11.12.23

Joel Jans «Rõngu roimad»


Kriminaalse raamatukogu teine ja Joel Jansi esimene krimka on kogumik kolmest pikemast loost. Peategelaseks on noor pastor Alexander Lenz, kes saabub Rõngu kirikusse uueks hingekarjaseks. Kirik on kehvas seisus ja ega kogudusega lood paremad pole. Lohutule olukorrale vajutab morbiidse pitseri üks surmajuhtum, mida kohalikud (üle)loomulikuks peavad, aga pastoril on kahtlusi, et tegu on mõrvaga … kummalisega küll, aga siiski mõrvaga. Nii algab lühiromaan «Peterburi Beltsebul», kus lugeja saab tuttavaks pastor Lenzi ja kohalike elanikega.


Kogumiku teine tekst, lühiromaan «Deus Lux» heidab valgust pastor Lenzi õpinguaastatele Saksamaal ning seal n-ö lõpetuseta jäänud lugu jõuab oma järjega Rõngu, toimub mõrvu ja pastor peab needki lahendama. Kolmas, jutustus «Luukivi», on järg kahele eelmisele ning etteruttavalt võib aimata siin ka seemet järgmisele pastor Lenzi loole.

Kuidas siis uljas ulmekirjanik Joel Jans on saanud hakkama krimikirjanduse mänguväljakul? Minu hinnangul enam kui hästi. On põnevust, on hoogu, on mõtisklusi ja vaatlusi. Peamine on siiski Rõngu kant ja seal toimuvad veretööd, mida pastor Lenz lahendama peab. Mõrvad on karmid ja mõrtsukad risti ette ei löö.

Krimiloo puhul on peamine muidugi mõistatus, kuritegu ja selle harutamine, aga mitte vähem oluline pole keskkond ja detektiivi isik, nende omapära ja eristuvus teiste taoliste seast. Pastor Alexander Lenz on hästi leitud/loodud tegelane – omanäoline, aga samas keskkonda ja lugudesse sobiv. Mis peamine: pastorikuub pole lihtsalt rõivas peategelase seljas, mees ongi eelkõige hingekarjane, kes kannab hoolt oma koguduse hingelise puhtuse, aga ka kehalise tervise eest. Kuritööde lahendamine on siiski kõrvaltegevus, kuid olemiseks hädavajalik kõrvaltegevus. Tegelasele sekundeerib aeg ja keskkond ehk siis XIX sajandi alguse Rõngu kant kõrgivõitu härrasrahva ning rasket elu elava tõrksa talurahvaga. Ja noor pastor Lenz nende keskel end kehtestamas.

Jah, ma olen tööalaselt seda raamatut üsna mitu ringi lugenud, aga ma ütlesin ka autorile, et kuigi töö, nautisin ma lugemist kõigil neil kordadel. Lugedes on selline mõnus surin sees ning lisaks lugemisnaudingule, tunned headmeelt autorist, kes on teinud midagi klassikalist, aga samas ka omanäolist. Ei taha mõõdutundeta kiita, aga väidaksin, et krimiraamat «Rõngu roimad» on vast isegi tugevamal tasemel kui Joel Jansi head ja leidlikud ulmeromaanid. Ulmeguruna on mul kergelt piinlik tunnistada, aga krimiraamat on autoril paremini tasakaalus ja peenemalt väljatimmitud.

Joel Jans «Rõngu roimad» (Tartu, Lummur, 2023, 176 lk (Kriminaalne raamatukogu; nr 2))

9.4.23

Günter Prodöhl «Sõidupilet olematusse»


Minu jaoks oluline raamat. Piisab, kui vaadata kasvõi juuresolevat kollast kaanepilti – kohe näha, et korduvalt loetud. Tagakaas ja viimane leht on köitel üldse puudu.

Günter Prodöhl (29. V 1920 – 9. VI 1988) oli Ida-Saksa autor, keda kõige enam mäletatakse sealse telekrimisarja «Blaulicht» stsenarsitina. Populaarne oli ka viieköiteline «Kriminalfälle ohne Beispiel» (1960, 1962, 1962, 1965, 1969), kus autor kirjeldas skandaalseid kuritöid lahates lääneilma roiskumist ning kritiseeris sealset politseid ja kohtusüsteemi. Igas köites kuus kuni kaheksa juhtumit. Kirjutised uitavad hämaral alal, mis jääb faktikirjandusliku reportaaži ja paskvilse ilukirjanduse vahele. Tänapäeval läheks see kõik ilmselt true crime'i alla.


