Värske «Orkus» ... hunnik Eestit

Maailma stiilseima gooti ajakirja «Orkus» värskeim, ehk siis juunikuine number pühendab üsna mitu korda ruumi eesti bändile Forgotten Sunrise.

Lk. 64
Sellel leheküljel on rubriik Soundcheck, kus ajakirja peatoimetaja ja seitse püsiautorit hindavad kuu olulisemaid albumeid. Kaheksateistümnest albumist on Forgotten Sunrise'i «Willand» kuueteistkümnes. Kõva tulemus! Isegi selles nimekirjas viimane olla on saavutus! Albumid said hindeid ühest kümneni... «Willand» kumbagi maksimumi ei saanud... madalaim oli kaks korda antud 3,5 punkti, kõrgeim aga 8,5... punktide keskmine oli 6,06.

Lk. 69
Albumi «Willand» positiivne arvustus... hindeks 7 ja autoriks Anja Weller.

Lk. 18
Väike jutt ja veel väiksem pilt bändist, sest ajakirjaga kaasasoleval kogumikplaadil on viiendaks looks Forgotten Sunrise'i «Nextep Suicide». Otse loomulikult pärineb see uuelt albumilt «Willand», kus see on neljas lugu. Hea lugu ja tekitas huvi plaadi vastu... tegelikult on see huvi niikuinii olemas.

Lk. 56
Kogu Eesti wärk ei piirdu ainult bändiga Forgotten Sunrise. Rubriigis Soundtrack of my life pajatab Tony Wakeford viiest albumist, mis tema jaoks olulised on. Üks viiest on Arvo Pärt ja tema «Tabula Rasa». Kuna ma ei usu, et eestlased teavad, et kes on Tony Wakeford, siis järsku on abiks, kui mainida bändi Sol Invictus.

Taustaks: Forgotten Sunrise «Nextep Suicide»

Salarelvad

Taustaks: Feindflug «StuKas im Visier»

Lõvi on tüdruk

Eile selgus siis, et Liska (ehk Põnni) ainus ellujäänud järeltulija Lõvi on tüdruk. Sügasin looma pärast söötmist kõhu alt ja avastasin paarikaupa reas olevad tissid. Oh, elu: Jyrka ja hunnik emaseid loomi!

Taustaks: Vennaskond «Kassid ja koerad»

Tiigerneitsi büst

Üldiselt jätab mind pinup wärk suhteliselt külmaks, aga säherdune natslikult glamuurne küll mitte.

Taustaks: Feindflug «Geständnis»

Ämmaga metsas

Tänane päev möödus siis põhiliselt muruniitja ja trimmeri seltsis.

Mingil hetkel selgus, et pojengidele on ka keppe vaja, et saaks need üles siduda. Eelmistel aastatel on selleks mugavalt olnud kasutada saarevõsa, aga kuna nüüdseks on see kõik meil õnnestunud talu ümbert maha võtta, siis tuli metsa minna.

Meil on kolm metsatükki, kaks on eemal ja need on männitukk ja kuusik... üks on suht ligidal ja maja taga. Mitte päris taga... vahepeal on need maad, mis nõukogude võim Krafinna suguseltsilt omastas ja mida EbW enam ei tagastanud (ilmselt miski solvav tasaarveldus siiski oli)... siis on ühe teise mehe metsatukk ja siis meie oma. Erinevalt kahest teisest on see lehtpuudega ning seal olev sarapuuvõsa oligi meie sihiks.

Egas midagi, ämm kaasa ja metsa! Natuke kultuursemat maad, metsik karjamaa ja naabrimehe metsatukk ning olimegi kohal. Vajalikud sarapuupõõsad leidsime kähku üles... lasin noal välkuda ning peagi oli nelikümmend keppi olemas. Asusime tagasiteele ja otse loomulikult eksisime ära!

