Juhtus nõnda, et sel aastal me ei jõudnudki detsembris Pärnusse. Tavaliselt oleme siis ka miskit jõulunänni vahetanud, aga kuna me ei jõudnud, siis tekkis mu õel kole mõte saata meile Eesti Postiga pakk.
Mõeldud-tehtud, läks eelmise nädala laupäeval Pärnus postkontorisse ja saatis paki. Küsis veel ka, et millal see kohale võiks jõuda... lubati, et kolmapäeval või siis reedel... sõna «neljapäev» Pärnu postiametnik ilmselt ei tea.
Kuna õde juba saatis, siis otsustasime, et saadame ka neile ning kallis kaasa panigi Kuressaares mu õele paki posti... pani ka ühele teisele Pärnu tütarlapsele paki teele.
Miks Kuressaares? Meil külas likvideeriti postkontor ära ning kuigi lähim postkontor asub kümne kilomeetri kaugusel Kihelkonnal, on logistiliselt lihtsam minna provintsipealinna Kuressaarde. (Naine kirjeldas õhtul värvikalt, kuidas Kuressaare postkontori mutid klientide kuuldes valjult oma eraelu arutasid ja kuivõrd umbsed nad oma tööküsimustes olid, aga see pole praegu teema.)
Teisipäeval sai see teine Pärnu tüdruk oma paki kätte, mu õde aga mitte. Õhtul kallis kaasa siis huvipärast kontrollis, et kus see asub. Pärnus asus, oli juba pool kaheksa hommikul saabunud. Teisipäeva jooksul igatahes õde mul selle paki kohta teadet ei saanud, kättetoimetamisest rääkimata... kolmapäeval hommikuse postiga ka mitte... õhtupoole siiski teade tuli. Õe poolt mulle saadetud pakist polnud aga ikka veel kippu ega kõppu.
Täna neljapäeval avastasin siis oma postkastist teate, et mulle on tulnud pakk. Teadet hoolikamana lugenud, lõi mul korraks silme eest mustaks – selgus, et see pakk asub provintsipealinnas Kuressaares. Teatel oli miski telefoninumber, millega saab saadetise koju tellida. No tore on! Helistasin, tegu oli Tallinnas asuva kandekeskusega, mis üllatuslikult tegeleb ka provintsis asuvate pakkidega. (Tunnistan, et ma olin üsna marus ning telefonil vastanud ja kanges eesti keeles rääkinud tütarlaps kuulis ilmselt seda, mida kuulma ei pidanud, aga ma kogusin end ja vabandasin.)
Eks ma siis leppisin kokku, et pakk tuuakse meile homme koju. Kellaajast muidugi juttu polnud, seega tuleb ilmselt kogu päev olla pakitooja valvel. Ja et päev ikka täie ette läheks, siis helistasin Pärnusse ja uurisin, et kas pakk käes? Oh, ei! Pärnu postkontor ütles mu õele, et neil on kiire ja neil pole aega pakki tuua ja tulgu ta ise pakile järgi.
Ausaltöelda kerkis mul nende kolme postipaki liikumise peale hulk küsimusi, millele vastust ma ei loodagi saada, sest vastus on niikuinii korporatiivne möla, mille sisuks on, et Eesti Postile on niimoodi mugavam ja kasumlikum ning kõik toimub kliendi parema teenindamise huvides.
Õela inimesena panen need mõtted siiski kirja:
- Kuidas saab post XXI sajandil ja nii väikeste vahemaadega nii aeglaselt liikuda?
- Kuidas saab kahe paki kättetoimetamine samas linnas niipalju omavahel erineda, kuigi korterid asuvad üksteisest kahe bussipeatuse kaugusel?
- Kuidas saab keelduda paki kojutoimetamisest, kui selle eest on juba makstud?
- Miks peab klient helistama ning oma raha ja aega kulutama, et nõuda oma paki kättetoimetamist? Kas see ei peaks olema mitte Eesti Posti mure?
Jah, ma saan aru, et Tallinnasse tehtud suur sorteerimisjaam ja suur kojukandekeskus vajavad tegevust ning ilus vaadata, et kuidas tehas uugab. Aga tegelikult ei taha ma aru saada, sest tänu sellele postiteenuse hinnad meil muudkui tõusevad ja posti liikumine aeglustub. Võiks ju kogu posti Tallinnasse jätta ja siis inimene helistab, et kui tal vaja on... järsku tal polegi seda kirja/pakki vaja ning Eesti Post ei peagi midagi tegema?
Täiendus! Just äsja helistati mulle Pärnust ja öeldi, et ootamatult otsusti neile ikkagi pakk koju kätte tuua... et ongi juba käes... huvitav, et kas mõni suur ülemus luges mu blogi..?
Taustaks: Telegram Frank «Happy Birthday To Us»
.jpg)
18 comments:
mis mõttes Eesti Vabariik keelas lehtedes kirjutamise ära?
