John W. Campbell, Jr. - 95

© Frank Kelly Freas

Täna 95. aastat tagasi sündis John W. Campbell, Jr. (1910-1971), mees, kes vormis toimetajana ulmekirjandust ilmselt rohkem, kui keegi teine maailmas ning kelleta poleks ulme tänapäeval kindlasti see, mis ta on.

Alustas Campbell 1930. aastal kirjanikuna ja saavutas oma seiklusulmega ka kiirelt menu. Loomulikult ei köitnud tema lugejaid sõnailu, mida neis teostes ka polnud ning mida pulpulmelt keegi ei oodanudki... ikka pingeline ja hoogne sisu ning leidlikud leiutised ja maailmad. Vaat see leidlikkus oligi noore kirjaniku trump. Sekundaarkirjandus väidab näiteks, et just John W. Campbell, Jr. oli see autor, kes mõtles välja ja kasutas esimesena oma teostes mõistet «hüperruum». Käsi Piiblil ma seda fakti nüüd kinnitada ei julge, kuid üsna mitmes eessõnas olen sellist infot kohanud küll.

1934. aastal aga avaldas John W. Campell, Jr. ulmejutu «Twilight». Lugu erines sedavõrd autori varasemast loomingust, et ta pidas vajalikuks see avaldada pseudonüümi Don A. Stuart all. Edaspidi ilmutaski Campbell nime Stuart all neid tekste, mis polnud lihtsalt sirgjoonelised ja tehniliselt leidlikud seikluslood, vaid pigem meeleolukad ja pisut isegi filosoofilised. Kui John W. Campell, Jr. tänapäeval üldse kirjanikuna mingitki tähendust omab, siis just eelkõige tänu neile tekstidele, mida ta Stuarti nime all avaldas ning põhiliselt siiski tänu lühiromaanile «Who Goes There?» (1938). Seda õudusloo sugemetega ulmelugu on kaks korda ka ekraniseeritud. Esimene ekrniseering, mis kandis pealkirja «The Thing From Another World» (1951), polnud just kõige täpsem... selle remake «The Thing» (1982) oli juba märksa tekstitruum ekraniseering ning oli videoajastu koidikul tõeline hitt kogu maailmas.

1937. aasta septembrist sai aga Campbellist ajakirja «Astounding Stories» peatoimetaja ning seda tööd tegi ta surmani ... ajakirjast sai küll vahepeal «Astounding Science Fiction» ja hiljem hoopis «Analog», kuid see oli ikka seesama ajakiri. Alguses pidi ta muidugi avaldama eelmise toimetaja poolt juba ostetud tekste, kuid 1938. aastal hakkas ta teostama omaenda toimetajakurssi. Juba selsamal aastal avaldas ta Lester del Rey ja L. Ron Hubbardi esimesed ulmejutud ning tõi ulmesse tagasi Clifford D. Simaki. Järgmisel aastal lisandusid ajakirja püsiautorite hulka veel ka A. E. van Vogt, Isaac Asimov, Robert A. Heinlein ja Theodore Sturgeon ning ulmekirjanduse kuldaeg oligi alanud. John W. Campbell, Jr. polnud ainult toimetaja selle sõna tavatähenduses, st. ta ei võtnud lihtsalt autoritelt jutte vastu, või ei lükanud neid tagasi... Campbell pidas pikki vestlusi autoritega, et saada võimalikult häid tekste. Nii näiteks on Asimov öelnud, et just Campbell mõtles välja robootika kolm seadust.

Kui üks inimene peab ühte ametit enam kui kolm aastakümmet, siis on suhteliselt ilmselge, et ta selles ametis ka pisut nö. kivistub. Hiljem ongi Campbelli tegevust sageli ka kritiseeritud, eriti tema ametsioleku teist ja kolmandat aastakümmet. Et oli jäik ja nõudis üsna kindlatüübilisi tekste. Tõsi ta on, et John W. Campbell, Jr. tahtis, et tulnukad saaksid alati maalaste käest lüüa... ka oli tema ajakirjas freudism täielik tabu... samas uskus ta üsna lapsikult igasuguseid imeleiutajaid ja kõiksugu kummalisi uudisteadusi. Nii näiteks propageeris ta oma ajakirjas üsna väsimatult L. Ron Hubbardi ebateadust dianeetikat. Samas toimus just tänu John W. Campbell, Jr.-ile ulmes tõeline arenguhüpe, mis pani aluse ka ulmebuumile ja uute ajakirjade plahvatuslikule tekkele ning kellele Campbelli seisukohad ja maitsed ei meeldinud, need võisid ju omi tekste teistes ajakirjades avaldada.

Taustaks: Manic P. «Lost In Silence»