Mina olin selles metsas esimest korda, ämm aga esimest korda viimase viieteistkümne aasta jooksul. Ümberringi võsa, päikest pole... eks orienteeru! Kuna ümberringi on külad ja soid pole, siis võtsime asja suht rahulikult. Eks kaldusime pisut kõrvale, sest jõudsime varsti okaspuumetsas asuvale raielangile ning selle järel naaberküla serva. Egas midagi, keerasime ümber ja hakkasime oma küla poole nihkuma... st. mitte päris tuldud teed tagasi. Veerand tunni pärast olime samal raielangil ringiga tagasi. Egas midagi, läksime siis tuldud teed tagasi ja hakkasime vaikselt võtma kauguses kostva mootorsae hääle suunas. Saemeesteni ei jõudnud, aga jõudsime tuttava kiviaiani, mida ämm raudselt teadis. Sealt edasi oli juba lapsemäng.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et metsaskäik kujunes tunnijagu pikemaks, kui plaanisime...

Taustaks: Kriegbereit «A Forest»

Saarel tõusnud kisa-kära

... ehk vallavanem sööks Keeduse ära!

Ütlen kohe ausalt ära, et ma pole seda filmi näinud ja tõenäoliselt ka ei vaata ning et see post on ka rohkem mõeldud mu tuttavatele mandril, kes ei viitsi Saaremaa lehtedes kaevata.

Kui ajaleht «Oma Saar» avaldas 16. mail Aare Laine uudisnupu «Mustjala mehed ETV-s», siis võis tähelepanelikum lugeja juba aimata, et jama on õhus. Viis päeva hiljem ilmus samas ajalehes Ain Lemberi pikem ja põhjalikum ning taustu avav lugu «Sulev Keeduse dokfilm pani Mustjalas kired möllama». Selles loos said sõna paljud asjaosalised ja muidu kohalikud inimesed... et siis igasuguseid arvamisi.

Selsamal, 21. mail avaldas «Eesti Päevaleht» Andres Laasiku arvustuse «Sulev Keedus näitab saarlase mandumist».

Järgmisel päeval ilmus «Eesti Ekspress» ning seal lugu «Ärge tapke sõnumitoojat!». Selle loo puhul tuleb ette heita autori Margit Tõnsoni küündimatust, kes on viiendiku loost maha viksinud (peenemalt öeldes: tsiteerinud) ajalehe «Oma Saar» pikast loost, samas pole Margit Tõnson suutnud isegi ajalehe nime õieti kirjutada. Saaremaal on Margit Tõnson lobeda sule läbi nüüdsest siis ajaleht «Oma Maa»! Samas annaksin ma kaksteist punkti Barbi Pilvre kommentaarile, mis ilmus selle loo lisandusena. Parim, mida ma selle kõige kohta lugenud olen!

23. mail asus vasturünnakule aga Mustjala vallavanem Kalle Kolter. Seda kuupäeva kandvat ajalehte «Meie Maa» võib ju nimetada suisa filmi-eriks, sest ilmus vallavanema kirjatükk «Ka nii võib kuulsaks saada...» ja ajakirjanik Oliver Randi lugu «Dokfilm Mustjalast tõi võttegrupile ärakasutamissüüdistuse» ning juhtkiri «Film tõi tüli majja».

Oliver Rand näitas üles ka head ärivaistu ning avaldas samal päeval sellesama loo ajalehes «SL Õhtuleht»... tõsi, väljaandele omasema pealkirjaga «Võttegrupp jootis meid iga päev viina ja õllega!». Nii «Meie Maa», kui ka «SL Õhtuleht» süüdistasid filmitegijaid ebaeetilises käitumises, ehk siis osaliste täisjootmises.

Järgmise päeva «Meie Maa» rehabiliteeris end mõneti Jaanus Tamme läbi, kelle sulest ilmus «Läbulugu».

Täna, 25. mail avaldas «Oma Saar» intervjuu filmi autori Sulev Keedusega ««Jonathan» on film Eesti indiaanlastest». Ilmselt saatis Mustjala vallavanem oma pahameelepurske «Ka nii võib kuulsaks saada...» ka ajalehte «Oma Saar», kus see täna siis ka vastaspoole arvamusena ilmutati.

