Joel Jans «Rõngu roimad»

Kriminaalse raamatukogu teine ja Joel Jansi esimene krimka on kogumik kolmest pikemast loost. Peategelaseks on noor pastor Alexander Lenz, kes saabub Rõngu kirikusse uueks hingekarjaseks. Kirik on kehvas seisus ja ega kogudusega lood paremad pole. Lohutule olukorrale vajutab morbiidse pitseri üks surmajuhtum, mida kohalikud (üle)loomulikuks peavad, aga pastoril on kahtlusi, et tegu on mõrvaga … kummalisega küll, aga siiski mõrvaga. Nii algab lühiromaan «Peterburi Beltsebul», kus lugeja saab tuttavaks pastor Lenzi ja kohalike elanikega.

Kogumiku teine tekst, lühiromaan «Deus Lux» heidab valgust pastor Lenzi õpinguaastatele Saksamaal ning seal n-ö lõpetuseta jäänud lugu jõuab oma järjega Rõngu, toimub mõrvu ja pastor peab needki lahendama. Kolmas, jutustus «Luukivi», on järg kahele eelmisele ning etteruttavalt võib aimata siin ka seemet järgmisele pastor Lenzi loole.

Kuidas siis uljas ulmekirjanik Joel Jans on saanud hakkama krimikirjanduse mänguväljakul? Minu hinnangul enam kui hästi. On põnevust, on hoogu, on mõtisklusi ja vaatlusi. Peamine on siiski Rõngu kant ja seal toimuvad veretööd, mida pastor Lenz lahendama peab. Mõrvad on karmid ja mõrtsukad risti ette ei löö.

Krimiloo puhul on peamine muidugi mõistatus, kuritegu ja selle harutamine, aga mitte vähem oluline pole keskkond ja detektiivi isik, nende omapära ja eristuvus teiste taoliste seast. Pastor Alexander Lenz on hästi leitud/loodud tegelane – omanäoline, aga samas keskkonda ja lugudesse sobiv. Mis peamine: pastorikuub pole lihtsalt rõivas peategelase seljas, mees ongi eelkõige hingekarjane, kes kannab hoolt oma koguduse hingelise puhtuse, aga ka kehalise tervise eest. Kuritööde lahendamine on siiski kõrvaltegevus, kuid olemiseks hädavajalik kõrvaltegevus. Tegelasele sekundeerib aeg ja keskkond ehk siis XIX sajandi alguse Rõngu kant kõrgivõitu härrasrahva ning rasket elu elava tõrksa talurahvaga. Ja noor pastor Lenz nende keskel end kehtestamas.

Jah, ma olen tööalaselt seda raamatut üsna mitu ringi lugenud, aga ma ütlesin ka autorile, et kuigi töö, nautisin ma lugemist kõigil neil kordadel. Lugedes on selline mõnus surin sees ning lisaks lugemisnaudingule, tunned headmeelt autorist, kes on teinud midagi klassikalist, aga samas ka omanäolist. Ei taha mõõdutundeta kiita, aga väidaksin, et krimiraamat «Rõngu roimad» on vast isegi tugevamal tasemel kui Joel Jansi head ja leidlikud ulmeromaanid. Ulmeguruna on mul kergelt piinlik tunnistada, aga krimiraamat on autoril paremini tasakaalus ja peenemalt väljatimmitud.

Joel Jans «Rõngu roimad» (Tartu, Lummur, 2023, 176 lk (Kriminaalne raamatukogu; nr 2))

Günter Prodöhl «Sõidupilet olematusse»

Minu jaoks oluline raamat. Piisab, kui vaadata kasvõi juuresolevat kollast kaanepilti – kohe näha, et korduvalt loetud. Tagakaas ja viimane leht on köitel üldse puudu.

Günter Prodöhl (29. V 1920 – 9. VI 1988) oli Ida-Saksa autor, keda kõige enam mäletatakse sealse telekrimisarja «Blaulicht» stsenarsitina. Populaarne oli ka viieköiteline «Kriminalfälle ohne Beispiel» (1960, 1962, 1962, 1965, 1969), kus autor kirjeldas skandaalseid kuritöid lahates lääneilma roiskumist ning kritiseeris sealset politseid ja kohtusüsteemi. Igas köites kuus kuni kaheksa juhtumit. Kirjutised uitavad hämaral alal, mis jääb faktikirjandusliku reportaaži ja paskvilse ilukirjanduse vahele. Tänapäeval läheks see kõik ilmselt true crime'i alla.

