On mõned bändid, keda eriti ei kuula, aga kel on head videod. Marilyn Mansion on selline... ja ka HIM. Mäletan, et kunagi M'Era Luna festivalil Saksamaal ei läinud ma HIMi isegi vaatama, eelistasin hoopis telgis lebotada. Ja nüüd ostsin millegipärast HIMi DVD «Love Metal Archives. Vol. 1» (2005).Tegu siis ainsa HIMi plaadiga, mis meil kodus on ja mis meil ilmselt ka olema saab. DVD on selline rammus väljalase: 15 videot ja 30 kontsertlugu. Eks nende videote pärast see ju ostetud saigi. Samas tuleb tunnistada, et kui 15 selle bändi videot järjest vaadata, siis 10 videot on liiast. Probleem selles, et videod on suhteliselt sarnased ning veel suurem probleem, et lood on praktiliselt samasugused. Eriti häiriv on aga see ilge ilasus, mis ekraanilt ja kõlaritest välja tulvab. Love metal kogu oma ilus ja inetuses!
Kontsertlood on sel DVD-l aga ilmne lisamaterjal, sest nende heli- ja pildikvaliteet on ikka suhteliselt kehv. Lisaks veel miskit juttu ja muid pudinaid. Eriliselt tüütuks muutuvad aga need üliromantilised ja -kunstilised menüüd... eriti kui püüad neid paar-kolm korda järjest kasutada. Ausõna, niikui miski lastefilmi DVD. Tegelikult sai DVD läbivaatamise järel taas selgeks, et HIMi parim lugu on siiski «Wicked Game». Ainult, et see on ju tegelikult hoopis Chris Isaaki lugu...
Taustaks: HIM «Wicked Game»
2 comments:
Noh, Politseiakadeemias oli Vlue Öyster Club ning bänd nimega Blue Öyster Cult pole mulle samuti uudiseks... lihtsalt Chris Isaak meeldib mulle rohkem.
Ühes paistame küll ühte meelt oleavt: HIMi parim lugu on cover.
Ptüi, trükiveakurat tembutab...
Muidugi Blue Öyster Club, ehk nagu nohune vene pealelugeja ütles Klub «Goluboi ustritsõ»...
Post a Comment