Taustaks: Velikije Luki «Viina veel»

Д'Артаньян и три мушкетера (1978)

Ma ei tea, kui tuntud on «Д'Артаньян и три мушкетера» (1978) nende inimeste seas, kes on üles kasvanud postsotsialistlikul ajastul. Inimesed, kes oma teadlikus elus on Nõukogude Liitu näinud... need inimesed on kindlasti ka seda kolmeosalist telefilmi näinud. Kui pole näinud, siis on tegu ilmselt põhimõttega, aga mitte võimaluse puudumisega. Seda filmi näidati kord kahe aasta kohta kindlasti... ilmselt isegi igal aastal..? Mina ise nägin nõukogude võimu viljastavates tingimustes seda filmi vähemasti kolm, kui mitte viis korda.

Olen näinud minagi. Suisa nö. esilinastust nägin enne aastavahetust omaaegses Kesktelevisioonis. Asjal on veel teatav lisamälestus juures: paar päeva varem oli meie perre ostetud värviteleviisor (nimega Foton 714) ning tõenäoliselt oli musketäride film üks esimesi, mis selle aparaadiga sai vaadatud. Omast ajast on meeles ka nõukogude värvifilmi ja värviteleri jabur koostöö omapära... et kui miski värv ekraanil domineerima hakkas, siis kiskus ikka pilt tervenisti seda tooni omandama. Näiteks kui kuninganna Anna oma sinises kleidis ekraanile ilmus, siis kippus kogu pilt sellist sinkjat jumet omandama.

Omal ajal see film mulle täitsa meeldis, kuid eks peab arvestama ka omaaegseid olusid... ehk siis nõukaaeg Pärnus, mis tähendas ühte eesti ja ühte vene telekanalit ning kahte ja poolt kino. Sellises taustsüsteemis oli tegu ikka väga hea filmiga. Heaks tegi just see, et venelaste kolmeosaline oli tunduvalt tekstitruum, kui muud nähtud välismaised versioonid, mis olid kas primitiivsed seiklusfilmid või miskid totrad paroodiad.

Mäletan, et minu kooliajal oli d'Artagnani mänginud Mihhail Bojarski isegi eesti tüdrukute üldine lemmik... me veel sõbraga ajasime tüdrukuid sellega närvi, et nimetasime Bojarskit valgeks neegriks, sest midagi puškinlikku temas ju on. Eh, noorus ja süütud naljad! Ka olid need laulud populaarsed... on vist siiani..? Minule pole need kunagi eriti meeldinud... kuigi osa neist on siiski talutavamad.

Olles nüüd vanema ja tunduvalt küünilisema inimesena filmi üle vaadanud, pean tunnistama, et peamine emotsioon on pettumus. Ei, loomulikult ei kahetse ma DVD ostmist, sest 45 EEKu eest on seal filmi küll ja küll. Nolgieas suutsin ma neid laule ilmselt siiski paremini taluda ja leppida kolme musketäri aintel tehtud muusikalise komöödiaga.

Huvitavaid taustu selle filmi kohta avab Irina Andronati artikkel «Самый неправильный режиссер Советского Союза».

Taustaks: Tommi Stumpff «Massaker»

Sex Gang Children «Oh Funny Man»

Jenő Rejtő «Vesztegzár a Grand Hotelben»

Mäletan, et nõuka ajal oli iga vähegi põnevam tõlkelugu ilmvõimatu defitsiit... ja kui see veel sarjas ilmus, siis seda enam. Ilmselgelt pingutati omal ajal tiraažidega üle ning paljud juhmardid ostsid raamatuid lihtsalt seepärast, et oli defitsiit ning raha oli palju ja mõistust nappis. Millega muidu seletada tõsiasja, et tänapäeval võib menusarja «Mirabilia» köiteid osta vabalt ja naeruväärse hinnaga. Näiteks Jenő Rejtő romaani «Karantiin Grand Hotelis» (Vesztegzár a Grand Hotelben) suhteliselt korraliku eksemplari ostsin miski näruse paarikümne krooniga. Trükiarv 60 000 oli siis ka ülipopulaarse sarja puhul ilmseks liialduseks.