Eestikeelne «Sõidupilet olematusse» on valik saksakeelsetest köidetest ning rooma number markeerib, millises köites konkreetne lugu esmakordselt ilmus...

Sisukord:
  • Järgmine mõrv neljakümne seitsme minuti pärast (Der nächste Mord in 47 Minuten) V
  • Kägistaja Bostonist (Der Würger von Boston) V
  • Sõidupilet olematusse (Die Fahrkarte ins Nichts) III
  • Lõbutüdruk sõjaministri elus (Der Kriegsminister und das Callgirl) IV
  • Sajandirööv (Die Herren Posträuber geben sich die Ehre...) IV
  • Pesuehtne justiitsmõrv (Der perfekte Justizmord) IV
  • Laadapalagan kohtukoja akende all (Indizienmord) III

Nagu pealkirjadest näha on tegu skandaalimaiguliste lugudega. Osad pealkirjad on täpselt tõlgitud, üks oli kergelt tuvastatav, aga viimase tarbeks otsisin ma üles saksakeelsed originaalid. Need valgekaanelised kordustrükid juuresolevalt ühispildilt. Eriline mustikavalu oli aga autori pildi leidmine – juuresolev oligi vist ainus, mille ma suutsin wõrgust leida.

Nüüd ülelugenuna olen ma üsna kindel, et tegu on kaudtõlkega vene keelest. Osaliselt viitab sellele tõlkejärelsõna, kus nõukogude õigusteduste doktor ja professor seletab, kuidas loetut mõista. Kuid peamine argument on siiski isikunimede ja ajalehtede-ajakirjade nimede valestikirjutamised. Ka pärinevad nuaarse pulbi maigulised illustratsioonid mingist Peipsi-tagusest väljaandest. Olen neidsamu näinud ühes ukrainakeelses valikus, mis küll ei kattunud eestikeelsega. (Hiljem sain teada, et need on hoopis Klaus Poche illustratsioonid saksakeelsest originaalist.) Kujundaja Viive Vist pani need pildid lihtsalt kaanele kokku. Illustratsioonide ja kaane kohta pole mul ühtki halba sõna öelda, sest omal ajal just need koolipoisi raamatut lugema sütitasidki.
(Muide, autori nimi on kaanel vigaselt, tiitellehel aga õigesti.)

Lugesin seda pehmekaanelist sopakat esmakordselt teismelisena. Raamat rokkis, kas teate! Auto põrutab teelt välja merre, otse sinna, kuhu tapamaja rappeid viskab ning see koht kihab haidest ja autosolnust jälgi ei jää. Pidžaamapeod lõbutüdrukutega. Vasikasuuruste mõrtsukkoerte sabas lohisevad hirmunud vanamutid. Väidetavalt ootamatult töölehakanud lennukipropelleri poolt poolekslõigatud mehaanik. Jne, jne. Roiskumisaldis nõukogude koolipoiss sai raamatust ikka täislaksu. Rääkis ja soovitas sõpradele. Ja see küüniline köide omas teatavat menu küll.

Aastavahetusel, pärast pikka vahet üle lugedes märkasin mitmeid puudusi. Autor ajuti suisa nämmutab ja tekst takerdub. Nolgina ei pannud ma kapitalismi ja džunglimoraali kriitikat ehk niipalju tähele, aga üle lugedes oli see enamjaolt päris tüütu. Samas, isiklik lugude paremusjärjestus jäi samaks. Esimene ja kõige parem on endiselt nimilugu, millele mõningase vahega järgnevad rongirööv, lõbutüdruk ja Bostoni kägistaja.

Takkajärgi targana võin kokkuvõtvalt öelda, et antud pehmekaaneline paljastuslik sopakas paotas minu jaoks pisut ust noiri ja karmi koolkonna krimikirjandusse. Ja just selle köite mõjul olid hiljemloetud Chandler, Hammett ja Spillane otsekui kohtumised vana tuttavaga. Samas ei oska ma öelda, kas antud köide vormis mind kuidagi selles suunas või ongi minus peidus üks väike sadistlik-küüniline lõõpimishimuline värdjas. Kas on olemas inimtüüp, kellele taoline kirjandus lihtsalt enam sobib või tegi ebaeakohase köite lugemine minus jäädavaid kahjustusi.