Eestikeelne «Sõidupilet olematusse» on valik saksakeelsetest köidetest ning rooma number markeerib, millises köites konkreetne lugu esmakordselt ilmus...

Sisukord:

• Järgmine mõrv neljakümne seitsme minuti pärast (Der nächste Mord in 47 Minuten) V
• Kägistaja Bostonist (Der Würger von Boston) V
• Sõidupilet olematusse (Die Fahrkarte ins Nichts) III
• Lõbutüdruk sõjaministri elus (Der Kriegsminister und das Callgirl) IV
• Sajandirööv (Die Herren Posträuber geben sich die Ehre...) IV
• Pesuehtne justiitsmõrv (Der perfekte Justizmord) IV
• Laadapalagan kohtukoja akende all (Indizienmord) III

Nagu pealkirjadest näha on tegu skandaalimaiguliste lugudega. Osad pealkirjad on täpselt tõlgitud, üks oli kergelt tuvastatav, aga viimase tarbeks otsisin ma üles saksakeelsed originaalid. Need valgekaanelised kordustrükid juuresolevalt ühispildilt. Eriline mustikavalu oli aga autori pildi leidmine – juuresolev oligi vist ainus, mille ma suutsin wõrgust leida.

Nüüd ülelugenuna olen ma üsna kindel, et tegu on kaudtõlkega vene keelest. Osaliselt viitab sellele tõlkejärelsõna, kus nõukogude õigusteduste doktor ja professor seletab, kuidas loetut mõista. Kuid peamine argument on siiski isikunimede ja ajalehtede-ajakirjade nimede valestikirjutamised. Ka pärinevad nuaarse pulbi maigulised illustratsioonid mingist Peipsi-tagusest väljaandest. Olen neidsamu näinud ühes ukrainakeelses valikus, mis küll ei kattunud eestikeelsega. (Hiljem sain teada, et need on hoopis Klaus Poche illustratsioonid saksakeelsest originaalist.) Kujundaja Viive Vist pani need pildid lihtsalt kaanele kokku. Illustratsioonide ja kaane kohta pole mul ühtki halba sõna öelda, sest omal ajal just need koolipoisi raamatut lugema sütitasidki.
(Muide, autori nimi on kaanel vigaselt, tiitellehel aga õigesti.)

Lugesin seda pehmekaanelist sopakat esmakordselt teismelisena. Raamat rokkis, kas teate! Auto põrutab teelt välja merre, otse sinna, kuhu tapamaja rappeid viskab ning see koht kihab haidest ja autosolnust jälgi ei jää. Pidžaamapeod lõbutüdrukutega. Vasikasuuruste mõrtsukkoerte sabas lohisevad hirmunud vanamutid. Väidetavalt ootamatult töölehakanud lennukipropelleri poolt poolekslõigatud mehaanik. Jne, jne. Roiskumisaldis nõukogude koolipoiss sai raamatust ikka täislaksu. Rääkis ja soovitas sõpradele. Ja see küüniline köide omas teatavat menu küll.

Aastavahetusel, pärast pikka vahet üle lugedes märkasin mitmeid puudusi. Autor ajuti suisa nämmutab ja tekst takerdub. Nolgina ei pannud ma kapitalismi ja džunglimoraali kriitikat ehk niipalju tähele, aga üle lugedes oli see enamjaolt päris tüütu. Samas, isiklik lugude paremusjärjestus jäi samaks. Esimene ja kõige parem on endiselt nimilugu, millele mõningase vahega järgnevad rongirööv, lõbutüdruk ja Bostoni kägistaja.

Takkajärgi targana võin kokkuvõtvalt öelda, et antud pehmekaaneline paljastuslik sopakas paotas minu jaoks pisut ust noiri ja karmi koolkonna krimikirjandusse. Ja just selle köite mõjul olid hiljemloetud Chandler, Hammett ja Spillane otsekui kohtumised vana tuttavaga. Samas ei oska ma öelda, kas antud köide vormis mind kuidagi selles suunas või ongi minus peidus üks väike sadistlik-küüniline lõõpimishimuline värdjas. Kas on olemas inimtüüp, kellele taoline kirjandus lihtsalt enam sobib või tegi ebaeakohase köite lugemine minus jäädavaid kahjustusi.

Kuigi ma olen nüüd märksa kriitilisem, nautisin ma suuresti ka viimast ülelugemist. Soovitada siiski ei julge...

Günter Prodöhl «Sõidupilet olematusse» (Eesti Raamat, 1973, 224 lk, tlk Paul Mõtsküla)
Originaalpealkiri: Kriminalfälle ohne Beispiel