Eks analoogne olukord on ilmselt ka teistes postsotsialistlikes riikides. Näiteks sotsialistlikus Ungaris ilmus seesamune romaan kolme erineva kaanepildiga sarjas «Albatrosz», mida võiks nimetada ka meie «Mirabilia» vanemaks vennaks. Tiraažid olid sarjal suured ja raamatud levisid ka Ungari piiridest kaugemal... näiteks just keskmisest väljaandest on tehtud ka eesti tõlge. Tänapäeval on aga neid raamatuid igas vähegi korralikumas ungarikeelses wõrgupoes.

Jenő Rejtő (1905-1943) on ungari kirjanik, kes kirjutas humoorikaid näidendeid ning sopakalikke ja paroodiamaigulisi põnevusromaane. Viimased avaldas ta enamjaolt pseudonüümi P. Howard all ning just seepärast on sageli raamatukaantel ka kaks autorit. Romaan «Vesztegzár a Grand Hotelben» ilmus esmakordselt 1939. aastal.

Siis tuli aga sõda, autori surm ja äärmiselt värdjalik ja Nõukogude Liidu mõjuline sotsialistlik kord ning Jenő Rejtő taolisele tegelasele polnud sellises aegruumis kohta. Pärast 1956. aastat kirjanik otsekui taasavastati ning sellest alates on ta romaane ikka ja jälle uuesti avaldatud. Vasakul ongi siis ajaloolise 1957. aasta uustrüki kaanepilt.

Romaan oli sedavõrd menukas, et 1963. aastal valmis sellest ka film «Meztelen diplomata», mida nõukogude Eestis näidati pealkirjaga «Alasti diplomaat». Paremal siis kaader üsna filmi algusest, kus Maudi hottelitoa kapist väljub pidžaamas noormees, kel lambivari peakatteks.

Filmi pole ma näinud, aga romaani olen küll kaks korda lugenud. Kohe pärast ilmumist ja teistkordselt siis eile. Hoogne ja uljas lugu, kus ülimalt umbsõlmes intriig, palju sõgedaid tegelasi ja jaburaid situatsioone. Eks sündmuste käigule annab kõvasti vunki juurde tõsiasi, et ühel kesksel tegelasel on suhteliselt napilt riideid seljas ning lisaks kõigele muule, peab ta kogu aeg endale hankima uusi kehakatteid.

Ma ei saa öelda, et teine lugemine oleks nüüd suur pettumus olnud, aga seda võin küll öelda, et mälestused esimesest lugemisest olid kuidagi uljamad. Võimalik, et polnud parim päev lugemiseks, aga oma ülesande see korduslugemine täitis. Tuletas sisu meelde ja tegi tuju paremaks. Ilmselt on ka teraapiline lisaväärtus põhjuseks, et miks romaanist on valminud ka täispikk koomiks (pilt vasakul) ja audioraamat (pilt paremal).

Romaan on raamatukaante vahele saanud vähemasti inglise, prantsuse ja vene keeles... prantsuse keeles ilmus see veel ka 1965. aastal ajalehes «L'Humanité» järjejutuna. Tänapäeva Ungaris pole kordustrükkidest samuti puudus, mida tõestab kaanepiltide rida allpool.



Loomulikult on väljaandeid rohkem, kui siin postituses kaanepilte, sest tegu paistab olevat ülimenuka romaaniga. Öeldakse ju ka eesti tõlke järelsõnas, et Jenő Rejtő romaanid on eriti populaarsed koolipoiste ja haritlaste seas... et esimesed hindavad süžeed ja teised stiili. Kahjuks on eesti tõlge pisut puine... vähemasti ei täheldanud ma seal stiili, mida hinnata.

