Eesti ulmekirjandus ootab väärilist järelkasvu

Esinesin eelmise nädala neljapäeval Pärnu Keskraamatukogus ettekandega ning sellest faktist tingituna võttis «Pärnu Postimees» minult ka intervjuu, mis ilmus täna ja kannab pealkirja «Eesti ulmekirjandus ootab väärilist järelkasvu».

Taustaks: The Cassandra Complex «The War Against Sleep»

Lou Cameron «Behind the Scarlet Door»

Sopakirjanduse lugemine tõlgetena tekitab sageli teatavat bibliograafilist lisavõlu. Loed miskit venekeelset piraatväljaannet ning hakkad pärast mõtlema, et kuidas võiks autori nimi ja teose pealkiri originaalis kõlada? Järgnevad otsingud teatmeteostes ja wõrgus ... ning mõnikord võtavad need otsingud rohkem aega, kui sopaka enda lugemine. Võimalik, et see on vaid minule arusaadav lõbu, aga ju ma siis olen sellise bibliograafilise detektiivi meelelaadiga. Minu jaoks tekitab bibliograafiates kaevamine tõelist mängurikirge ning pole midagi rahustavamat, kui lugeda korralikult koostatud bibliograafilist kirjet.

Just sellised mõtted tulid pähe, kui lugesin Lou Cameroni romaani «Behind the Scarlet Door» (1971) vene tõlget «За кроваво-красной дверью». Autori ning romaani originaalpealkirja ja esmatrüki aasta tuvastamine oli huvitavam tegevus, kui romaani lugemine. Ma ei saaks öelda, et «Behind the Scarlet Door» oleks halb romaan, aga midagi meeldejäävat see ka polnud. Tüüpiline ajaviide: loed ja unustad!

Romaani sisu oli ka selline tavapärane: üks politseinik hakkab uurima miskeid tapmisi ning alguses tundub asi väga üheselt viitavat miskitele üleloomulikele jõududele. Algus, kus möllab müstika ja salapära, on vägagi hea ja põnev lugemine ning autor on osanud seda kõike ka värvikalt kirja panna. Romaani esimene pool oleks kindlasti üle keskmise ajaviide, aga teine pool püüab toimuva realistlikule pinnale viia ning kuritöö lahtised otsad kokku sõlmida. Tulemus on masendav ja haigutamapanev! Probleem polegi niivõrd paradigma muutmises, vaid selles, et see politseiromaani osa on kuidagi tuim ja andevaene ning jääb oma primitiivsuses kõvasti alla romaani esimesele poolele.

Võimalik, et mu ootused kruvis liialt kõrgeks samas köites (ja eespool) olev William Hjortsbergi romaan «Falling Angel» (1978). Oli kuidas oli, aga Lou Cameroni romaan ilmus 1993. aastal vene keeles kolm korda: see ühisraamat Hjortsbergiga ning kogumikes «За кроваво-красной дверью» ja «Очищение огнём». Ei arva, et sellise avaldamislaine tingis romaani kvaliteet... pigem oli tegu siiski halva kordineerimise ja juhuste kokkulangemisega, sest vene kirjastused suhtuvad enne 1973. aastat ilmunud kirjandusse kui vabavarasse.

Taustaks: Supreme Court «Hide In Fear (Orkus Edit)»

Ränk viga ajakirja «Digi» jaanuarinumbris

Sain täna kätte jaanuarikuu «Digi». Tellija rõõm on suur, kui ajakiri saabub koju paar nädalat pärast ilmumist... kuid ega ma sellest tahtnud rääkida.

Ajakirjas on räme ulmealane viga! Keegi Sven Vahar kirjutab seal Vladimir Obrutšovi romaanist «Plutoonia» ning väidab, et tegu on 1951. aastal kirjutatud ulmeseiklusega. Ja valesti väidab! «Плутония: Необычайное путешествие в недра Земли» on kirjutatud juba 1915. aastal. Tõsi, romaan ilmus alles aastal 1924... aastal 1951 ilmus pisut parandatud trükk ning paranduste käigus kadus ka alapealkiri. See väljaanne oli ka 1954. aastal ilmunud eesti tõlke aluseks. Loomulikult ei arva ma, et iga inimene peaks peast teadma kõikide ulmekate ilmumisaastaid... ajakirjanik võiks siiski fakte kontrollida! Eriti naljakas on, et oleks aidanud Google'i otsing plutoonia. Ulmekirjanduse BAAS on antud otsingu 3-4 tulemus! Moodsa tehnika ajakirjas kirjutajad võiksid wõrguga pisut rohkem sina peal olla...

