Katkend eileöisest vestlusest

a says:
ma vaatan, et teie ei olegi ajaveebi konkursil oma staffiga
http://ulmeguru.blogspot.com/ says:
peaks või?
http://ulmeguru.blogspot.com/ says:
mulle meeldi selle konkursi tingimused, žürii ning üldse kohaliku bloginduse trendid
a says:
maidea, ma avastasin 1 päev, et külastatavus on hullult tõusnud ja et keegi on mu sinna toppind
http://ulmeguru.blogspot.com/ says:
st., et õige blogi on sotsiaalne hala, poliitiline ona või tehnopedendus
a says:
nujah, nii enamasti on, a ma olen sealt ka päris vahvaid asju leidnud

Jutt siis konkursist Eesti Ajaveeb 2006 ning sellest, et miks minu või Krafinna blogi seal pole.

Taustaks: Second Voice «Living In Paradise»

Sengoku jieitai (1979)

Olin seda filmi ammu otsinud, sest ulmealasest sekundaarkirjandusest olin lugenud suhteliselt intrigeerivaid (ja üleolevalt virisevaid) arvamusi selle kohta. Vaist ütles, et selline film ei saa nii halb olla, kui kirjutatakse...

Film «Sengoku jieitai» (1979) põhineb jaapani ulmekirjaniku Ryô Hanmura (1933-2002) samanimelisel 1971. aastal ilmunud romaanil. Ryô Hanmura on kirjanik, kel on intelligentse autori kuulsus ning kes on võitnud Jaapanis kaalukaid kirjandusauhindu. Eks siis inglisekeelse ulmemaailma analüütikud olidki pisut hämmingus, kui nägid festivalifilmi asemel verist b-kategooria linateost. Romaani lugemiseks tuleks osata jaapani keelt ning seega jääb igasugune võrdlus algteosega ära. Aga pole ma ka täheldanud, et algteost oleks lugenud mõni filmi materdaja, kes arutleb teemal, kuidas Hanmura intelligentsest romaanist verine sopafilm on tehtud. Filmi tuntakse ka pealkirjade «Time Slip» ja «G. I. Samurai» all... see viimane on rahvusvaheliselt vast isegi kuulsam kui originaalpealkiri.

Filmi sisu on lihtne: rühm XX sajandi jaapani sõdureid kukub ajas tagasi XVI sajandi keskpaika, mil neil aladel oli feodaalne killustatus ning toimus verine võimuvõitlus erinevate klannide vahel. Tulevikku tagasipöördumine on ilmselt võimatu ning sestap teeb kaasaegsete sõdurite juht leitnant Iba ettepaneku ühineda ühe klanniga nende võitluses.

Kiire otsing wõrgus andis ka kohe paar inglisekeelset arvustust, autoriteks siis vastavalt Mark Pollard ja Anthony Romero. Huvilised võivad seega ise lugeda. Film on tänaseks saavutanud suisa pisukese kultusfilmi staatuse. Eks osaliselt on selle kultuse taga leitnant Ibat mängiv Sonny Chiba, aga eks ka idee ise ole võimas ning polegi imestada, et asjast valmis hiljuti remake «Sengoku jieitai 1549» (2005).

Taustaks: Sky Cries Mary «Wots... Uh the Deal»

Pärt Kivisildniku kallal

Kui tavaliselt on kohaliku meedia probleemiks, et ei leita leheruumi arvustamaks väärikaid üllitisi, siis ajakirja «Pläkk» puhul see reegel vist ei kehti...

Värske number on leidnud käsitlemist nädalalehe «Eesti Ekspress» kultuurilisas «Areen», kus keegi Veiko Õunpuu on üllitanud veeru pealkirjaga «Hirm võõra ees». Kõikse naljakam on, et rääkides viimasest numbrist ei saa sm. Õunpuu üle ega ümber Kivisildniku kirjutisest eelviimases numbris. Ilmselt peab see nn. Pärdi-lugu andma sm. Õunpuu paskvillile suuremat ajakirjanduslikku kaalu. Või nagu lugeja Andres kommentaaris tabavalt nendib: «/.../ pange teinekord kivipallur iluuisutamist ja räppar Mozarti arvustama, tulevad sama adekvaatsed arvamused.»