Kui ma otsisin wõrgust ungarikeelsete väljaannete kaanepilte, siis sattusin ka ühe verivärske lavastuse peale, mis põhineb sel romaanil. Kes ungari keelt oskab võib lavastusest lugeda siit. Romaani täieliku teksti leiab aga siit.

Taustaks: Sex Gang Children «Oh Funny Man»

The Exploited «Troops of Tomorrow»

Vasakpoolsed raisakullid lendasid peale

Blog.tr.ee on imeline wõrgukeskkond, tänu millele saan ma oma elu loiumatel tundidel osa kõiksugu väärakustest. Noh, et kuded arvuti taga ja klõpsid blogiposte ja satud igasugu rüveduse peale, olgu selleks siis vasakpoolne ilgus või hoopis rõlge beibendus.

Näiteks kellegi Janeki blogi, kus oli tore kirjatükk «Vasakpoolsete silmakirjalikkus». Tegu on värske blogi teise postitusega, aga kirjatükk on kogunud juba veerandsada kommentaari, sest kogu endine ja praegune kamaiitlik nomenklatuur on sellele postitusele raisakullidena peale lennanud... isegi ogar Oudekki on end kohale vedanud! Võimas!!! Kodanik Janek laksas ilmselt täpselt ja valusalt.

Tänu Blog.tr.ee keskonnale sattusin ma taas üle hulga aja vasakSirje blogisse, kus seltsimees võttis sõna Rate'i teemadel ja muu hulgas tuli vapustavale järeldusele, et Oi! võrdub neonatslusega. Noh, vasakpoolne põrsas leiab ikka oma natsipori!

Taustaks: The Exploited «Troops of Tomorrow»

Telex «Euro-Vision»

Eurovisiooni järelkajadena panin siia ühe laheda loo 1980. aastast. Belgia bänd Telex käis ka kunagi sel üritusel ning sai 17. koha, ja seda 19. esineja seas.

Alasti korvpallur ja hiidräim

Saaremaa sai ka mandrimeediasse, kui alasti korvapallur jooksis Eesti naiste jalgpalli esiliiga mängu ajal väljakule. Juhtumit kajastasid mõlemad Saaremaa lehed «Oma Saar» ja «Meie Maa». Mandril kajastasid sündmust vähemasti «Postimees», «Eesti Päevaleht» ja «SL Õhtuleht». Tuleb tunnistada, et kõikse põhjalikum on ajalehe «Oma Saar» variant.

Ajalehtede «Postimees» ja «SL Õhtuleht» ajakirjanikel on vist kohustus koostööd teha ajalehega «Meie Maa» ning seetõttu on ka nende lood poolikud, sest liputajaga võttis ühenust vaid «Oma Saar». Kõigis kolmes mandrilehes sündmusest aga pilti polnud, olid vaid miskid suvalised pildid.

Iseküsimus muidugi, et kas säherdust «sündmust» peaks üldse kajastama. Suures jalgpallis on vist heaks tavaks, et väljakule jooksvate sogade tegemisi spordiajakirjanikud ei kajasta... noh, et sogad veel rohkem innustust ei saaks... ju siis suure jalgpalli mõistlikud kokkulepped ei kehti kohaliku või naiste jalgpalli puhul.

«Jalgpalliuudise» jälgi ajades sattusin ka teisele meretagusele uudisele mandrimeedias. Jutt siis Sõrve vetest püütud hiidräimest. Asjast kirjutas «Oma Saar», kuid «Meie Maa» ei pidanud asja sündmuseks. Mandril kirjutasid asjast «Postimees» ja «Eesti Päevaleht». «SL Õhtuleht» ei pidanud hiidräime vist piisavalt seksikaks. Ja taas oli ajalehe «Oma Saar» lugu kõige informatiivsem ning taas oli mandrilehtedel loo juures suvaline pilt.

Ma ei taha selle postitusega nüüd väita, et «Oma Saar» ongi kõikse parem leht Eestis. Lihtsalt liialt sageli peab lehelugeja vaatama illustratsiooniks suvalist pilti ja lugema kehva kokkuvõtet.