«Digi» kaanepildist ma parem ei kirjuta, sest selle ilgus ületab isegi ajakirja tavataset... isegi samal päeval postiga saabunud ajakirja «Heavy Metal» jaanuarinumber oli viisakam. Samas on viimatimainitud täiskasvanute koomiksiajakirjal ikka kordi rohkem põhjust miskit liha kaanele panna! Ähhh, küsimus polegi ju tegelikult erootikas, seksis või (pool)paljas naiseihus... need «Digi» kaanepildid on lihtsalt haledad ning meenutavad pigem miskeid uue iseseisvuse algusaegade nn. erootilisi kalendreid. Krafinnale see kaas samuti ei meeldinud!

Taustaks: Ophelia's Dream «Tears»

Pärnu keskraamatukogu tutvustab eesti ulmekirjandust

«Pärnu Postimees» kirjutas:

Pärnu keskraamatukogu jätkab eelmisel aastal alustatud traditsiooni, tutvustades lugejatele eesti kirjanikke ja eesti kirjanduse žanre, jaanuaris pööratakse tähelepanu ulmekirjandusele.

Kõik ulmehuvilised on oodatud neljapäeval, 25. jaanuaril kell 17 Pärnu keskraamatukogu kolmanda korruse lugemissaali, kus endine pärnakas Jüri Kallas räägib eesti ulmekirjandusest ja ulmekirjanikest.

Taustaks: Ophelia's Dream «Piece For Solo Oboe»

Vabavarast vaba!!!

Olen vabanenud järgnevatest ilgustest: Gaim, Miranda ja Open Office! Mitte, et see vabanemine keerukas oleks olnud, aga nüüd oli seda võimalik teha, sest mul on taas MSN Messenger ja Office 2000. Kohe puhtam ja kuivem tunne ning kõiksugu libakraam sai seepeale masinast raudse luuaga välja pekstud.

Taustaks: Winny Puhh «Meid tervendab Kashpirovski»

Kolmas Shrek

Selgus, et käesoleva aasta 18. mail tabab maailma nuhtlus «Shrek the Third» (2007).

Esimene film oli täitsa hea, kuigi venis ja laule oli liiast. Teine oli ikka suisa igav... ainult Saabastega Kass oli vaatamist väärt. Ma ei julge mõeldagi, et kui hale see kolmas film veel tulla võib. Kel asjasse rohkem usku, see võib kiigata filmi kodulehte või Wikipedia kirjet. Viimatinimetatud allikas hirmutab veel ka sellega, et kusagil olevat maha hõigatud, et aastal 2010 linastub neljas sookolli film!

Taustaks: Winny Puhh «Kolm põrsast»

iPhone imeb

Kommentaarid, nagu öeldakse, on liigsed!

Taustaks: Winny Puhh «Head ööd»

Which Horror Movie Killer Are You?

Which Horror Movie Killer Are You?
Jason Voorhees You are Jason Voorhees. You seek one thing.... REVENGE! You dont care who gets in your way. When you kill you are always creative. You are strong and merciless. No wonder so many people are scared of you.
Take The Quiz Now!	Quizzes by myYearbook.com

Taustaks: Girls Under Glass «Halloween»

HIM «Love Metal Archives. Vol. 1»

On mõned bändid, keda eriti ei kuula, aga kel on head videod. Marilyn Mansion on selline... ja ka HIM. Mäletan, et kunagi M'Era Luna festivalil Saksamaal ei läinud ma HIMi isegi vaatama, eelistasin hoopis telgis lebotada. Ja nüüd ostsin millegipärast HIMi DVD «Love Metal Archives. Vol. 1» (2005).