Kivisildnik lubas oma blogis, et paneb selle Pärdi-loo ükskord oma blogisse üles. Seniks tuleb aga leppida Ants Juske refereeringuga «Roppuste aastalimiit sai ära raisatud». Lisalugemiseks soovitan Mihkel Raua paskvilli «Pläkk: ajakiri neile, keda ei koti surnud neeger ega muu», kus ta tüübiliselt leiab taas üles ohtliku natsilembuse ja neegriviha eesti ühiskonnas... sedapuhku siis metallurgide seas. Mõni ikka ei väsi.

Tundub, et iroonia ja sarkasmi tajumine hakkab ikka vägagi haruldaseks oskuseks muutuma...

Taustaks: Human Drama «Nothing I Judge»

Paha Polly

Tahan öelda, et Paha Polly on asi... asi suure algustähega. Tegu eelmisel aastal kokkutulnud bändiga.

Eks sellise avalduse on põhjustanud kõigest neli kuuldud lugu: «Lõpust sai algus», «Mõttetu», «Kui suvi on surnud» ning üks inglisekeelne. Viimatinimetatust ma ehk ei räägiks, aga need kolm eestikeelset on ikka väga tugevad lood. Eriti märgiks ära head tekstid.

Üks kord Piiblit lugesin
Kolm korda «Stepihunti»
Ja vahepeal ma igatsenud
Olen katapulti.

Kogun kommipabereid
Ja kodus toidan kassi.
Mõttetu on nimi,
Mis mul kirjutatud passi.

Igatahes ootan üsna kannatamatult, et millal bändi uutele lugudele... või suisa ametlikule albumile küüned taha saan.

Taustaks: Paha Polly «Mõttetu»

Sõpakas kui test

Viimase poole aasta telesündmused on tekitanud mulje, et Sõpruse Puiestee ja sellega seonduv on üsna heaks testiks inimese vastuvõtuvõimele jne.

Piisab, kui vaadata, et kuidas hindavad saate «Hoia ja keela» «muusikaasjatundjad» ansambli loomingut. Küsimus pole hinnetes, sest maitsed on teadupoolest erinevad. Küsimus on elementaarses faktitundmises: kui ikka kodanik ei tea, et kes on Allan Vainola või Mait Vaik, siis tuleks kodanikul küll nurka häbenema minna. Jutt Jüri Makarovist, kes ilmselgelt on oma seniilsuses minetanud igasuguse seose reaalse maailmaga ning esineb helesiniselt ekraanilt umbse ja võhikliku vana peeruna, kelle sõnavõttude kõrghetked on siis kui ta saab heietada sellest, kuidas ta mõne äsjanähtud kollektiivi kontserti kunagi organiseeris. Tore on... ning au ja kiitus, aga see kõik on minevik!

Omaette tase oli muidugi «Eesti muusika karikas», kus siinmaine kõige piinlikum bänd Nexus kaotas Sõpruse Puiesteele. Tundub, et pööbel polnud oma lemmiku kaotuseks valmis. Isegi pööbli häälekandja «SL Õhtuleht» pidi end paar päeva koguma, et asjast kirjutada. Päev pärast saadet suudeti avaldada vaid kurblik nupuke «Nexus sai «Eesti muusika karikas» tuuseldada». Ilmselt oldi valmis kirjutama lugu võidukast tibitriost, aga reaalsus on õnneks siiski pisut normaalsem. Läks veel päev ja siis suudeti end kokku võtta ning ilmutada lugu «Nagu välk selgest taevast: Sõpruse Puiestee seljatas Nexuse». Ja kui lugeda veel nende lugude kommentaare, siis saad aru, et tegu on klassivõitlusega: pööbel lihtsalt ei usu, et Sõpakal võiks üldse fänne olla ning arvab, et saates tehti häältelugemisel sohki. «Kõigile ju meeldib Nexus!»

Antud postituse ajendas aga viimane «Hoia ja keela», kus mitte keegi stuudios ei saanud aru, et laulu «Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head» ei maksaks päris sõna-sõnalt võtta. Arvasin, et mõistete «iroonia» ja «sarkasm» mittehoomamine on iseloomulik vaid kasvavale põlvkonnale... kahjuks tundub, et olen eksiarvamuse küüsis. Eriti lõbus oli näha, et saates külalisena esinenud Nexuse-tibi polnud siiani üle saanud katotusest Sõpakale ning kasutas taas võimalust kobisemiseks. Suisa kurb oli aga, kui tibi kasutas oma kilamisest rääkimiseks sõna «laulma». Brrrrrrrrr!

Taustaks: Sõpruse Puiestee «Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head»