Esimesena meenub teatav vastuolu endatehtu ja reaktsioonide vahel: et mõni jube oluline ja hästi väljakukkunud tekst jääb praktiliselt tähelepanuta ning mõni suvaline tükk saab jällegi härjalt tähelepanu. Aga sellest kõigest on austatud Hajameelne juba ammu ja põhjalikult kirjutanud.
Kolmas ja kõige huvitavam reaktsioon on aga ootamatud tsiteerimised ja vastulaused...
Kirjutasin kunagi loo «Detektiivžanri topeltmandumine» ning ligi neli aastat hiljem tuli (:)kivisildnikul see tekst miskipärast meelde ja ta kirjutas loos «Kõigi aegade miinus topp kolm», et:
Härra Jüri Kallas kurtis kunagi selle üle, et kaasaegses kriminaalmeelelahutuses ei ole enam tarku kurjategijaid nagu Šerlok Holmsi ajal. Ainult pätid, kes üksteisele joomahoos või lollusest taburetiga kuklasse koputavad. Ei mingit mõttetööd, ei mingit loovat lahendust.
Tsiteerida võidakse ka üsna värsket teksti. Kirjutasin loo «Lumi on ilus!» ja paar päeva hiljem kirjutas Kaupo Meiel oma loos «Lumi on, lumi jääb, lumi olema peab», et:
Kirjatundja Jüri Kallas arutles Meie Maas: “Loodan tasahilju, et ehk toovad talv ja lumi inimeste teadvusesse tagasi tõsiasja, et Eesti on põhjamaa ning külm, talv ja lumi on siin eluolu iga-aastased osad. Et ehk õpivad inimesed jälle ilmastikule vastavalt riietuma, et ehk hakatakse taaskord maju ehitama normaalse soojustuse ja küttekolletega, et ehk lõpeb see aastaringne suve taganutmine. Kolm kuud suve on enam kui küll ja kellele väheks jääb, siis nii palju meil ikka kooliharidust veel antakse, et ekvaatori asukoht teada oleks.”
Või siis sunnib mu kirjatükk lugejat hoopis sulge haarama, nii nagu juhtus looga «Maailmavaade ja valik?», millele Are Veski, Saaremaal puhkav mandrimees, kes ei kuulu ühessegi erakonda, kirjutas vastukaja.
Et mis selle blogipostituse mõte on? Ega eriti olegi teist, tahtsin enese jaoks siia vastavad viited talletada, et siis teinekord lihtsam leida. Möödaminnes ajasin pisut ümarat juttu ka juurde...
Taustaks: Psychoterror «Kuniks elul on antud veel olla»
