta, aga tüüp rääkis miskil rahulikumal hetkel omi mälestusi viinaga spekuleerimisest väljamaal. Ja seda spordiülekande taustaks! Väga tervislik!!!

Ning kui muidu ETV-s reklaami pole, siis spordiülekande puhul ikka on. O sport, sa oled raha!

Taustaks: New Order «True Faith»