Kirjutasin eelmine nädal oma blogis, et
boikoteerin Aktuaalset Kaamerat ning täna avastasin, et sinna lõppu on laekunud kommentaar, kus
Rain Tolk nõuab minult seletust. Kuna vastus venis kole pikaks ja ehk huvitab see teisigi, siis tegin uue postituse.
Rain Tolk kirjutas:
saan aru, et sul on isiklikult midagi mu sõprade vastu ja sa üritad igal võimalikul juhul kellegi õnne või õnnetuse arvelt oma ego upitada, aga kuna sa võtad avalikult sõna ja inimesed su blogi mingil kummalisel põhjusel loevad, siis täpsustuseks - koer, kelle surmast kirjutab õhtuleht, ei jooksnud vabalt ringi joodikute keskel, vaid ta lipsas omanikul käest ja temaga mitte ei mängitud, vaid teda püüti kätte saada. kuni tuli auto ja sõitis ta surnuks. kirjanikuna võiksid ehk teinekord olla vähe tekstikriitilisem kui õhtulehte näed ja mitte mõtlematult kõike üksüheselt vastu võtta.
kuid täiesti arusaamatuks jääb mulle, miks sa niivõrd vaenulikult suhtud filmi, mida sa pole isegi näinud ja filmi tegijatesse, keda sa isegi ei tunne. nimetada mind ja mu sõpru "INIMVÄRDJATEKS".. juhul kui ma olen sulle midagi halba teinud, siis palun vabandust. vastasel juhul aga leian, et võlgned selgituse.
Minu selgitused:
Juhtumist.* Isiklik on see vimm vaid niipalju, et ma isiklikult ei salli seda, mida konkreetne kamp kohalikus kultuuris teeb.
* Ei upita enda ego kellegi õnne- ega õnnetuse arvelt, sest pole enam kuhugi upitada... ego mul niigi suur ja maksimumkõrgustes.
* Olen tekstikriitiline ja ei võta ühtegi meediaväljaannet maailmas puhta kullana.
* Kui mul oleks ainult valida ajalehe versiooni ja osaliste versiooni vahel, siis antud juhul eelistaksin ma pimesi ajalehe versiooni, sest seda soovitab mu isiklik kogemus.
* Kuna mul on siit-sealt tilkunud ka lisainfot, siis seda enam võtan ma juhtumiga seotud
boikotiaktsiooni ja
Siim Nestori kirjatükki kui topsisõprade ringkaitset.
Filmist.* Iga arukas inimene peab suutma valida... infoajastul on see suisa eluline oskus.
* Mulle tundub, et just seepärast antaksegi kõrgkoolides füüsiliselt ülejõukäivaid kohustusi... näiteks peaksid filoloogid mingitel semestritel lugema üle 200 lehekülje päevas ja nii iga päev... loll hakkabki lugema ja pöörab ära... arukas inimene teeb kaudinfo põhjal miski eelvaliku ja loeb ainult olulised asjad.
* Filmide, muusika ja raamatutega on samamoodi, et kaudinfo põhjal eelvaliku tegemine on eluline oskus, sest kõike ei jõua lihtsalt füüsiliselt. Minul see oskus on ja enamjaolt ma oma eelvalikutega ka ei eksi... loomulikult hindan ma omi seisukohti ümber ning mõnikord siiski tarbin hiljem toodet, mille algselt maha kandsin... sageli selgub, et poleks siiski pidanud.
* Konkreetse filmi puhul ütleb mu eelinfo (nähtud jupid ja tegijate nimed), et pole mõtet filmi vaatamiseks aega raisata.
Inim- ja muudest värdjatest.* Olen nõus, et ilmselt pole väljendid «inimvärdjas», «kultuurivärdjas» või «kultuuripede» kõikse ilusamad. Samas, kui ma sellest nõmedast ja jälgist juhtumist kuulsin ja lugesin, siis valdas mind viha ja vastikus tegelaste asjus, kelle süü tõttu hukkus väike loom.
* Loomaomanik peab hoolitsema ja vastutama nende eest, kes tema hoolde on antud ning kes ise (näiteks lemmikloom tänaval) iga kord hakkama ei saa. Loomulikult juhtub õnnetusi, aga õnnetusel ja «õnnetusel» on vahe!
Blogist.* Blogi kui selline on (Eestis) siiski suhteliselt uus nähtus ning ilmselt sellest ka (eesti) inimeste teatav peataolek. Kindlasti pole blogi ajakirjandus, kuigi paljud blogijad seda nõnda näha tahavad. Afišeeritakse seda või mitte, aga blogi on eelkõige siiski isikliku mõtte avaldamise koht. Kuna enamus blogisid on avalikult kättesaadavad, siis ilmselt on blogid avalik-isiklik meedia.
* Minu blogi pole kuigi menukas: keskeltläbi 60 külastust päevas. Antud juhtumit lahkav kirjatükk on poole nädalaga kogunud küll 150 vaatamist, aga see ei tähenda, et ma hakkaks nüüd ainult teatud kultuuritegelastest kirjutama. Minu huvid on mujal ning pole ka mu blogi populaarsus omaette eesmärk. Samas oleksin ma silmakirjalik, kui ma väidaks, et mulle mu blogi loetavus üldse korda ei lähe. Kõiki avalikke blogisid peetakse selleks, et teised neid loeksid.
Olen omi kommentaare jätnud ka
siia ja veel kahte kohta (mis teatud filmi poolehoidjate tõttu on nähtamatuks keeratud) ... ehk siis blogipostituste juurde, mis sellestsamast sündmusest ajendatud.
Taustaks: Soft Cell «Youth»
Sõprade/tuttavate soovitusel/pealekäimisel registreerisin ka ennast lõpuks Blog.tr.ee kasutajaks ja valideerisin ka oma avalikud blogid. Samuti tegin uue kanali, Ulme nimeks.
Kirjutasin siin, et esinen Tartus kirjandusõhtul. Rahvast oli ootamatult palju, puudus juhuslik publik ning kohal oli ka ajakirjandus Raimu Hansoni isikus.
Ajalehe «Tartu Postimees» tänases numbris avaldas Raimu Hanson loo «Ulmekirjandust kimbutab ikaldus», mis kajastab seda üritust ja minu räägitut.