Ei pea vist ka mainima, et mõlemad pildid siin postituses pärinevad ajalehest «Oma Saar».

Taustaks: Turist «Massikommunikatsioon»

Eurovisioon: takkajärgi tarkus

Vaatasin eelmine nädal poolfinaali... ei tea, et miks ma seda tegin, aga tegin... takkajärgi siis mõned mõtted...

Laulud olid žanriliselt kirevamad... oli rocki ja oli isegi punki... ok, kõik see oli selline hästi pehme, aga siiski polnud kõik ainult estraad, soul ja jazz... seegi hea...

Väga paljud laulud poleks pidanud minuarust isegi mitte poolfinaali jõudma, sest nende esitus polnud üldsegi veenev... eriti hakkasid mulle vastu need kriiskavad naised, kes suu kõrvuni miskitest tunnetest röökisid... ainuke tunne, mis tekkis, oli hirm laulja suu pärast... pean silmas eelkõige Küprost ja Moldovat, aga neid oli veel...

Konkreetselt ei meeldinud mulle ükski laul, aga teistest eristusid ja olid omas laadis veenvalt tehtud Poola, Horvaatia, Gruusia, Ungari, Isreali ja Tšehhi laulud... see punklugu oli ka hea ja stiilne...

Eesti lugu polnud paha ja oli isegi meeldejääv, aga oli minuarust liialt nuditud... oleks huvitav eksperiment, kui seda laulaks autor ise oma soomemaigulise eesti keelega...

Serbia lugu ei läinud mulle üldse korda... täitsa tavaline ballaadlik määgimine... lisaks Balkani vandenõule, aitas kindlasti kaasa ka esitaja seksuaalne sättumus...

Samas ei paneks ma sellele Balkani vandenõu jutule erilist rõhku... naabrid annavad alati naabritele punkte, sest nad teavad neid esitajaid ja rütmid on ka tuttavamad... samas on selge, et ka isegi ilma vandenõuta on Eurovisioon praegu Balkani ja slaavlaste poole kaldus, et kui laul ikka neile ei istu, siis pole sel laulul lootust... läbi lööks vaid Lordi-laadis tolatsemine...

Poolfinaali arusaamatumad lood olid minu jaoks Bulgaaria ja Valgevene... nende puhul ei suutnud ma küll miskit konksu leida, et mis haagiks...

Läti laul oli ka nõme, aga siin on vist mu isiklik kiiks mängus...

Samas oleks Läti laul ideaalne vastuargument vandenõuteoreetikutele... et kes on need naabrid, kes Läti finaali hääletasid...

Kui Eesti tahab midagi saavutada, siis võiks lõpetada miski «omade jopede» poliitika ja lüüa käega nö. korralikule maitsele... meil on vähemasti kolmel aastal kohalikus eelvoorus põhja lastud kolm võimalikku võidulugu... pean silmas eelkõige laulu «Club Kung-Fu» ja seda Rein Rannapi lugu, kus Mait Trink ja narkodiiler De La Luna olid... vähemal määral ka see lugu mida laulis Saatpalu (vist) Evelin Samueliga...

Taustaks: Telex «Euro-Vision»

Sulle, Anonüümne värdjas!

Tegelikult olen ma tahtnud seda posti ammu teha, aga ikka tuli midagi vahele. Viimase paari kuu jooksul on aga olukord selliseks muutunud, et enam edasi ei saa lükata.

Minu blogis on anonüümsed kommentaarid lubatud ning ei näe ma ka põhjust, et miks ma peaks neid keelama. Küll olen ma viimasel paaril kuul kustutanud mitmeid anonüümseid kommentaare ning käesolev postitus ongi siis seletuseks, et miks.