Majanduslike hoobadega... mul õnnestus pärast lühikest töölkäimist end kasumlikult töötuks möllida ning ma saan nüüd isegi teatavas koguses töötukindlustust (mida ma pärast vallandamist ei saanud)... ajalehed aga teadupoolest maksavad honorari... vähe, aga midagi ikka... kui ma aga kasvõi ühe euro honorari saan, siis antaske mulle Töötukassast kohe kinga (sest ma olen nende meelest töö leidnud)... seega, kuni veebruari lõpuni kirjutan ma sahtlisse või teen heategevust...
Ma ei tea, minu arust on kõik väga lihtne - sa kas oled töötu või ei ole töötu. Ja et päris täpne olla, Eesti Vabariik ei ole sul mingit kirjutamist ära keelanud. Lihtsalt sa ise ei soovi kirjutada kartuses et seda loetakse tuluteenimiseks ja võetakse su töötu abiraha ära.
Väide "Eesti Vabariik keelab mul ajalehtedesse kirjutada" võrdub väitega "Varrak keelab mul Dave Duncani lugemise tema mitteavaldamisega".
OK, Lauri, kirjutan sellest eraldi postituse, sest vastus läheks ilmpikaks...
kusjuures, kas Töötukassa ametnikke, kes sulle peale su lühikest töölkäimist ja "kasumlikku" töötuksmöllimist raha maksavad, tuleb lugeda orjarahva esindajateks, või annab see hoopis tunnistust nende oluliselt õilsamast päritolust?
Sul on selle «orjarahvaga» ikka üks ilge kompleks... jah, nende hulgas on orjahingi küll ja on ka normaalseid inimesi...
Ei, mis kompleks. Ma tahan lihtsalt täpsust, sest suvalist suusoojaks udust sitaloopimist on nii palju. Sa ise suht osavalt üldistasid mingite inimeste, kes oma töötingimuste üle vinguvad, midagi aga selles suhtes ette ei võta isikuomadused tervele rahvale. Mind huvitab kas see ka positiivsete näidete puhul kehtib, või ainult sellistel juhtudel kus saab mõnitavalt osatada.
Siin ma seletasin kõik piisavalt lahti: http://ulmeguru.blogspot.com/2009/02/orjarahvas-toorahvas-misiganes.html
Ahjaaa, Lauri, et asi selge oleks, sind ma orja(hinge)ks ei pea... ei pea veel üsna paljusid, aga olen piisavalt palju orjahingi näinud, et oleks põhjust üldistada... iga kirjatükk on üldistus... kui see ei ole just konkreetse probleemi kirjeldus... nagu näiteks tänane postilugu, kuigi ka selles on oma üldistus...
no ega ma kartnudki mingit orjaks pidamist, igaüks on kes ta on. mulle too fraas käib pinda ikka hoopis teistel põhjustel, millest sugugi mitte väikseim pole see, et seda võtavad üsna tihti suhu inimesed, kelle poleks nagu üldse mingit põhjust seda kasutada ja samuti see, et mida selle all siis mõeldakse.
Jee, ulmeguru hakkab ulmejutulaborisse kirjutama! :)
aa mul on mulje jäänud, et eestis eelistatakse pakkide saatmisel Smart posti, kuna see töötab päris korrektselt. kuidas saaremaal nende smart postide, eesti posti kastide jms on? kastiga suhtlemisel jääb inimesega suhtlemine ära ja eestlasele see meeldib.
Manjana, me elame maal, kus neid kaste ju pole... ja pealegi ei saa ma paki saatjatele ette kirjutada, et kuidas nad mulle saatma peavad...
vaatasin, smartpost on kuresaares selveris. kui keegi tahab sulle smartpostiga saata, siis tuleb, jah, omavahel suhelda. aga see-eest saad kohe sms-i, kui pakk kohale jõuab ja tavaliselt jõuab päris kiiresti. paki hind sõltub suurusest mitte kaalust. mandril on smartpost väga popp. seepärast tegi eesti post ka omad kastiautomaadid. andreas, näiteks, enam postkontoris klientidele pakke saatmas ei käi, vaid kõik käib automaadi kaudu. automaadist saab ka postkontorisse saata. nende automaadid on suht tihedalt. poodide juures ja kui sa näiteks ovele tahaks tallinna saata, siis ovel on mustamäel maja seina ääres :)
Linkisin seda lugu. Ega Sa ei pahanda?
Kuressaare Selver asub me kodust niisama kaugel kui ülejäänud Kuressaare – umbes 30 km.
Kunagi Trash miskid oma plaadid saatis sinna ja siis oli kah miski ikaldus, et tulid oma pool nädalat...
ooo, mulle on ka EP ja nende kohati ülbete ja motiveerimata töötajate peale kuri olemine tuttav teema.
loen alati huviga teie kirjutisi, kirjutage ometi vähem sahtlisse ning rohkem bloggi! :) kena jõuluaega!
Kohalikule: ei pahanda, aga mu blogijanimi on siiski Ulmeguru.
Vabandused. Viga parandatud.
Häid jõule :)
Post a Comment