Eesti film on pseudo! Vaatad mistahes filmi ning tahaks kohe kadunud Stanislavski kombel hüüda: «Ei usu!»
Ma ei tea, et mis on selle pseudosuse peamine põhjus, et kas on tegijad lihtsalt eluvõõrad ja elavad miskites oma luuludes, aga võta algaja või võta meister, ikka on seesama jama...
Minu puhul on olukord juba selline, et kui ma filmi reklaamrullis miskeid pseudolõustu näen, et siis jääb ka film vaatamata. Keegi mulle selle eest ei maksa, et ma peaks end Eesti filmi vaatamisega piinama.
Üldiselt on Eesti filmides kaks kindlalt head asja: muusika ja kaameratöö. Mõnikord on õnnestunud ka näitlejad mängima panna. Peaaegu alati on aga vilets käsikiri. Võimalik, et käsikiri polnudki algselt vilets, aga iga lavastaja arvab siinmail, et ta on suur stsenarist ning kui käsikiri oligi hea, siis lõputud ümberkirjutamised on kõik hea selles ammu tapnud. Selles mõttes on hästi tüüpilised ka filmiametniku Karlo Funki enam kui ebapädevad mõtteavaldused Eesti kirjandusest ja filmile sobivatest lugudest selles.
Taustaks: B-Movie «Soundtrack»
.jpg)
9 comments:
minu jaoks on 2 suurimat probleemi- heli (absoluutselt võimatu on sõnadest aru saada) ja liigne püüd kunsti teha. See viimane läheb ilmselt sinna Sinu kategooriasse "ei usu". Et siis sümbolid ja kunst asi iseeneses mitte vahend eesmärgi saavutamiseks.
Eelmisele kommentaarile - ja mina olen kogu aeg mõelnud, et mul on midagi viga, et ma eesti keelt nö "ei kuule". Sageli pean mitu korda tagasi kerima, et mõista, mida pobiseti kui jutu taustaks on liiklusmüra, vihmasadu vms.
See "ei usu" probleem on tõesti päris läbiv mitmes filmis, aga mitte kõigis. Ma üritan ka tihti leida päris situatsioone Eesti filmidest, tihti neid ka leiab. Probleem on veel filmi halvamine - mingid stseenid on nö põlve otsas kokku vändatud, siis jääb mulje, nagu näitlejad, režisöör, kes iganes veel, olid väsinud pingutamast ja taheti kiiresti ühele poole saada...
Minu jaoks on põhiprobleemiks põrnitsemine ja karjumine.
Olen nõus selle arvamusega.
nooremana tekkis vaadates alati selline tunne, et ju ma siis ise olen imelik või ei saa aru, nüüd mulle tundub, et su jutus on tera.
Probleemina tooksin välja veel depressiivsuse, venimise.
Millised oleks need Eesti kirjandusteosed, milles ei ole eriti fantastilist elementi ja mis on narratiivikesksed? Või pidasid just eesti ulmet ja fantaasialementidega kirjandust silmas?
Kasvõi mõni Armin Kõomäe novell... kui ma siin pikemalt mõtlemata miskit pean ütlema...
praegu ei jõua fungi teksti üle vaadata, aga tahaks kommentaariks küll öelda, et funk ei ole ametipostist hoolimata siiski mitte ametnik, vaid pikka aega olnud üks säravamaid kirjutajaid eesti kultuuriajakirjanduses. fungi arvamus kirjadusest ei pea meeldima ja sellega ei pruugi nõus olla, aga on täiesti kindel, et kui funk räägib kirjandusest, siis ta teab väga hästi, miks ta midagi ütleb. nii et ebapädev pole vast see õige sõna siinkohal. ahjaa, tema diplomitöö teema ülikoolis oli derrida, st kirjutamine ühel kõige keerulisemal võimalikul kujul. aga veel kord, kas ma tema seisukohtadega osutatud artiklis nõus oleks, ei tea praegu öelda.
Kindlasti ei pea ma Karlo Funki tavaliseks küündimatuks ametnikuks... veel vähem rumalaks inimeseks... kahjuks aga sisaldas viidatud intervjuu selliseid avaldusi... mille kohta ma tõesti muudmoodi öelda ei tahtnud...
Post a Comment