Ma olen alati olnud seda meelt, et minu blogis võib inimene alati oma arvamust avaldada ja võib seda teha ka siis, kui see minu omast erineb. Mul on alati võimalus ju vastu vaielda ning omas blogis on mul niikuinii moraalne ülekaal. Küll olen ma alati kustutanud igasuguse kaubandusliku spämmi ning viimasel ajal ka anonüümse mölisemise enda või kellegi teise aadressil. Seda anonüümse möla kustutamist ma siis pisut valgustangi.

Olen alati olnud arvamusel, et kui inimesel on tahtmist midagi öelda, siis peab tal olema julgust seda ka oma nime all öelda. Eks wõrgus on see oma nime mõiste pisut venivam ning oma nime mõiste laieneb ka kõikvõimalikele nicknamedele.

Ja väita, et anonüümsel kommentaaril ei saa nime panna... selline väide on lollus. Kommentaari lõppu saab ju alati oma nime kirjutada. Ja kui viitsida üks klõps rohkem teha, siis saab kommentaari salvestada alguses kui «preview», siis «Anonymous» asemele oma nimi kirjutada ning siis kommentaar salvestada.

Taustaks: J.M.K.E. «Ultratolerants»

Eestlastel ja koertel sissepääs keelatud

Vaat selline silt! Asub restorani «СовНарПит» uksel... restoran ise asub aga Jaroslavli linnas, aadressil Vabaduse 2.


Pildi originaali ja lisainfo leiab siit.

Taustaks: J.M.K.E. «Löga»

Kamaiidid kui õppematerjal

Räägitakse, et ajalugu pidi esimene kord tragöödia olema ja teine kord farss. Kui juunikommunistide tegevust võib tõesti tragöödiaks pidada, siis kamaiitide susserdamine on täielik farss.

Taustaks: The Clash «London Calling»

Keisrilõige, mis kahekordistas elanike arvu

Oeh, olen nüüd imetav isa... loodan, et ajutiselt.

Asjalood on järgmised...

Tiinel Põnnil tulid eile õhtul veed ära ja kui ta täna hommikuks polnud ikka veel poeginud, siis helistasime loomaarstile. Loomaarst kuulas jutu ära ning oli konkreetne: «Keisrilõige!»

Loomakliinikus võeti siis Põnnist välja neli väikest põnni... sealjuures üks neist polnudki niiväga väike. Kuna Põnni kõht oli juba lõhki lõigatud, siis palusime teha ka selle operatsiooni, mis antud tiinuse viimaseks jätaks.

Praegune olukord on siis selline, et Põnn toibub narkoosist... mis tähendab öökimist ja pehmetel jalgadel ringikoperdamist. Lilleke on armukade, sest tema on hetkel viimane, kes tähelepanu pälvib. Olukorra peasüüdlased vääksuvad aga kastis ja teostavad kaootilist roomamist. Mina siis imetava isana toidan neid iga kahe tunni järel lutipudelist toiteseguga ja palun omaette seda kõigevägevamat kassijumalat, et Põnn juba rutem toibuks ja hakkaks ema tegema.

Juuresoleval pildil siis kassipreili Põnn ja koeraproua Lill ning Ulmeguru jäsemed. Pilt on tehtud eelmise aasta varasügisel ning sestap on Põnn veel preili ja ka kasvult päris põnn.

Krafinna on asjast siin ja siin kirjutanud.

Taustaks: Big Electric Cat «Cat People (Putting Out Fire)»

Sööge Eesti sprotte!

Kuna mul pole illusioone inimeste keeleoskuse asjus, siis tõlgin: «Süües Eesti sprotte, kiirendad Sa nõuka ja putinismi krahhi!» Pilt pärineb ühest valgevenekeelsest blogist.

Taustaks: Velikije Luki «Oh laula ja hõiska»

Päevakajaline tapeet

Leidsin wõrgust laheda pildi (klõpsa suuremaks)... koos jutuga on see siin. Kes lugeda ei viitsi (või vene keelest aru ei saa), see leiab sellelt lingilt *.jpeg faili, mis on tapeet 1280x1024 ekraanile!

Taustaks: Generator M «Veterani jutustus»