Kuigi ma olen nüüd märksa kriitilisem, nautisin ma suuresti ka viimast ülelugemist. Soovitada siiski ei julge...

Günter Prodöhl «Sõidupilet olematusse» (Eesti Raamat, 1973, 224 lk, tlk Paul Mõtsküla)
Originaalpealkiri: Kriminalfälle ohne Beispiel


2.6.14

Neetud ulme

Kahetsen pattu ja teatan, et sattusin omaenese rumalusest «Ringvaadet» nägema. Karupojad olid nummid, kuid siis tuli ulmelõik...


Lugu järgmine, et mingid tegelased on Eestis teinud miski lavastuse «Solarise needus». Pidavat põhinema Stanisław Lemi kultusromaanil, kuid telelõiku vaadates sai selgeks, et eelkõige põhineb Hollywoodi ekraniseeringul ja mingitel parauitudel. Vaene poolakas, ta keerleb ilmselt praegu oma hauas kui vurr...

Eks kõike võib töödelda, aga töötlejad võiks mõelda, et mida nad oma tegevusega algteosele juurde annavad, või ainult kahjustavad algteost. Antud juhul tundub küll, et võeti taaskord üks kuulus teos (või selle ekraniseering) ning traageldati selle külge oma väeti luul.

Võiks veel pikalt sõimata, aga milleks? See kõik oli sedavõrd abitu ja hale, et ma ei suutnud isegi meelelahutussaate selleteemalist uudisnuppu lõpuni vaadata.

Taustaks: Kirlian Camera «Solaris»

21.6.13

Ikoon mul kilbiks

Kolan kõikvõimalikes wõrguraamatukogudes ning sealt ikka leiab...


Tegu on kellegi Mihhail Serjogini autorisarjaga «Spetsnaz: Ristilahingud» (Спецназ. Крестный бой), kuhu kuuluvad romaanid: «Jumala löök» (Божий удар), «Püha vihkamine» (Священная ненависть), «Kontrollpalvus» (Контрольная молитва), «Ikoon mul kilbiks» (Мой щит – икона), «Palvetame, tegutseme!» (Помолясь, приступим!) jne. (Ma ei ole neid lugenud ja seetõttu võivad pealkirjade tõlked olla vaieldavad.)

Kõigele paneb aga krooni sarja tutvustus: «See on lugu isa Vassilist – eriüksuslasest, kellest sai karm papp. Eriti ta ei tapa, kuid halbu inimesi sandistab lõdva randmega.»

Taustaks: Agata Kristi «Красный петух»

25.2.13

Superspioon

Töönädala alguseks midagi roppu ehk kirjastusporno parimal kujul.


Pildil olev ilgus on venekeelne romaanide kogu «Супершпион», autoriks keegi John le Carré. See «Супершпион» on tegelikult romaan «A Perfect Spy» (1986) ning kogumik sisaldab veel ka mehe esikromaani «Call for the Dead» (1961). Üsna arusaamatuks jääb, et mida tähistab kaanel kiri «The Spy Who Came [in] from the Cold», sest seda romaani just kogumikus pole.

Kuid see ingliskeelne kiri on üks pisemaid eksimusi, sest kui vaadata, et millisel loetamatul kujul on esitatud kaanel autori nimi... või kui püüda aru saada, et kas «Супершпион» on sari ja «Совершенно секретно» on raamatu pealkiri, või vastupidi? Kaanepildist rääkimata, sest seda vaadates lõppevad sõnad ja arukad mõtted. Samas, et mida saabki oodata kirjastuselt, mille nimeks on ИнтерДайджест (ehk siis InterDigest)...

Taustaks: Agata Kristi «Танго с дельтапланом»

24.2.13

Kadunuke oli lahke loomuga!

