18.2.06

Sõpakas kui test




Viimase poole aasta telesündmused on tekitanud mulje, et Sõpruse Puiestee ja sellega seonduv on üsna heaks testiks inimese vastuvõtuvõimele jne.

Piisab, kui vaadata, et kuidas hindavad saate «Hoia ja keela» «muusikaasjatundjad» ansambli loomingut. Küsimus pole hinnetes, sest maitsed on teadupoolest erinevad. Küsimus on elementaarses faktitundmises: kui ikka kodanik ei tea, et kes on Allan Vainola või Mait Vaik, siis tuleks kodanikul küll nurka häbenema minna. Jutt Jüri Makarovist, kes ilmselgelt on oma seniilsuses minetanud igasuguse seose reaalse maailmaga ning esineb helesiniselt ekraanilt umbse ja võhikliku vana peeruna, kelle sõnavõttude kõrghetked on siis kui ta saab heietada sellest, kuidas ta mõne äsjanähtud kollektiivi kontserti kunagi organiseeris. Tore on... ning au ja kiitus, aga see kõik on minevik!

Omaette tase oli muidugi «Eesti muusika karikas», kus siinmaine kõige piinlikum bänd Nexus kaotas Sõpruse Puiesteele. Tundub, et pööbel polnud oma lemmiku kaotuseks valmis. Isegi pööbli häälekandja «SL Õhtuleht» pidi end paar päeva koguma, et asjast kirjutada. Päev pärast saadet suudeti avaldada vaid kurblik nupuke «Nexus sai «Eesti muusika karikas» tuuseldada». Ilmselt oldi valmis kirjutama lugu võidukast tibitriost, aga reaalsus on õnneks siiski pisut normaalsem. Läks veel päev ja siis suudeti end kokku võtta ning ilmutada lugu «Nagu välk selgest taevast: Sõpruse Puiestee seljatas Nexuse». Ja kui lugeda veel nende lugude kommentaare, siis saad aru, et tegu on klassivõitlusega: pööbel lihtsalt ei usu, et Sõpakal võiks üldse fänne olla ning arvab, et saates tehti häältelugemisel sohki. «Kõigile ju meeldib Nexus

Antud postituse ajendas aga viimane «Hoia ja keela», kus mitte keegi stuudios ei saanud aru, et laulu «Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head» ei maksaks päris sõna-sõnalt võtta. Arvasin, et mõistete «iroonia» ja «sarkasm» mittehoomamine on iseloomulik vaid kasvavale põlvkonnale... kahjuks tundub, et olen eksiarvamuse küüsis. Eriti lõbus oli näha, et saates külalisena esinenud Nexuse-tibi polnud siiani üle saanud katotusest Sõpakale ning kasutas taas võimalust kobisemiseks. Suisa kurb oli aga, kui tibi kasutas oma kilamisest rääkimiseks sõna «laulma». Brrrrrrrrr!

Taustaks: Sõpruse Puiestee «Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head»

4 comments:

kivisildnik said...

oia ja keela on tõesti ommikutelevisiooni tase
jälestan ja põlgan

muide esialgu hea uudisena
kõlanud teadaanne sellest et
kas infantiili kihutatase sügisest
hommikutelevisoonist minema
osutus lähemal vaatlusel katastroofiks

need vaimuhiiglased saavad etv
praimtaim sõu

kustumatu teleelmuse
korraldas paar parajaid
mulle ühel varase
lapseriietamise taustal
kui nad sopalehest
neegrilistsi hinnakirja ette lugesid

tänaseks on hitiväärtusega afrohoor betooni peale pandud aga teletropid viibivad
endiselt vabaduses

kus on siin õigus

silver said...

kusjuures jah, ega nad seal eriti millestki veidikenegi alternatiivsemast aru ei saa.

kui pia fraus seal oma "mooie islandiga" oli, mis on jumala hea lugu ja video oli ka päris äge, siis ma olin lausa ehmunud, et mitte keegi ei saanud sellest seal aru.

või kui heidy purga ütles, et forgotten sunrise'i "never(k)now" on röyksoppi halb kloon!

või kui paar saadet tagasi ei teadnud keegi, et "hurt" ei ole mitte johnny cashi kirjutatud.

riääliti ja sotsiaalporno, nagu ikka

Ulmeguru said...

Jah, seda Forgotten Sunrisei asja nägin ma ka ise... aga see ütleja oli siiski Romi Erlach (või mis ta nimi nüüd on) ning kobises ta ka veel bändi inglise keele oskuse kallal...

Seda, et Forgotten Sunrise väljaspool Eestit suht vähese rahaga suht tuntuks on (subkultuurses mõttes muidugi) saanud, seda nad loomulikult ka ei teadnud...

Veiko said...

Puiestee lugu on tõesti keerulisem. Selle tarbeks on vaja aru, mitte kirve-lähenemist.
A. Raid ütles, et Cashi lugude sõnad võib tasemelt vabalt panna Dylani ja Zappa sõnade kõrvale. Zappa muideks käis Cashiga kohtus viimase laulu mõnitamise pärast.