Üks suuremaid verbaalsete piikide murdmisi toimub alati seal, kus vastanduvad uus ja vana. Kõigil on ju kristallselge arusaam, et kuidas asjad vanasti olid ja kuidas peavad need nüüdsest olema hakkama!
Vanadel asjadel on kahjuks see puudus, et nendest mäletamisel segunevad objektiivne reaalsus ja inimese enese mälestused ning kui nende kahe vahel tekib mingi konflikt, siis võitjana väljuvad sellest enamjaolt subjektiivsed mälestused. Mõneti on see isegi loogiline, sest «oma särk on ikka ihule ligemal». Abi võiks saada spetsialistidelt, aga eks igal spetsialistil ole omad eelistused ja omad lemmikteemad.
Tegelikult pole ju vahet, et milliseid raamatuid inimene loeb. Oluline on, et loeb, sest lugeva inimese sõnavara on rikkalikum ning tema oskus end kõnes ja kirjas väljendada on samuti parem mittelugeja omast. Kindlasti hakkab keegi mulle mõttes kohe vastu vaidlema, et ega Nabokovit või Dostojevskit ei saa ühte patta panna suvalise sopakaga. Saab ja veel kuidas, sest lihtsam lugeja võib arvata, et Nabokovi kuulsaim romaan ongi sellest, kuidas «üks vanamees plikat põrutab». Ja rääkida Dostojevski kriminullist, kus «tudeng rapib kirvega vanamutti». Usun, et ka sellisena loetuna rikastasid «Lolita» ning «Kuritöö ja karistus» lugeja keelt ja väljendusoskust.
Spetsialistide jaoks on kivimid ja kivistised niiehknaa huvitavad, sest muidu nad nendega ei tegeleks. Aga võhikule? Ilmselt üks hall ja igav värk, mida kõikjal niigi küll. Kui aga loodavas tulevases geopargis oleks kusagil näha seesama konverentsil mainitud unikaalne vähiline, et oleks sellise üleelusuuruse mulaažina. Loomulikult oleks seal ka stendid teadusliku infoga, aga koolilastele ja tavaturistidele oleks mulaaž kindlasti huvitavam, et vaat milline võigas elukas!