Pealkirjas olevat lauset kasutan ma tihti sünnipäevalauas toostiks. Osaliselt seepärast, et olemist kuidagi elavamaks teha, osaliselt seepärast, et niimoodi on ehedalt eestilik. Eestlastele on ju omane surma ja surnute kultus, liigne sobramine minevikus ning omane on ka teatav pentsik huumor, mis teistel rahvastel sageli ihukarvad püsti ajab. Jah, paljud eestlased ei taha seda kõike tunnistada ning otsivad eestluse juuri laulupeost ja teistest (ajaloolises plaanis) värsketest ilmingutest.

Surmalembet hõngu pahvab ka lähenevast suursündmusest, ehk Eesti Vabariigi 95. aastapäevast. Ma ei hakka siin arutlema pidustuste vajalikkusest või pidustuste sisust. Olen rahvuslane ja patrioot, aga samas olen ka aus inimene ning ametlikud pidustused on mulle alati vastikud olnud. Minuarust on neil pidustustel toimuv pea alati sedavõrd õõnes, pateetiline ja võlts. Kuid nagu öeldud, ei kirjuta ma sellest...

Käesolev kirjatükk sai algtõuke numbrist 95. Jah, ma tean, et 23. veebruaril 1918. aastal kuulutati Pärnus välja Eesti Vabariik ning juba selle väljakuulutamisega tekkis ka esimene segadus, sest oma riigi juubelit tähistame me siiski 24. veebruaril, ehk päeval, mil Tallinnas toimus n-ö kordusetendus, ehk Eesti Vabariigi teistkordne väljakuulutamine. Huvitav, et kas eestlane oli sedavõrd pika taibuga, et kaks korda tuli öelda, või oli juba siis päevakorras idee, et Tallinn ongi Eesti? Hea veel, et Tartu rahust kordusetendust ei tehtud! Kes teab, et kuidas ja mida oleks Tallinnas alla kirjutatud?

1918–2013 annab küll kokku 95 aastat, aga selle 95. aasta keskel laiutab poole sajandi pikkune ajaauk, mil see riik eksisteeris vaid pagulaste paberitel ja inimeste mõtetes. Ei, ma ei kavatse kahtluse alla seada Eesti Vabariigi järjepidevuse ideed, aga üsna morn teadmine on küll, et reaalselt on seda riiki olnud 95. aastast vähem kui pooltel aastatel. Riiklikus mastaabis pole 95 ju suur number, selline soliidne keskiga, aga kui mõelda, et see keskealine on üle poole oma elust koomas olnud?

Eesti Vabariigi elu enne ja pärast koomapausi on üsna erinev. Jah, ajad on muutunud ning kindlasti mäletatakse vanu aegu õilsamalt ja õndsamalt, aga ma täitsa mõistan neid vanainimesi, kes ütlevad, et see praegune vabariik pole üldse see vabariik, mis kunagi oli. Loomulikult ei arva need inimesed, et selle kunagise vabariigi oleks pidanud pulkhaaval taastama, kuid need inimesed toovad sageli välja just selle, et eelmine vabariik oli inimestele ja eelkõige eestlastele, aga praegune seda ei ole.

Kui lapata eelmise vabariigi aegset ajakirjandust, siis seal on kirjatükke ja pilapilte ahnetest ja võimu pärast kisklevatest poliitikutest, seal naerdakse välja tõusiklikke rikkureid. Samuti oli seal paraaditsevaid pilte riigi juhtidest ja ekstaatilisest rahvast nende ümber. Kuid seal oli ka kõike muud, millest saad aru, et inimesed elasid, olid rõõmsad, olid õnnelikud... mis peamine, ei kannatanud.

Eelmist vabariiki näinud inimesed ei ole (vähemasti minu kuuldes) kordagi väitnud, et elu oli siis mingi lust ja lillepidu. Ei olnud. Raha nappis, elu oli pigem raske. Kuid oli lootust, oli tulevikku ja tundsid end inimesena.

Ma parem ei hakka suurte pidustuste eel siin tegema kokkuvõtet praegusest ajakirjandusest ja rääkima, et milline on elu praeguses Eesti Vabariigis. Inimestel on silmad ja kõrvad ning nad näevad ise, mis ümberringi toimub. Presidenti, poliitikuid, suurkurnajaid ja teisi mittenägijaid ei suuda ka mina veenda, sest kui inimene ei taha, siis ta ka ei näe.