Tegu siis ainsa HIMi plaadiga, mis meil kodus on ja mis meil ilmselt ka olema saab. DVD on selline rammus väljalase: 15 videot ja 30 kontsertlugu. Eks nende videote pärast see ju ostetud saigi. Samas tuleb tunnistada, et kui 15 selle bändi videot järjest vaadata, siis 10 videot on liiast. Probleem selles, et videod on suhteliselt sarnased ning veel suurem probleem, et lood on praktiliselt samasugused. Eriti häiriv on aga see ilge ilasus, mis ekraanilt ja kõlaritest välja tulvab. Love metal kogu oma ilus ja inetuses!

Kontsertlood on sel DVD-l aga ilmne lisamaterjal, sest nende heli- ja pildikvaliteet on ikka suhteliselt kehv. Lisaks veel miskit juttu ja muid pudinaid. Eriliselt tüütuks muutuvad aga need üliromantilised ja -kunstilised menüüd... eriti kui püüad neid paar-kolm korda järjest kasutada. Ausõna, niikui miski lastefilmi DVD. Tegelikult sai DVD läbivaatamise järel taas selgeks, et HIMi parim lugu on siiski «Wicked Game». Ainult, et see on ju tegelikult hoopis Chris Isaaki lugu...

Taustaks: HIM «Wicked Game»

Blogspot ja tema tšombe

Läksin pärast teatavaid kõhklusi novembri lõpus oma blogiga beetale üle. Kõhklused olid tingitud mõnede varem beetale üleläinud kodanike murekisast. Üldiselt olen rahul, sest asi on arenenud ning pärast pisikest ümberharjumist olen ma enam kui rahul.

Üks tüütu tšombe siiski on! Kommenteerimine blogides, mis pole veel beetale üle läinud... kommenteerimine neis blogides on tüsilik. Ma nimelt login oma blogindusse sisse ainult viimasel vajadusel, aga nüüd tuleb seda näiteks kohe teha, kui plaanid tuttavate blogisid lugeda ning ka kommenteerida, sest kommenteerimise käigus sisselogimisel teatab Blogspot, et salasõna on vale.

Taustaks: Mick Harvey «Pink Elephants»

American Beauty (1999)

Arvasin kogu aeg, et film «American Beauty» (1999) on paras paariline filmidele «American Pie» (1999), «Road Trip» (2000) ja «Legally Blonde» (2001). Ei teagi, et miks ma niimoodi arvasin, aga arvasin. Eks inimeste elu üldiselt koosnebki sedasorti pinnapealsetest arvamistest. Nüüd siis «American Beauty» (1999) vaadatud ning see arvamine ka kuhugi arvamiste prügikasti visatud.

Film algab üsnagi meeldejääva ütelusega:

My name is Lester Burnham. This is my neighborhood; this is my street; this is my life. I am 42 years old; in less than a year I will be dead. Of course I don't know that yet, and in a way, I am dead already.

Ning jätkub esialgu samas laadis:

Look at me, jerking off in the shower — this will be the high point of my day. It's all downhill from here.

Mingil hetkel hakkab aga filmi vedru maha käima. Takkajärgi ütleks, et film on mõeldud ilmselt juhmimale vaatajale... või siis sellisele, kes sedasorti küsimustele mõelnud pole. Minu jaoks nämmutati ja korrutati asju liialt ning tulemuseks sai film, mis jätab mulje, et nagu oleks tahetud teha miskit pretensioonikat (sotsiaalset) kunsti, kuid välja kukkus suhteliselt tavaline film, millest lihtrahvas saab siiski rääkida kui miskist «tõsisest filmist». Pretensioonikas, aga lohisev ning tõi sellisena kohe meelde «Magnolia» (1999). Päris paras paar!

Film on ilmselgelt ka menukas. Piisab kui võtta arvesse kasvõi filmile osaks saanud auhinnasadu. Näitlejad said oma auhinnad tõesti asja eest... ülejäänute omad on aga vaieldavad. Sedavõrd popil filmil on muidugi ka Wikipedia kirje, aga Wikiquote kirje on ilmselt siiski olulisem. Wõrgust leiab ka filmi käsikirja.

Taustaks: Rammstein «Amerika»

Parim aastavahetussoov

Postituses Operatsioon «White Christmas» kirjutasin ma parimast jõuluteemalisest sms-st, mis ma sain. Siin siis parim aastavahetuse teemaline:

Vana läks ja võttis Saddami. Loodame, et uus on nii vägev, et teeb sama Bushiga!

Taustaks: Lynn Canfield «The True Present»