Tegelikult on üsna arusaamatu, et miks me veel tähistame Eesti Vabariigi juubelit. Olemuselt on ju need pidustused pigem mälestuspidustused... umbes, et inimene, kes on juba paar aastat surnud, kuid kes on veel värskelt meeles ning siis sõbrad tulevad kokku ja peavad sünniaastapäeva. Eesti Vabariik on ju niisamasugune lahkunu. Nimeliselt on selline riik olemas, aga sisuliselt oleme me euroühenduse liiduvabariik või liidumaa või lihtsalt provints.

Meile antakse euromõisast korraldused, millele kohalikud kupjad kunagi vastu ei vaidle, pigem täidavad korraldused usinalt ja ennetähtaegselt. Ilmselt lööb siin kusagil ka välja mitme juhtkupja punaminevik ja mälestused ennetähtaegselt täidetud viisaastakuplaanidest.

Olgu, kui see kõik toimuks eesti rahva huvides, siis võiks ju öelda, et mis sellest nimest, kui vaid sisu ja eesmärgid õiged oleksid. Sisu näeb igaüks ise, aga eesmärgid on ähmased. Vahepeal olime me justkui mingi projektipõhine riik, et oli NATO projekt, oli Euroliidu projekt ja oli euro projekt. Nüüd tundub, et projektidega on ajutiselt ühel pool ja seetõttu paistab vist ka võimumeeste peataolek rohkem välja.

Tegelikult saab olla Eesti riigil vaid üks ja ainus eesmärk: eesti keele ja kultuuri kaitse ning edendamine. Kõigeks muuks ei ole Eesti Vabariiki vaja, sest äril ja rahal ei ole teadupärast rahvust ja kodumaad ning pikisilmi oodatud välisinvestorile pole üldse oluline, et mis on selle riigi nimi ja keel, kuhu ta oma miljoneid pööritama tuleb. See keele ja kultuuri jutt on meil tegelikult ju põhiseaduses kirjas, aga suuresti on see ka ainus koht, kus need asjad ametlikult jutuks tulevad.

Mäletan, et kuidas paar aastat tagasi üks kogu südamega Eesti küljes olev inimene ütles südametäiega, et võib-olla ei olegi eestlased võimelised oma riiki üle paarikümne aasta pidama. Ta vihjas sellele, et esimene vabariik kestis pisut üle paarikümne aasta ning, et see aeg hakkab taaskord täis saama. Kahjuks on see inimene nüüdseks meie seast lahkunud ja ma ei saa kunagi teada, et kas see oli tal mõru uitmõte, või nägi ta tõesti juba siis praeguse vabariigi hukku.

* * *

See kirjatükk ilmus reedel ajalehe «Meie Maa» nädalalõpulisas. Kuna seda lisalehte wõrgus reeglina pole, siis otsustasin loo siia kopeerida, et saaks aastapäeva puhul jagada.

Taustaks: Talvekoidik «Rough Baltic Shore»

6.7.12

Järjest lapsikumaks läheb

Pole ju uudis, et õhtumaises tsivilisatsioonis on lapsepõlve pikendamine ja lapsemeelsus uuemal ajal au sees, aga mõnikord suudan ma ikka veel üllatuda...


Näiteks see ajakirja The Saturday Evening Post kaanepilt ja seda saatev tekst ühes blogis. Autor on kraadiga inimene ning ilmselgelt pole ta rumal, aga ühe lühikese lõigu jooksul kaks korda verbaalselt näppu vibutada, et nii ei tehta!?

Ilmselt on lombitagune ühiskond juba sedavõrd haige, et sellised hoiatused on praktiliselt kohustuslikud. Jah, me võime siin naerda, et lollid usalased jne, aga ega me isegi enam sellest kuigi kaugel pole.

Igatahes jääb mulle arusaamatuks, ehk siis ma keeldun pidama normaalseks olukorda, kus täiskasvanute ajakirjast kirjutav täiskasvanute blogi kirjutab täiskasvanud inimestele sellist lapsikust. Üldiselt ei ole inimesele ilutulestikuraketi jalgevahele pistmine normaalne... isegi mitte siis, kui inimene on politseinik. Et siis 1911. aastal saadi aru, et tegu on n-ö kunstilise liialdusega, aga pea sajand hiljem enam mitte...


Taustaks: Ruja «Rukkilõikus»